Siim Nestor

Eesti praeguse aja edukaim artist on teatavasti nublu. Tema puhul räägitakse mõminaräpist ja magamistoaräpist ning teda kuulavad peaaegu kõik. Rohkem või vähem võib niiviisi paika panna ka juba mõned aastad Florian Wahli juhtimisel tegutsenud Korgiklanni, küll ühe suure vahega – neid kõik ei kuula. Kui nublust on saanud selline koguperemeelelahutuse juhtum, seisab Korgiklann hoopis millegi tumedama lävel. Kui nublu on ego, on korgiklann id, kui nublu on peegel, on Korgiklann midagi peeglitagust.

Räppmuusika, ja nimetame Korgiklanni siinkohal räppmuusikaks, üks ülesandeid on aegade algusest olnud ka teadete edastamine, räpp on midagi esindanud ja kommunikeerinud. Must CNN, ütles kunagi Chuck D.

Korgiklann toob teateid kusagilt tehnoloogilisest ühis- või hoopis alateadvusest – nad on internetikõlalised nii sisult kui vormilt. Võib-olla on nad „noore inimese CNN“. Või siis „sotsiaalmeedias skrollimise ja niisama ringivahtimise CNN“. Ja kui nublu on popmuusika, on Korgiklann ikka ja eelkõige kunst. Nende eesliitena peaks kasutama sõna art, kuid püüdma seda mitte võtta kuidagi kammitsevana ja pretensioonistavana, mida selline märge endaga kaasa võib tuua. Võib-olla sobiksid nad omadega ka pigem galeriisse kui ööklubisse, kes teab.

Kommunikeerumine on mõneti ka halb mõiste, sest ega nad tegelikult väga ju ei kommunikeeru, nende sõnaline osa on absurdistlik ja vabavooluline, nad ei liigu lineaarselt ja ei loo kuigivõrd tähendust, mille üle mul isiklikult on küll väga hea meel. Nad on nihilistlikud, tühistavad ja igatepidi, ilmselt ka rõhutatult, amoraalsed. Esimesel hetkel võib nende oeuvre tunduda ka sihitu ropendamisena, aga kui vaadata edasi, liikuda koos nendega sinna peegli taha, kuuleb ja näeb hoopis midagi muud, kuuleb midagi, mida võib nimetada poeesiaks. Post-internet, tähenduse implosioon, õhtumaade allakäik, masinaks saamine jne, võimalikke iseloomustusi saaks tekitada samasugustel kiirustel ja hulkadel, nagu on Korgiklanni muusikaski tahke ja muutumisi. ­Korgiklanni kuulates võib tekkida paralleele ka selliste happepoeetide nagu Shaun Ryderi või Mark E. Smithiga, aga miks mitte ka nüüdseks tegevuse lõpetanud, kuid lühikese aja jooksul palju teateid toonud veebiküljega Nihilist fm. „Hiina portselanlits teab mu deemoneid / muidu õhtusöögiks saad koera,“ räpitakse loos „M4D£ 1N CHYNA“ ja need on ühed parimad luuleread, mis mulle viimasel ajal üldse kusagilt on kätte sattunud.

Millegipärast olen jäänud justkui sõnalise osa peale kinni, ehkki sõnad, oma absurdsuses ja veidruses nii silmapaistvad kui nad sageli sel albumil ka pole, on ikka osalised muus helipildis. Lõhutud futu-scape on selle helipildi nimi. Siin leidub trap’i, popmuusikat, deep house’i, sino-grime’i, globaalset bassimuusikat, sadat eri sorti vokaalide töötlemisi jne. See on lo-fi versioon plaadifirma Hyperdub esteetilistest valikutest – väga rikkalik ja mitmekesine, profilt ja detailidele rõhku panevalt sooritatud.

Lõppsõna: kui nublu lood ammenduvad võrdlemisi kiiresti, saab Korgiklanni ikka tunduvalt kauem ja kasvava väärtusega mekkida.