Kolmkümmend aastat tagasi toimunud sündmused on juba vanemad kui põlvkond ja kuna mõnda asja nooremad enam ei mäleta, siis tuletan meelde.

Kongress toimus Linnahallis, toona ENSV pealinna kõige nooblima kongresside ja kontsertide palee hiigelsuure pärlikarbi kujulises saalis. Tuntud raadio­inimene Erki Berends kutsus mind kongressi pressikeskusesse vabatahtlikuna tööle. Vabatahtlikud tegidki tolleaegsetel vabanemisüritustel ära suure osa korraldustööst. Inimesed viilisid selle nimel alalõpmata oma põhitöökohalt ära, aga see oligi nõukogude süsteemi eripära, et riiklikke ressursse kasutati liidust lahkulöömiseks ja iseseisvuse ehitamiseks.

Nõukogude süsteemi eripära oli see, et riiklikke ressursse kasutati liidust lahkulöömiseks ja iseseisvuse ehitamiseks.

Rahvusvahelises pressikeskuses töötas Erki käe all vähem kui kümme vabatahtlikku, enamasti umbes 30aastased ajakirjanikud, kes suutsid rääkida vähemalt kolmes-neljas võõrkeeles. Asutustest oli kokku laenatud kümneid kirjutusmasinaid ja mõned faksiaparaadid. Vabatahtlikud olid sadadele Tallinna saabunud välis­ajakirjanikele ühtlasi giidid, nõuandjad ja abilised, kes jagasid poliitikute isiklikke kontakte, aitasid luua sidemeid, viisid kokku, andsid ise intervjuusid ja pidasid lõputuid loenguid Eesti ajaloost ja Eesti värskete poliitikute minevikust ja kangelastegudest. Vaid korraks sain mahti nende päevade jooksul üle saaliukse kiigata, küllap oli see mingi olulise lõppdokumendi vastuvõtmine.

Pressikeskuse töötajatele ja teistele vabatahtlikele oli tänutäheks ette nähtud pidulik õhtu peenes kohas – Harju 1 asuva kohvik Tallinna teise korruse varieteesaalis. Halvasti valgustatud ja külastajatest tühjas saalis oli kaetud üks pikk laud. Asja tegi eriliseks, et Rahvarinde juht ja toonane super­staar Edgar Savisaar isiklikult pidi tulema vabatahtlikele tänukirju kätte andma. Istusime ja ootasime, läks üsna kaua aega, enne kui teatati, et Edgar Savisaar ei saagi meiega ühineda. Üks võõras mees jagas tänukirjad laiali, surus kätt ja oligi kogu pidu. Eks see oli üsna mage hetk, aga hilisem ajalugu näitas, et see polnud juhus, vaid süsteem. Nagu ei andnud Savisaar näole toona, nii ei tulnud ta ka möödunud pühapäeval Rahvusraamatukogus toimunud ajalookonverentsile, kus tähistati 30 aasta möödumist Eestimaa Rahvarinde asutamiskongressist. Ega kirjutanud ridagi sel puhul välja antud kogumikku. Võiks öelda, et meie silmade all toimub misan­stseen tõsieluseriaalist, milles ajalooline isik ennast ise ajaloost „välja kirjutab“.