Avahooajal polnud ka häda midagi – mõistagi, muidu ei viitsiks teise hooaja kallale ju minna –, aga augustis Netflixi ekraanile tulnud värskes loos tõmmatakse adrenaliinipoiss rohkem pingule.

Sarja meeskond – lavastajad, stsenaristid – tõstab pinget äärmiselt külma kõhuga. Aegamisi. Loo juht­otsi asetatakse lauale justkui juhuslikult ja teineteisest kaugele, misläbi meenutab „Mindhunter“ storytellingu osas sarjaklassikut „The Wire“. Mõned vaatajale olulisena näivad sündmused, millest tundub, et ilmselt hakkab pikalt midagi kooruma ja arenema, teisenevad ettearvamatult või ununevad edasise käigus sootuks. Lugu nagu polegi, lugu nagu ei lähegi käima, peaosalised põrkuvad ja prõmmivad vastu bürokraatiat (jällegi, väga thewire’lik!) ning siis järsku, täpset hetke tajumata, oled sa mitmest ja ootamatust tegevusliinist kõrvuni haaratud. See on see kõige ehtsam sarjakaif.

Avalehele
0 Kommentaari