Kuidas etendada ajalugu?

Mingis mõttes on küsimus absurdne, sest ajalugu ei vaja etendamist – ta on ise üks suur etendus.

Ometi kõigile sellest ei piisa. Maailm jääb nii mõnelegi kirjanikule ja pa ljudele lugejatele kitsaks. Tahaks kuskile välja, tahaks midagi enamat! Ja siis klopitaksegi tolmust puhtaks lohed ja päkapikud, otsitakse kapisügavusest üles võlurisauad ja võluterasest mõõgad ning raputatakse kõik see üle näpuotsatäie inimkonna enda ajalooga – intriigide, lahingute, poliitikaga. Ja nimeks pannakse sellele fantaasiakirjandus.

Fantaasiakirjandus on kirjandus, millel on kombeks nõjatuda teatud küsimustes ajaloole, ignoreerides samas teisi ajaloolisi tõdesid sootuks. Näiteks lähtutakse sageli Euroopa keskaja lühikesest, vaid sadakond aastat kestnud perioodist, mil lahinguväljal olid juba ammud, kuid puudusid veel tulirelvad. Miks nii ja mitte teisiti?