Autorid Axel Hellstenius ja Ingvar Ambjørnsen.
Lavastaja Ain Mäeots. Kunstnikud Liina Tepand ja Liina Unt. Muusikaline kujundaja Loore Martma.
Osades Riho Kütsar, Margus Jaanovits, Markus Luik, Ragne Pekarev.
Esietendus 8. detsembril Tartu Saksa Kultuuri Instituudis.


Detsembris esietendus ühes Tartu linna kõige kaunimas majas - Tartu Saksa Kultuuri Instituudis - Vanemuise teatri "Elling" - lihtne ja armas lugu kahest mehest, kellele poes käimine või telefonile vastamine on kangelastegu ja kassipoja võtmine pöördelise tähtsusega sündmus elus.

Elling (Riho Kütsar) ja Kjell Bjarne (Margus Jaanovits) on kaks keskealist meest, rahulikud ja kaalutlevad, natuke ettevaatlikud ja mitte kõige elukogenumad. Sotsiaalsetes situatsioonides ei tunne neist kumbki end kuigi kindlalt, kõrvaltvaataja võiks isegi öelda, et suhtlemises on nad ebaadekvaatsed. Aga integreerumine on teadagi tähtis, niisiis saavad hooldushaigla endised asukad endale päris oma sotsiaalkorteri ja ülesande ühiskonda sulanduda, olla nii normaalsed kui nende olukorras võimalik - käia poes, vastata telefonile, kui sotsiaaltöötaja Frank (Markus Luik) nende käekäigu järele soovib pärida, hoida korras oma uus kodu ning soovitatavalt lausa suhelda teiste inimestega.

Elling on asotsiaalsem ja alalhoidlikum kui Kjell Bjarne, Kjell Bjarne on naiivsem ja agressiivsem kui Elling. Nad tasakaalustavad teineteist ja saavad hakkama, omamoodi, aga siiski. Nad ei ole hullud, nad ei ole vaimuhaiged, kuigi omavad mõne Vana-Kreeka tragöödia tegelase nimega diagnoosi, tõenäoliselt mitut. Nad lihtsalt ei armasta eriti teiste inimestega suhelda.

Kuid vaataja, väikeses ruumis tegelastele häirivalt lähedal istuv publik, võtab neid vastu kui teistsuguseid, vaatab ebanormaalsete naljakastühiseid sehkendamisi ja muigab - tunneb end omas maailmas kindlama ja normaalsemana, võrreldes nendega seal laval vähemalt. Või nii see võiks olla. Mõne jaoks võib-olla on ka. Minu jaoks mitte.

Samastumine Ellinguga oli kohati täielik - "Miks me peame jälle välja minema, me ju alles tulime sisse," tunneb ta iga kord, kui on vaja uksest väljuda, nii ka mina. Väikese lapsena tehti mulle selgeks, et ei saa igaveseks oma tuppa jääda. Temale ei tehtud. Selles seisneb meie suurim erinevus. Mõtted on samad, tunded on samad, instinktid on samad, kasvatus on erinev. Minule ei ole kunagi diagnoosi pandud. Aga ilmselt võiks panna, lausa mitu tükki. Julgen arvata, et suurele osale saalis olnuile võiks kanda keerulise ajaloolise nimega kirje haiguslukku ja teraapiasse saata. Võib-olla ei peaks seda sügavamalt analüüsima, aga paistab, et publik peakski samastuma Ellingu ja Kjell Bjarne, mitte "normaalsete" kilda kuuluvate kõrvaltegelastega.

Sotsiaaltöötaja Frank on liiga ekspressiivne, vali, närviline, ülemängiv, sama võib öelda kahe Ragne Pekarevi kehastatud karakteri kohta kolmest - karikatuurne hooldusõde haiglas ja kohmetult jutukas ettekandja restoranis on liiga võõritavad, et neis konkreetseid, samastumist võimaldavaid tegelasi ära tunda, Pekarevi kolmas roll Kjell Bjarne südame võitnud raseda naabrinaisena jääb liiga visandlikuks. Vaatajale antakse vaid kaks mõttemaailma, mida enda omaga kohandada, mille sisse etenduse jooksul pugeda. Ja välja saada ei pruugi nii väga kerge olla. "Mis on normaalne?" tek ib küsimus jahedast võõrast elutoast koridori astudes ja üksteisele kuhjatud üleriiete hulgast enda oma otsides. Elling ja Kjell Bjarne on ju normaalsemad kui neid ümbritsevad normaalsed... Aga eks see ole kont ühiskonnale pureda, ja igale indiviidile eraldi.

"Elling" on lavastus, mis oma sisuga haarab mõttemaailma ja sunnib süüvima enda väärtushinnangutesse, enda eelarvamustesse teistsuguse suhtes. Kuid teksti või siis sisuga vastuollu minev vorm rikub muidu suurepäraseks kujuneda tõotava elamuse. Näitlejad teevad justkui kõik õigesti, Kütsari sisemonoloogid publikusse ja kohati monoloogiline dialoog teiste karakteritega on näitleja tavapärasel kõrgtasemel pingestatud, ei ütleks, et Jaanovitski üllatanud oleks - temas on alati olemas olnud potentsiaal mängida sissepoole, olla laval intensiivselt introvertne, lavastajad on lihtsalt tema ekspressiivset koomikuannet üleekspluateerinud ja teisele küljele liiga vähe tähelepanu pööranud. Noored vanemuislasedki saavad oma pisirollidega suurepäraselt hakkama, kui eeldada, et ülemängimised olidki võõritusvõtetena sisse kirjutatud. Vaieldamatud staarid olid muidugi kaks triibikut kassipoega, kes publikult eestlasele mitteomased ahhetavad reageeringud välja meelitasid. Kuid...

Kui on valitud eriline mängukoht erilisele tekstile, tuleks atmosfääri loomisel truuks jääda ühele kontseptsioonile. Kui saal peaks kujutama kellegi elutuba, siis miks ometi on sinna üles seatud mustad teatriprožektorid? Ja ometi on ju laes täiesti töötavad lühtrid... (Sellest, et valgustaja rampide ja käsiprožektorite liigutamisega pidevalt hiljaks jäi või järgmise stseeni ära reetis, ei hakka isegi rääkima, loodan lihtsalt, et piisava harjutamise järel see viga paranes.) Kui raadio kapil on kogu aeg funktsioneerinud raadiona ja olnud kogu etenduse jooksul ainsaks muusikaliseks taustaks, siis mõjub ühes stseenis illustreeriva tausta kasutamine hämmeldusttekitavana - Kütsar mängib endas poeedi avastanud Ellingu inspiratsioonihoo niigi hästi välja, forsseeritud rõhutamine rikub elamuse, mitte ei suurenda seda.

Ja etenduse kaheks vaatuseks jagamine kohas, kus publikul ei ole mitte kuskile mujale minna kui kogu vaheaja seina ääres seista, ei ole ka kõige läbimõeldum otsus. Inimene kannatab päris pikalt ühe koha peal istuda, kui tal igav ei hakka - kinos ju ei ole vaheaega. Need kivid kukuvad nüüd küll kõik lavastaja kapsaaeda. Kontseptsioon on olemas, kuid see ei ole järjekindel, jääb mulje ülejala tehtud kiirtööst, millest kas eriti ei hoolitud või hooliti liiga palju ja rollide kallal nikerdamise kõrvalt ei jõutud sellistele pisiasjadele nagu kujundus tähelepanu pöörata. Ei hakka pakkuma, kumb põhjus Ain Mäeotsa puhul kehtib, ja ega tulemuse seisukohast ei ole eriti vahet ka.

"Elling" võiks olla Vanemuise möödunud aasta õnnestunuim lavastus, tekst lubas, näitlejad lubasid, publikki lubas ja ei avaldanud väga suurt protesti ebatavaliste tingimuste vastu. Oleks lavastaja vaid ka heli- ja valguskujundaja oma kontseptsiooni haaranud, häirivad pisiasjad likvideerinud ja keskkonna mõttega koos töötama pannud... Vaadata võib "Ellingut" sellegipoolest, ja pärast tõsiselt mõtiskleda, miks me jagame inimesi normaalseteks ja teistsugusteks ning mille alusel. Ja kumba kategooriasse sel juhul mõ­tiskleja ise kuulub. Mina leian end ikka ja jälle sealpool normaalsust, samal pool, kus ajavad oma ekstsentrilisi asju ja elavad oma igapäevast elu Elling ja Kjell Bjarne. Ja olen selle tõdemusega ütlemata rahul...