29.08.2008, 00:00
"'Kui lootust poleks, võiks ju kohe maha surra"'
Marjane Satrapi (38) tunnistab Mari Laanistele, et maailma suurimate probleemide põhjus on väike hulk lolle fanaatikuid.
Olla üks Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta saadikutest
kõlab kuidagi pompöösselt ja idealistlikult. Usud sa
tõsimeeli kultuuridevahelisse dialoogi?
Jah,
muidugi usun. Pigem on nii, et ma ei usu kultuurikonflikti ideesse. Minu
meelest on kultuur üks ja seesama ja kuulub kõigile. Mitte nii, et
on Eesti kultuur, mis kuulub eestlastele, ja Prantsuse kultuur, mis kuulub
prantslastele. Kultuur on pidevas suhtluses, kunst, kultuur ja teadmised
rändavad ringi, nii nagu Picassot mõjutas Aafrika kunst ja tema
omakorda mõjutas mitut põlvkonda kunstnikke.
Tänapäeval kahjuks, kui pole enam mugavaid vastandusi nagu
kapitalism ja kommunism, tuleb rääkida Idast ja Läänest
või muust sellisest, sest konflikte on ju vaja - sõda on
majandusele väga kasulik ja selle pealt teenitakse kõvasti raha,
järelikult on alati vaja vaenlast, ja tänaseks on vaenlane lihtsalt
“keegi teistsugune”.
Seega jah, selle ürituse
sõnum võib kõlada idealistlik, aga ma arvan, et
kultuuridevahelisse konflikti uskumine näitab, et on puudu
mõistusest ja teadmistest. Mina tulen niinimetatud Ida kultuuriruumist
ja ometi näen ma igal pool mujal nii palju paralleele...
Küsimus on ju tegelikult selles, kas olla kultuurne või mitte.
Mõnel inimesel on kultuur ja teisel pole, aga see ei sõltu
sellest, kuskohast nad pärit on.
Väga oluline on meeles
pidada, et reaalsuses on kultuurierinevused tegelikult üsna
tühised.
Näiteks ma ei arva, et sellepärast, et ma
olen Iraanist, peaksid teised iraanlased minust tingimata kuidagi paremini aru
saama. See ei puutu üldse asjasse. Mina näiteks ei suuda
mõista usufanaatikuid, ükskõik kas nad on iraanlased
või ameeriklased. Avatud mõtlemisega mittefanaatikuid
mõistan ma samas väga hästi, ükskõik, kust nad
pärit on. Asi on niisiis pigem selles, milline sa oled, mitte selles, kust
sa tuled.
Oled “Persepolise” ilmumise
järel tuntuks saanud kui omamoodi valveiraanlane, ehkki tegelikult oled
juba elanud suurema osa oma täiskasvanud elust Euroopas. Kuidas see sinu
identiteeditunnet mõjutab?
Ma olen nii iraanlane kui
ka eurooplane. Ma kasvasin võrdlemisi palju reisivas perekonnas, nii et
mul oli lapsest peale maailmast võibolla keskmisest avaram ettekujutus
ja mind pandi viiesena prantsuse keelt õppima. Identiteedikriis oli mul
viieteistkümnesena, kui vanemad mind Euroopasse saatsid, sest ma arvasin,
et ma pean kas jääma iraanlaseks või hakkama eurooplaseks.
Praegu olen ma aga mõlemat, õigemini olen ma segu
kõigist kohtadest, kus ma olen elanud, ja see on suurepärane. Olen
iraanlane, aga ka prantslane, abielus rootslasest mehega ja pool aega
töö pärast Ameerikas, nii et tüüpilisest iraanlasest
olen ma üsna kaugel - aga sellegipoolest olen ma iraanlane ja see ei muutu
kunagi. Iraani juured seostuvad muidugi hulga asjadega, mis mulle ei meeldi. Ma
ei ole eriti traditsioone austav ega konservatiivne inimene, aga ma armastan
jällegi asju nagu iraani külalislahkus ja mul on iraani
temperament.
Samas olen ma 14–15 aastat Prantsusmaal elanud
ja kui ma väidaksin, et ma pole prantslane, oleks see suur vale, sest ma
olen sellest kõigest nii läbi imbunud. Prantslased virisevad
pidevalt, pole kunagi millegagi rahul ja streigivad alalõpmata ja mina
olen samasugune, nii et see keskkond sobib mulle väga hästi.
Võibolla ei oska eurooplased hinnata kõike
seda, mis neil on?
Kui elada kogu elu sealkandis, kus sa
sündisid, ei saa võibolla aru, et teg
elikult on igal pool võimalik elada, et on võimalik kuuluda
korraga igale poole ja mitte kuhugi. Ma arvasin küll pikka aega, et see
pole kerge, aga samal ajal on see loomingulises mõttes väga hea
olukord, sest tekitab distantsitunde, mida muidu ei oleks. Ma ei ela enam
Iraanis ja suudan end sellest distantseerida, ma elan Prantsusmaal, aga ma pole
siin sündinud, ja ükskõik mis siin toimub, minu osalemine
selles ei ole seepärast kunagi täielik, mul on alati võimalik
siin toimuvat kaugemalt vaadata.
Sa ei ole
[turvalisuskaalutlustel] aastaid Iraanis käinud. Kui võtta arvesse,
et sinu looming tugineb sinu perekonna ajaloole ja Iraanis elamise kogemusele,
kas sellest vahetust kogemusest kaugenemine sind murelikuks ei tee?
Ei, tegelikult mitte. On ju internet ja telefon, ma
näen oma perekonnaliikmeid üsna sageli, kaks-kolm korda aastas, mul
on seal palju sõpru ja ma loen lehti nagu kõik teisedki. Minu
teadmised praegu Iraanis toimuva kohta on seepärast muidugi kaudsed ja
asjad on sestpeale, kui ma viimati seal olin, palju muutunud. Mis on ka
põhjus, miks ma ei räägi ega kirjuta tänapäeva
Iraanist ja miks ma alati keeldun esinemast kaasaegse Iraani põlvkonna
või muu taolise nimel.
Mina oskan rääkida oma
kogemustest ja ajast kuni 1994. aastani, hiljem toimunust ei ole mul vahetut
kogemust ja ma ei leia, et ma oleksin õige inimene neid asju seletama.
Pealegi tuleks meeles pidada, et ma olen kunstnik, mitte mingi kõneisik.
Kunstnikuna pole minu kohus vastuseid anda, vaid küsimusi küsida.
Sinu tööd, eeskätt “Persepolis”, on
ometi andnud muu maailma silmis n.ö Iraani probleemile inimliku ja
paljudele üllatavalt äratuntava näo.
Jah,
sest ma näen nende sisu pigem humanistlikust kui etnilisest vaatepunktist.
Kõigi diktatuuride lugu on enam-vähem ühesugune ja
“Persepolis” pole seepärast lihtsalt lugu Iraanist, vaid lugu
kõigist kohtadest ja inimesed oskavad sellega suhestuda. Ma olen
käinud näiteks Poolas ja Tšehhis, kus inimesed on midagi
sarnast läbi elanud, ja Tšiilis, jne. Aga ka
Lääne-Euroopas, kus pole diktatuuri maitstud, puudutavad inimesi
raamatu teised teemad nagu identiteedikriis, mis tunne on olla teismeline ja
kuidas suureks kasvada, või perekond.
“Persepolis” on raamat inimesest ja inimeseks olemisest. Muidugi
püüdsin ma ka võimalikult palju huumorit kasutada, sest ma
olen veendunud, et inimesed mitte ainult ei nuta samadel põhjustel, vaid
ka naeravad samadel põhjustel ja kellegi naerma ajamine ja koos naermine
on ju teineteisemõistmise kõrghetk... Kuulates ennast niimoodi
rääkimas, jääb mulje, nagu ma oleksin mingi hipi, kes
jaurab armastusest ja rahust, kuigi ma ei ole üldse selline. Samas on
maailmas lihtsalt nii tohutult palju vägivalda, verbaalset vägivalda
ja mõistmatust, et on oluline kõigile meelde tuletada, et teine
inimene on lõppkokkuvõttes ikkagi
inimene.
Kogemus, et inimesed
üle maailma sinu raamatust aru saavad, peaks ju optimismi
sisendama?
Loomulikult, sest tuleb ju välja, et
vastandid ei ole “Ida ja Lääs” või
“Põhi ja Lõuna” või “moslem ja
kristlane”, vaid eksisteerib hoopis ülemaailmne vastasseis
“lollid fanaatikud ja ülejäänud inimesed”.
Fanaatikud, ükskõik, kas nad tulevad Iraanist, Eestist või
Ameerikast, on täpselt ühesugused. Meid, mittefanaatikuid on
arvuliselt palju rohkem, aga me pole hullud nagu nemad ega lähe
emotsioonide ajel väl
ja karjuma, märatsema ja tapma, kui tekib mõni probleem.
Mittefanaatikute mõistuslik lähenemine probleemidele on küll
palju aeglasem, aga pika peale efektiivsem, pikas perspektiivis jääme
meie peale. Ja meid on palju rohkem - see on midagi, mida ei tohi ära
unustada. Nii et selles mõttes on tõepoolest lootust.
Kuigi kui maailma asjade seisu vaadata, on samavõrd võimalik,
et näeme veel oma eluajal maailma lõppu. Nii palju on teemasid, mis
võivad igasugustes ebameeldivates suundades areneda, et lootusele ei
jää eriti ruumi. Aga kui lootust poleks, võiks ju kohe maha
surra, nii et parem on siiski loota, et ehk läheb paremaks. Tuleb uskuda.
Ma pole muidugi eile sündinud, ja sellistel konverentsidel
käies nagu nüüd Eestis ei loo ma endale illusioone, et mingit
konverentsi korraldades on võimalik maailma muuta. Aga muutused maailmas
on tihti põhinenud mõnel sõnal ja mõnel
mõttel, ja kui neid sõnu ja mõtteid välja ei
öeldaks, ei tuleks ka muutusi. Ma arvan isegi, et nende
väljaütlemist peaks nimetama inimese kohuseks.
Üks korduma kippuv küsimus: miks sa valisid oma
väljendusvahendiks just koomiksi?
Asi oli nii, et ma
õppisin kunsti, täpsemalt maali, ja ma mõtlen nagunii
kujundites. Ma armastasin alati popkunsti ja popkultuuri, ja tahtsin ise teha
midagi sellist, mis jõuaks kõigini, aga poleks nüri, vaid
arukas. Ma ei teadnud täpselt, mida teha, hakkasin kõigepealt
illustratsioone joonistama ja lasteraamatuid kirjutama, aga sellest ei tulnud
eriti midagi välja.
Ja siis sattusin ma Pariisis juhuslikult
allüürnikuna ateljeesse, kus töötas hulk karikaturiste ja
koomiksikunstnikke. (Täpsemalt oli tegemist Prantsuse uuemas
koomiksiajaloos ülimõjuka stuudioga L’Atelier des Vosges
– toim) Neid töötamas nähes sain aru, et mulle ei piisa
ainult sõnadest ega ainult piltidest, vaid parem oleks nende
kombinatsioon. Nii et koomiksist sai loogiline eneseväljendusviis, ja
pärast seda tegin ma filmi, mis on mõnes mõttes midagi
sarnast, aga mängu tulevad rütm ja hääl, jne.
Samal ajal võin öelda, et ma olen õppinud ja teinud
paljutki, plakateid, seinamaale, illustratsioone, isegi moeajakirjadele
joonistanud. Ma kasutan igasuguseid eneseväljendusvõimalusi,
mida kunst mulle pakub. Ma ei mõtle endast kui ainult
koomiksikunstnikust, sest elu on liiga lühike ja ma tahan proovida nii
palju kui saan. Ma tegin filmi ja mul on selle üle väga hea meel,
sest ma ei teadnud üldse, kuidas animafilmi tehakse.
Nüüd tean ja seepärast ei tee ma seda enam kunagi, sest see
pole enam väljakutse. Mul on alati tunne, et elu on kohutavalt
lühike, ja ma pean kõik, mida ma teha tahan, kohe ära tegema.
Nii et ma tahan erinevaid asju proovida, mida rohkem, seda parem. Kõik
ei pruugi muidugi hästi välja tulla, aga vähemalt olen
proovinud.
Kas filmi eduga ei kaasne ikkagi survet teine
film veel teha?
Survet? Ei, seda ma ei tunne. Muidugi
küsitakse kogu aeg järgmise raamatu kohta ja järgmise filmi
kohta, aga samas on iga uue projekti kallal töötamine, eimillestki
millegi tegemine nii enesesisene ja õnnis protsess, et ma unustan kogu
maailma. Oleks muidugi vale öelda, et tunnustus ja auhinnad mind ei
mõjuta - muidugi mõjutavad, aga mitte pikalt. Mõtlen kaks
nädalat, et olen parim ja tubli tüdruk ja nii, aga veidi aja
pärast läheb jälle meelest.
Loomingulise tunnustuse
hea külg on see, et ei pea enam inimesi oma oskustes
veenma. Aga loomishetk ise on suurepärane – ma tegelen oma elu
suurima kirega ja inimesed maksavad mulle selle eest. See on võrratu,
mis survest siin saab juttu olla? Halvim, mis juhtuda võib, on see,
kui ei tule hästi välja. Aga siis ma lihtsalt töötan selle
asjaga edasi, kuni ma arvan, et nüüd on hea. See on kõige
tähtsam. Mul on muidugi aeg-ajalt kahtlusi ja kõhklusi oma
suutlikkuse osas ja ma olen üldse närviline inimene, aga surve tuleb
ikkagi minu seest, mitte väljastpoolt.
Sinu kunstiline
käekiri on isikupäraselt lihtne, väljendusrikas ja vahetu, sisu
osas paistad sa silma võimega traagikat vaimukalt esitada. Kuidas
või milliste mõjutuste kaudu sa selleni
jõudsid?
Ma ei oska öelda, millal või
kuidas ma oma stiilini jõudsin. “Persepolise” joonistuste
lihtsus tuli sellest, et ma andsin endale aru, et teema, sisu ja vorm ei saa
kõik keerulised olla, aga kuidas täpselt ma just selliste
joonistusteni jõudsin, ei oska ma ikkagi öelda. Mõjutuste
osas - olen üldiselt kõigest huvitatud ja selgeid lemmikuid
mul pole, kuigi tuleks tunnistada, et ma olen oma valikutes üsna
klassikaline. Loen praegu Dostojevski “Idiooti” ei tea mitmendat
korda ja armastan seda iga korraga rohkem. Kinos aga vaatasin viimati
“Kung Fu Pandat” ja naersin nagu viieaastane.
Kes ta on?
Marjane Satrapi (1969) kasvas üles Teheranis liberaalsete vaadetega perekonna ainsa lapsena. Vanemate eesmärk oli kasvatada tütrest intellektuaal ning islamirevolutsiooni järel nad otsustasid, et Marjane tuleb saata “vabasse maailma”. Elamustel põhinev autobiograafiline koomiksiraamat “Persepolis” (2000, eesti keeles 2008) tegi viimaks Prantsusmaal kodunenud Satrapi maailmakuulsaks. Raamatu menukat ja auhinnatud animafilmi-versiooni, mis esilinastus 2007. aastal Cannes’i filmifestivalil (lavastatud koos Vincent Paronnaud’ga), näidati mullu ka PÖFFil.
5. septembril külastab Marjane Satrapi Avatud Eesti Fondi kutsel Tallinna, peab avatud loengu ning jagab autogramme äsja eesti keeles välja antud raamatule.
Marjane Satrapi (1969) kasvas üles Teheranis liberaalsete vaadetega perekonna ainsa lapsena. Vanemate eesmärk oli kasvatada tütrest intellektuaal ning islamirevolutsiooni järel nad otsustasid, et Marjane tuleb saata “vabasse maailma”. Elamustel põhinev autobiograafiline koomiksiraamat “Persepolis” (2000, eesti keeles 2008) tegi viimaks Prantsusmaal kodunenud Satrapi maailmakuulsaks. Raamatu menukat ja auhinnatud animafilmi-versiooni, mis esilinastus 2007. aastal Cannes’i filmifestivalil (lavastatud koos Vincent Paronnaud’ga), näidati mullu ka PÖFFil.
5. septembril külastab Marjane Satrapi Avatud Eesti Fondi kutsel Tallinna, peab avatud loengu ning jagab autogramme äsja eesti keeles välja antud raamatule.
Iraani lähiajalugu algajatele
Iraani päritolu, mis vajas seletamist, prantslaste sõpruskond, mis pakkus väljenduskeele - see võiks olla lakooniliselt Marjane Satrapi “Persepolise” sünnilugu. 1969. aastal Iraanis sündinud Satrapi elas lapse- ja nooruseas läbi kõik kodumaa suured mullistused islamirevolutsioonist Iraani-Iraagi sõjani, sõitis teismelisena vanemate algatusel mõneks aastaks Austriasse õppima, kuni otsustas asuda 1994. aastal Prantsusmaale, kus ta elab tänaseni.
Pariisis sattus kunstnikuks õppinud Satrapi Prantsuse uue koomiksilaine keskele, liitudes kirjastuse L’Association ümber koondunud koomiksikunstnikega. Tänaseks on Satrapi tõusnud L’Associationi kõige kõlavamaks nimeks, kelle kontol on terve hulk suure populaarsuse võitnud koomikseid. (Tuleb rõhutada, et erinevalt Eestist on koomiks, täpsemalt bande dessinée, Prantsusmaal väga kõrgelt hinnatud žanr.)
Satrapi kuulsusele panid aluse aastatel 2000-2003 ilmunud neli köidet “Persepolise” koomiksit, mis on tänaseks tõlgitud paarikümnesse keelde. Lühidalt öeldes on “Persepolis” koomiksi vormis autobiograafia, mis jutustab autori käekäigust 10. kuni 24. eluaastani, taustaks Iraani raputanud revolutsioonilised sündmused ja ideoloogilised pöörded. Kõik need on esitatud lapse ja hiljem nooruki silme läbi, mis annab paljudele traagilistele episoodidele kergelt koomilise värvingu, muutes need lugejale paremini vastuvõetavaks.
Satrapi ei varja oma sarkasmi islamirevolutsioonist sündinud uue režiimi vastu, mistõttu ei ole “Persepolis” tema kodumaal lubatud ja ta ise on seal persona non grata. Kuid sugugi mitte leebemas vormis ei kirjelda ta oma üleelamisi Austrias, kus ta satub konflikti kõikidega ja lõpetab lageda taeva all.
Vormilt küll mustvalge, Prantsuse uuele koomiksikeelele iseloomulikult minimalistlik raamat, ei ole “Persepolis” sisult sugugi lihtsakoeline, pigem on teose tugevus inimsuhete nüansseeritud kujutamine, peen iroonia, mis ainult kohati muutub kõvahäälseks kriitikaks.
Raamat pole küll nõnda mitmekihiline nagu Art Spiegelmani kuulus “Maus”, millega “Persepolist” on sageli võrreldud, ent seevastu on Satrapi väärtuseks iseäralik melanhoolne huumor.
“Persepolis” on selgelt adresseeritud Lääne lugejale; seda kannab kärsitu soov vahendada oma lugu, teha kuuldavaks tavaliste iraanlaste hääl. Nagu tõendab raamatu ja raamatu põhjal valminud filmi suur menu, on Satrapi oma ülesandega hiilgavalt hakkama saanud.
Eesti keeles on “Persepolis” õigupoolest esimene ülevaade Iraani lähiajaloost. Selmet unistada suurest ajaloolisest mängufilmist, tasuks niisiis pigem loota, et kunagi jõuaks ka Eesti lähiajalugu hoopis üldmõistetavasse ja vaimukasse koomiksikeelde.
Marek Tamm
Iraani päritolu, mis vajas seletamist, prantslaste sõpruskond, mis pakkus väljenduskeele - see võiks olla lakooniliselt Marjane Satrapi “Persepolise” sünnilugu. 1969. aastal Iraanis sündinud Satrapi elas lapse- ja nooruseas läbi kõik kodumaa suured mullistused islamirevolutsioonist Iraani-Iraagi sõjani, sõitis teismelisena vanemate algatusel mõneks aastaks Austriasse õppima, kuni otsustas asuda 1994. aastal Prantsusmaale, kus ta elab tänaseni.
Pariisis sattus kunstnikuks õppinud Satrapi Prantsuse uue koomiksilaine keskele, liitudes kirjastuse L’Association ümber koondunud koomiksikunstnikega. Tänaseks on Satrapi tõusnud L’Associationi kõige kõlavamaks nimeks, kelle kontol on terve hulk suure populaarsuse võitnud koomikseid. (Tuleb rõhutada, et erinevalt Eestist on koomiks, täpsemalt bande dessinée, Prantsusmaal väga kõrgelt hinnatud žanr.)
Satrapi kuulsusele panid aluse aastatel 2000-2003 ilmunud neli köidet “Persepolise” koomiksit, mis on tänaseks tõlgitud paarikümnesse keelde. Lühidalt öeldes on “Persepolis” koomiksi vormis autobiograafia, mis jutustab autori käekäigust 10. kuni 24. eluaastani, taustaks Iraani raputanud revolutsioonilised sündmused ja ideoloogilised pöörded. Kõik need on esitatud lapse ja hiljem nooruki silme läbi, mis annab paljudele traagilistele episoodidele kergelt koomilise värvingu, muutes need lugejale paremini vastuvõetavaks.
Satrapi ei varja oma sarkasmi islamirevolutsioonist sündinud uue režiimi vastu, mistõttu ei ole “Persepolis” tema kodumaal lubatud ja ta ise on seal persona non grata. Kuid sugugi mitte leebemas vormis ei kirjelda ta oma üleelamisi Austrias, kus ta satub konflikti kõikidega ja lõpetab lageda taeva all.
Vormilt küll mustvalge, Prantsuse uuele koomiksikeelele iseloomulikult minimalistlik raamat, ei ole “Persepolis” sisult sugugi lihtsakoeline, pigem on teose tugevus inimsuhete nüansseeritud kujutamine, peen iroonia, mis ainult kohati muutub kõvahäälseks kriitikaks.
Raamat pole küll nõnda mitmekihiline nagu Art Spiegelmani kuulus “Maus”, millega “Persepolist” on sageli võrreldud, ent seevastu on Satrapi väärtuseks iseäralik melanhoolne huumor.
“Persepolis” on selgelt adresseeritud Lääne lugejale; seda kannab kärsitu soov vahendada oma lugu, teha kuuldavaks tavaliste iraanlaste hääl. Nagu tõendab raamatu ja raamatu põhjal valminud filmi suur menu, on Satrapi oma ülesandega hiilgavalt hakkama saanud.
Eesti keeles on “Persepolis” õigupoolest esimene ülevaade Iraani lähiajaloost. Selmet unistada suurest ajaloolisest mängufilmist, tasuks niisiis pigem loota, et kunagi jõuaks ka Eesti lähiajalugu hoopis üldmõistetavasse ja vaimukasse koomiksikeelde.
Marek Tamm