Mac Miller Foto: Brick Stowell/Warner Records

Hiphop on viimaste aastate jooksul näinud kahetsusväärselt palju postuumseid albumeid ning pole saladus, et kuniks romantiseeritakse narko- ja gängikultuuri, kuuleme neid tulevikus veelgi. Samuti pole saladus, et money makes the world go ‘round, teisisõnu – plaadifirmade ahnus ei tunne sündsuse piire ning äsja lahkunud artistide nimesid ollakse valmis kõiksugu laisalt kokkuklopsitud vaeg­albumite peale kleepima, et neist viimsedki striimid välja pigistada. Alati vastuvoolu ujunud Mac Milleri „Circles“ tõotas algusest peale enamat.

Jaanuari hakul sai avalikuks, et Mac oli enne surma töötanud Grammyle nomineeritud „Swimmingu“ kaaslase kallal. B-pool, mida nüüd nime „Circles“ all tunneme, pidanuks punkti panema kahealbumilisele kontseptile, kus mitu tahku üksteist komplimenteerides terviku loovad: „Swimming in Circles“. Mõlema albumi produtseerimisel kandvas rollis olnud, muu hulgas Kanye Westi ja Janelle Monáega töötanud helilooja Jon Brion lõi räppari surma järel oma kalendri puhtaks ning pühendus täielikult Milleri alustatu lõpule viimisele – tulemuseks miski, mis on üdini Mac. End alandlikult igasugusest kiitusest taandanud Brioni võime räppari käekirjale lõpuni truuks jääda on põhjus, miks too täisring nii terviklik sai.

Muidugi pole kõrvalosatäitja rolli loodud „Circles“ oma suurest vennast üle, kuid nende kahe konkurentsis vaatlemine polekski õige. Muusika kuulamine on kontekstuaalne kogemus ning oleks Miller oma surma ette näinud, teadnuks ta, et on loomas suurimat hüvastijätuplaati Bowie „Blackstarist“ saati. Tõtt-öelda jääb albumit kuulates tunne, et osa temast teadis täpselt, mis 2018. aasta septembris juhtub. „Circles“ on värvika räppari kurblooline võiduring ning kaunis järelehüüe, mida kuulates ei teki sekundikski tunnet, justkui midagi oleks poolikuks jäänud.