S. J. Watson “Ei. Tohi. Magama. Jääda”

Kas suudate kujutada ette olukorda, kus teil palutakse öelda enda kohta paar sõna või rääkida mõni lugu oma lapsepõlvest, aga teie pea on tühi? Mitte närvipingest, vaid sellepärast, et teil polegi aimu, missugune inimene te olete. Te ei ole saanud seda arusaama kujundada, kuna teie mälu on blokeerinud ligipääsu lugudele, millesse on salvestatud teie lapsepõlv või eilne päev. Kas niimoodi saab üldse elada?

S. J. Watsoni romaani peategelasel, 47aastasel Christine Lucasel, pole valikut. Ta kannatab ühtaegu nii aterograadse kui retrograadse amneesia all, mis tähendab, et ta ei suuda meenutada, milline oli tema elu mälukaotusele eelnenud ajal, ning ta ei ole võimeline moodustama ka uusi mälestusi. Seda siiski väikese mööndusega – Christine suudab salvestada ühe päeva, aga igal öösel kustutab uni kõik kogetu ning järgmisel hommikul peab ta oma elu ehitamisega otsast alustama. Raskekujulise mäluhäire tõttu on naine tõugatud üksildusse, mida ei leevenda isegi hoolitseva abikaasa tähelepanu. Ent olukorra troostitusest hoolimata pole Christine’is kustunud soov tunda end osana millestki suuremast, kui seda pakuvad igapäevased argitoimingud. Ta tahab anda oma elule jälle mõtte (kunagi on see ju ometi pidanud olemas olema!) ja selleks peaks ta leidma mingigi toetuspunkti oma minevikust, mille ta on ilmselgelt kaotanud. Aga kuhu?

Raamatu autor on arstikutse omandanud mees, kes leidis oma kirjanikumina Faber Academy loovkirjutamise kursusel. Kõnealune romaan on tema debüüttekst. Ma arvan endiselt, et kedagi kirjanikuks treenida pole võimalik, küll on aga võimalik suunata originaalsete ideedega inimest jutustama oma lugusid ligipääsetaval viisil. Ning Watsoni lugu tundub just viimaste kilda liigituvat. Autor kutsub lugejat Christine’i lünklikust olemisest osa saama empaatiliselt. On tunda, et looja hoolib oma tegelasest, aga ometi ei saa ta temaga toimuvat tühistada. Siiski, autori kaitsev vaim püüab olla Christine’ile vastuste otsimisel toeks ning ajapikku hakkab autoriga sarnaselt end tajuma ka lugeja.

Romaani lugemise käigus hakkavad veidrat ja uudset tähendust omandama nii mõnedki paljukuuldud fraasid, nagu “vanus on sisetunde asi” või “üks päev korraga”. Christine’i elu just selliseid tõdesid illustreeribki, ainult et amneesia puhul puudub neil metafoorsus. “Ei. Tohi. Magama. Jääda” on meisterlikult kirjutatud thriller, mille pinge püsib kaanest kaaneni. Magama jääda on võimatu ja unustada samuti.