Minu ja paljude minu sõprade maailma kuulus kunagi üks kohustuslik vaikusetund – Fred Jüssi raadiosaade „Looduse aabits“.

Jaan Tootseni vaikusesse püütud Fred Jüssi räägib just sellest vaikusest, mida ei saa valida aastaaegade kaupa, vaid mille inimkond ise endale määrab. See on liikide väljasuremisest tingitud vaikus, mitte teatud laiuskraadi olemusest tingitud vaikus. Ja ehkki liigid suretavad mõnikord ennast küll välja ka tavalise konkurentsi tingimustes, ei saa me end petta. Looduse vaesumises ja üheplaanilisemaks vajumises oleme süüdi ikka meie, inimesed ise.

Seda filmi oli mul õnn vaadata tühjas kinosaalis, kus ei krõbisenud ükski popkorn. Kui inimene sulgeda tuppa, kus on ainult vaikus, hakkab see kõrvus vinguma ja ajab inimese hulluks. Kui me sulgeme end sellesse tuppa ise, siis teeme kõik endi hulluksmineku nimel. Fred Jüssi hoiatab, et liikide hävitamisega olemegi me sinnapoole teel, ning tänab põhimõtteliselt taevast, et tema seda ära ei näe. Aga teised ju näevad. Ja kui paljud panevad tähele filmist tulenevat hoiatust: laiskle rohkem, ära rabele ning hoia ümbritsevat?

Vaikust on üritatud ka heliluua, aga see ei ole vaikus. See on helilooja sekkumine tühjusesse, mida ta üritab edasi anda. Meenub avangardist John Cage’i teos „4’33“, milles muusikud võtavad laval istet ja vaikivad neli minutit ja kolmkümmend kolm sekundit. Muusika tekitab siis vaid publik, kes niheleb, köhib, sosistab ja krigistab tooliga. See polegi vaikus, sest saali kogunev inimliigirikkus sumiseb.

Tootseni filmi vaadates võib mõelda – mis saab siis, kui ei ole enam vaikivat orkestrit ega nihelevat publikut, vaid jääb üksnes lagunev teater? Ja selline vaikus, mille kõrval tavaline polaarhüsteeria puhkab. Väga tänan Jaan Tootsenit ja Fred Jüssit, aitäh hoiatamast ja meelde tuletamast.