Oled “Persepolise” ilmumise järel tuntuks saanud kui omamoodi valveiraanlane, ehkki tegelikult oled juba elanud suurema osa oma täiskasvanud elust Euroopas. Kuidas see sinu identiteeditunnet mõjutab?

Ma olen nii iraanlane kui ka eurooplane. Ma kasvasin võrdlemisi palju reisivas perekonnas, nii et mul oli lapsest peale maailmast võibolla keskmisest avaram ettekujutus ja mind pandi viiesena prantsuse keelt õppima. Identiteedikriis oli mul viieteistkümnesena, kui vanemad mind Euroopasse saatsid, sest ma arvasin, et ma pean kas jääma iraanlaseks või hakkama eurooplaseks.

Praegu olen ma aga mõlemat, õigemini olen ma segu kõigist kohtadest, kus ma olen elanud, ja see on suurepärane. Olen iraanlane, aga ka prantslane, abielus rootslasest mehega ja pool aega töö pärast Ameerikas, nii et tüüpilisest iraanlasest olen ma üsna kaugel - aga sellegipoolest olen ma iraanlane ja see ei muutu kunagi. Iraani juured seostuvad muidugi hulga asjadega, mis mulle ei meeldi. Ma ei ole eriti traditsioone austav ega konservatiivne inimene, aga ma armastan jällegi asju nagu iraani külalislahkus ja mul on iraani temperament.

Samas olen ma 14–15 aastat Prantsusmaal elanud ja kui ma väidaksin, et ma pole prantslane, oleks see suur vale, sest ma olen sellest kõigest nii läbi imbunud. Prantslased virisevad pidevalt, pole kunagi millegagi rahul ja streigivad alalõpmata ja mina olen samasugune, nii et see keskkond sobib mulle väga hästi.

Võibolla ei oska eurooplased hinnata kõike seda, mis neil on?

Kui elada kogu elu sealkandis, kus sa sündisid, ei saa võibolla aru, et teg elikult on igal pool võimalik elada, et on võimalik kuuluda korraga igale poole ja mitte kuhugi. Ma arvasin küll pikka aega, et see pole kerge, aga samal ajal on see loomingulises mõttes väga hea olukord, sest tekitab distantsitunde, mida muidu ei oleks. Ma ei ela enam Iraanis ja suudan end sellest distantseerida, ma elan Prantsusmaal, aga ma pole siin sündinud, ja ükskõik mis siin toimub, minu osalemine selles ei ole seepärast kunagi täielik, mul on alati võimalik siin toimuvat kaugemalt vaadata.

Sa ei ole [turvalisuskaalutlustel] aastaid Iraanis käinud. Kui võtta arvesse, et sinu looming tugineb sinu perekonna ajaloole ja Iraanis elamise kogemusele, kas sellest vahetust kogemusest kaugenemine sind murelikuks ei tee?

Ei, tegelikult mitte. On ju internet ja telefon, ma näen oma perekonnaliikmeid üsna sageli, kaks-kolm korda aastas, mul on seal palju sõpru ja ma loen lehti nagu kõik teisedki. Minu teadmised praegu Iraanis toimuva kohta on seepärast muidugi kaudsed ja asjad on sestpeale, kui ma viimati seal olin, palju muutunud. Mis on ka põhjus, miks ma ei räägi ega kirjuta tänapäeva Iraanist ja miks ma alati keeldun esinemast kaasaegse Iraani põlvkonna või muu taolise nimel.

Mina oskan rääkida oma kogemustest ja ajast kuni 1994. aastani, hiljem toimunust ei ole mul vahetut kogemust ja ma ei leia, et ma oleksin õige inimene neid asju seletama. Pealegi tuleks meeles pidada, et ma olen kunstnik, mitte mingi kõneisik. Kunstnikuna pole minu kohus vastuseid anda, vaid küsimusi küsida.

Sinu tööd, eeskätt “Persepolis”, on ometi andnud muu maailma silmis n.ö Iraani probleemile inimliku ja paljudele üllatavalt äratuntava näo.

Jah, sest ma näen nende sisu pigem humanistlikust kui etnilisest vaatepunktist. Kõigi diktatuuride lugu on enam-vähem ühesugune ja “Persepolis” pole seepärast lihtsalt lugu Iraanist, vaid lugu kõigist kohtadest ja inimesed oskavad sellega suhestuda. Ma olen käinud näiteks Poolas ja Tšehhis, kus inimesed on midagi sarnast läbi elanud, ja Tšiilis, jne. Aga ka Lääne-Euroopas, kus pole diktatuuri maitstud, puudutavad inimesi raamatu teised teemad nagu identiteedikriis, mis tunne on olla teismeline ja kuidas suureks kasvada, või perekond.

“Persepolis” on raamat inimesest ja inimeseks olemisest. Muidugi püüdsin ma ka võimalikult palju huumorit kasutada, sest ma olen veendunud, et inimesed mitte ainult ei nuta samadel põhjustel, vaid ka naeravad samadel põhjustel ja kellegi naerma ajamine ja koos naermine on ju teineteisemõistmise kõrghetk... Kuulates ennast niimoodi rääkimas, jääb mulje, nagu ma oleksin mingi hipi, kes jaurab armastusest ja rahust, kuigi ma ei ole üldse selline. Samas on maailmas lihtsalt nii tohutult palju vägivalda, verbaalset vägivalda ja mõistmatust, et on oluline kõigile meelde tuletada, et teine inimene on lõppkokkuvõttes ikkagi inimene.    

Kogemus, et inimesed üle maailma sinu raamatust aru saavad, peaks ju optimismi sisendama?

Loomulikult, sest tuleb ju välja, et vastandid ei ole “Ida ja Lääs” või “Põhi ja Lõuna” või “moslem ja kristlane”, vaid eksisteerib hoopis ülemaailmne vastasseis “lollid fanaatikud ja ülejäänud inimesed”. Fanaatikud, ükskõik, kas nad tulevad Iraanist, Eestist või Ameerikast, on täpselt ühesugused. Meid, mittefanaatikuid on arvuliselt palju rohkem, aga me pole hullud nagu nemad ega lähe emotsioonide ajel väl ja karjuma, märatsema ja tapma, kui tekib mõni probleem.

Mittefanaatikute mõistuslik lähenemine probleemidele on küll palju aeglasem, aga pika peale efektiivsem, pikas perspektiivis jääme meie peale. Ja meid on palju rohkem - see on midagi, mida ei tohi ära unustada. Nii et selles mõttes on tõepoolest lootust.

Kuigi kui maailma asjade seisu vaadata, on samavõrd võimalik, et näeme veel oma eluajal maailma lõppu. Nii palju on teemasid, mis võivad igasugustes ebameeldivates suundades areneda, et lootusele ei jää eriti ruumi. Aga kui lootust poleks, võiks ju kohe maha surra, nii et parem on siiski loota, et ehk läheb paremaks. Tuleb uskuda.

Ma pole muidugi eile sündinud, ja sellistel konverentsidel käies nagu nüüd Eestis ei loo ma endale illusioone, et mingit konverentsi korraldades on võimalik maailma muuta. Aga muutused maailmas on tihti põhinenud mõnel sõnal ja mõnel mõttel, ja kui neid sõnu ja mõtteid välja ei öeldaks, ei tuleks ka muutusi. Ma arvan isegi, et nende väljaütlemist peaks nimetama inimese kohuseks.

Üks korduma kippuv küsimus: miks sa valisid oma väljendusvahendiks just koomiksi?

Asi oli nii, et ma õppisin kunsti, täpsemalt maali, ja ma mõtlen nagunii kujundites. Ma armastasin alati popkunsti ja popkultuuri, ja tahtsin ise teha midagi sellist, mis jõuaks kõigini, aga poleks nüri, vaid arukas. Ma ei teadnud täpselt, mida teha, hakkasin kõigepealt illustratsioone joonistama ja lasteraamatuid kirjutama, aga sellest ei tulnud eriti midagi välja.

Ja siis sattusin ma Pariisis juhuslikult allüürnikuna ateljeesse, kus töötas hulk karikaturiste ja koomiksikunstnikke. (Täpsemalt oli tegemist Prantsuse uuemas koomiksiajaloos ülimõjuka stuudioga L’Atelier des Vosges – toim) Neid töötamas nähes sain aru, et mulle ei piisa ainult sõnadest ega ainult piltidest, vaid parem oleks nende kombinatsioon. Nii et koomiksist sai loogiline eneseväljendusviis, ja pärast seda tegin ma filmi, mis on mõnes mõttes midagi sarnast, aga mängu tulevad rütm ja hääl, jne.

Samal ajal võin öelda, et ma olen õppinud ja teinud paljutki, plakateid, seinamaale, illustratsioone, isegi moeajakirjadele joonistanud. Ma kasutan igasuguseid eneseväljendusvõimalusi, mida kunst mulle pakub. Ma ei mõtle endast kui ainult koomiksikunstnikust, sest elu on liiga lühike ja ma tahan proovida nii palju kui saan. Ma tegin filmi ja mul on selle üle väga hea meel, sest ma ei teadnud üldse, kuidas animafilmi tehakse.

Nüüd tean ja seepärast ei tee ma seda enam kunagi, sest see pole enam väljakutse. Mul on alati tunne, et elu on kohutavalt lühike, ja ma pean kõik, mida ma teha tahan, kohe ära tegema. Nii et ma tahan erinevaid asju proovida, mida rohkem, seda parem. Kõik ei pruugi muidugi hästi välja tulla, aga vähemalt olen proovinud.

Kas filmi eduga ei kaasne ikkagi survet teine film veel teha?

Survet? Ei, seda ma ei tunne. Muidugi küsitakse kogu aeg järgmise raamatu kohta ja järgmise filmi kohta, aga samas on iga uue projekti kallal töötamine, eimillestki millegi tegemine nii enesesisene ja õnnis protsess, et ma unustan kogu maailma. Oleks muidugi vale öelda, et tunnustus ja auhinnad mind ei mõjuta - muidugi mõjutavad, aga mitte pikalt. Mõtlen kaks nädalat, et olen parim ja tubli tüdruk ja nii, aga veidi aja pärast läheb jälle meelest.

Loomingulise tunnustuse hea külg on see, et ei pea enam inimesi oma oskustes veenma. Aga loomishetk ise on suurepärane – ma tegelen oma elu suurima kirega ja inimesed maksavad mulle selle eest. See on võrratu, mis survest siin saab juttu olla? Halvim, mis juhtuda võib, on see, kui ei tule hästi välja. Aga siis ma lihtsalt töötan selle asjaga edasi, kuni ma arvan, et nüüd on hea. See on kõige tähtsam. Mul on muidugi aeg-ajalt kahtlusi ja kõhklusi oma suutlikkuse osas ja ma olen üldse närviline inimene, aga surve tuleb ikkagi minu seest, mitte väljastpoolt.

Sinu kunstiline käekiri on isikupäraselt lihtne, väljendusrikas ja vahetu, sisu osas paistad sa silma võimega traagikat vaimukalt esitada. Kuidas või milliste mõjutuste kaudu sa selleni jõudsid?

Ma ei oska öelda, millal või kuidas ma oma stiilini jõudsin. “Persepolise” joonistuste lihtsus tuli sellest, et ma andsin endale aru, et teema, sisu ja vorm ei saa kõik keerulised olla, aga kuidas täpselt ma just selliste joonistusteni jõudsin, ei oska ma ikkagi öelda. Mõjutuste osas - olen üldiselt kõigest huvitatud ja selgeid lemmikuid mul pole, kuigi tuleks tunnistada, et ma olen oma valikutes üsna klassikaline. Loen praegu Dostojevski “Idiooti” ei tea mitmendat korda ja armastan seda iga korraga rohkem. Kinos aga vaatasin viimati “Kung Fu Pandat” ja naersin nagu viieaastane.

Kes ta on?

Marjane Satrapi (1969) kasvas üles Teheranis liberaalsete vaadetega perekonna ainsa lapsena. Vanemate eesmärk oli kasvatada tütrest intellektuaal ning islamirevolutsiooni järel nad otsustasid, et Marjane tuleb saata "vabasse maailma". Elamustel põhinev autobiograafiline koomiksiraamat "Persepolis" (2000, eesti keeles 2008) tegi viimaks Prantsusmaal kodunenud Satrapi maailmakuulsaks. Raamatu menukat ja auhinnatud animafilmi-versiooni, mis esilinastus 2007. aastal Cannes'i filmifestivalil (lavastatud koos Vincent Paronnaud'ga), näidati mullu ka PÖFFil.

5. septembril külastab Marjane Satrapi Avatud Eesti Fondi kutsel Tallinna, peab avatud loengu ning jagab autogramme äsja eesti keeles välja antud raamatule.

Iraani lähiajalugu algajatele

Iraani päritolu, mis vajas seletamist, prantslaste sõpruskond, mis pakkus väljenduskeele - see võiks olla lakooniliselt Marjane Satrapi "Persepolise" sünnilugu. 1969. aastal Iraanis sündinud Satrapi elas lapse- ja nooruseas läbi kõik kodumaa suured mullistused islamirevolutsioonist Iraani-Iraagi sõjani, sõitis teismelisena vanemate algatusel mõneks aastaks Austriasse õppima, kuni otsustas asuda 1994. aastal Prantsusmaale, kus ta elab tänaseni.

Pariisis sattus kunstnikuks õppinud Satrapi Prantsuse uue koomiksilaine keskele, liitudes kirjastuse L'Association ümber koondunud koomiksikunstnikega. Tänaseks on Satrapi tõusnud L'Associationi kõige kõlavamaks nimeks, kelle kontol on terve hulk suure populaarsuse võitnud koomikseid. (Tuleb rõhutada, et erinevalt Eestist on koomiks, täpsemalt bande dessinée, Prantsusmaal väga kõrgelt hinnatud žanr.)

Satrapi kuulsusele panid aluse aastatel 2000-2003 ilmunud neli köidet "Persepolise" koomiksit, mis on tänaseks tõlgitud paarikümnesse keelde. Lühidalt öeldes on "Persepolis" koomiksi vormis autobiograafia, mis jutustab autori käekäigust 10. kuni 24. eluaastani, taustaks Iraani raputanud revolutsioonilised sündmused ja ideoloogilised pöörded. Kõik need on esitatud lapse ja hiljem nooruki silme läbi, mis annab paljudele traagilistele episoodidele kergelt koomilise värvingu, muutes need lugejale paremini vastuvõetavaks.

Satrapi ei varja oma sarkasmi islamirevolutsioonist sündinud uue režiimi vastu, mistõttu ei ole "Persepolis" tema kodumaal lubatud ja ta ise on seal persona non grata. Kuid sugugi mitte leebemas vormis ei kirjelda ta oma üleelamisi Austrias, kus ta satub konflikti kõikidega ja lõpetab lageda taeva all.

Vormilt küll mustvalge, Prantsuse uuele koomiksikeelele iseloomulikult minimalistlik raamat, ei ole "Persepolis" sisult sugugi lihtsakoeline, pigem on teose tugevus inimsuhete nüansseeritud kujutamine, peen iroonia, mis ainult kohati muutub kõvahäälseks kriitikaks.

Raamat pole küll nõnda mitmekihiline nagu Art Spiegelmani kuulus "Maus", millega "Persepolist" on sageli võrreldud, ent seevastu on Satrapi väärtuseks iseäralik melanhoolne huumor.

"Persepolis" on selgelt adresseeritud Lääne lugejale; seda kannab kärsitu soov vahendada oma lugu, teha kuuldavaks tavaliste iraanlaste hääl. Nagu tõendab raamatu ja raamatu põhjal valminud filmi suur menu, on Satrapi oma ülesandega hiilgavalt hakkama saanud.

Eesti keeles on "Persepolis" õigupoolest esimene ülevaade Iraani lähiajaloost. Selmet unistada suurest ajaloolisest mängufilmist, tasuks niisiis pigem loota, et kunagi jõuaks ka Eesti lähiajalugu hoopis üldmõistetavasse ja vaimukasse koomiksikeelde.

Marek Tamm