Kuidas karastus teras
Hirmpalavas Pärnu Muuseumi aida pööningusaalis mängitakse värsket eesti dramaturgiat. Tänavu näitemänguvõistlusel auhinnatud Jim Ashilevi “Nagu poisid vihma käes” on esimene, mis seekordsest saagist lavale seatud. Jakob Karu näitemäng jõuab ilmselt peagi raadioteatrisse ja ka Rakvere teatri lavale. Jaan Unduski “Boulgakoff” läbis Draamateatris esimese lugemise.
* * *
---Sest inimene ei ole ajalugu, inimene teeb ajalugu. Nagu siidiuss ei ole siid, vaid teeb siidi. Ja mis juhtub siidiussiga, kui ta kogu oma siidi ühel hetkel enda sisse jätab? Temaga juhtub nii, et ta pole ei uss ega siid, vaid suitsiid.--- (katkend Kärna tüdruku Miseli ehk jutustaja monoloogist)
Kärn (Helgur Rosenthal), Jan (Erni Kask) ja Vill (Tambet Seling) on vabatahtlikult tulnud ravile värskelt avatud alternatiivneuropsühholoogia-haiglasse, mis, nagu meile mingil hetkel selgeks saab, loodud mehinemisraskustega meestele. Seal töötlevad neist foobiaid välja dr Gepard (Janek Joost), Brutus (Indrek Taalmaa) ja kaks valges kitlis tädi, kes omavahel argimütoloogilistest käibetõdedest tihedaid vestlusi peavad stiilis “mehed ongi nõrgukesed, minul neist küll kahju pole, nannipunnid” jne.
Lavastaja pole Jimi teksti suurt kärpinud, aktsendid on seetõttu paigast ära, vahepeal lohisevad monoloogid, siis jälle ei saa misanstseen veel tööle hakatagi, kui tuleb juba teine pilt.
Näidendit lugedes on selge, et tegu on filmiliku looga, mis teatrilavale üle kandmisel osutas järelikult tugevat vastupanu. Filmis on lõige, ja juba näeme järgmist tegevuspaika... Teatris nõuab see aja ja koha vahetumine aega. Seepärast siis kolm vaatust, kuigi materjali on kahe jagu.
“Nagu poisid vihma käes” peegeldab oma eeskujudena Chuck Palahniuki loomingut, filmikunstist legendaarseid “Lendas üle käopesa” ja “Kellavärgiga apelsini” jpm.
Poiste mäng on igati usutav, siiras, vaba poosist ja ülemängimisest. Neid poisse tahaks mõnes eesti noortefilmis näha. “Õnnelind flamingo” laadses. Karusoo lavastaks.... Vat see juba oleks. Halvas mõttes teatraalsed on aga Piret Laurimaa ja Kaili Närep, kuid võimalik, et see oli taotluslik, eristada patsiendid ja ravijad ka stilistiliselt.
Kogu lugu ise on aga topeltmäng, topeltkodeeritud iroonia ja kriitika süsteemide pihta, mille ideaaliks on nurgelise ja okkalise indiviidi kohandamine mingile standardile, stereotüübile. Siinkohal siis kompleksidega poistest tõeliste isaste kasvatamine, mõnes teises kohas võiks rääkida kompleksidega tüdrukute produktiivseteks emadeks kasvatamisest. Küsimus jääb, et miks ühiskond peab koosnema ühetaolistest, ühesuguste füüsiliste ja vaimsete näitajatega, sarnaste veendumustega isenditest? Muidugi, me kõik teame, miks.
Jimi ulmekujutluses käib erinevustest lahtisaamine suuresti füüsilise vägivalla ja alanduse kaudu. Homoseksuaalsest poisist kiiritatakse tema “kalduvus” välja, väikse nokuga poiss peab sellest “kompleksist” vabanemiseks ronima aktimodellina teiste ette.
Ja nagu ikka, tegeleb raviasutus mitte põhjuste otsimise, vaid tagajärgede kõrvaldamisega. Kärn ning tema lugu on erandiks, tema saab järgmisele tasandile, kus ta peab ise sõnadesse panema, mis teda elamast segab. Paradoksaalselt on mässumeelne Kärn seal “raviasutuses” kõige tervem ja kõige haigem poiss.
PS. Loodan nii näitlejate kui vaatajate tervise nimel, et poisid lõpuks vihma kätte saavad. Niikauaks aga tuleks elustada aristokraatlik lehviku-traditsioon. Vastasel juhul jääb teatrikülastusest meelde vaid põrgupiin. Tütarlaps nuuskpiiritusega oli küll lähedal, esietenduse ajal siiski keegi teadvust ei kaotanud.
Nagu poisid vihma käes
Autor Jim Ashilevi. Lavastaja Andres Noormets. Mängivad Helgur Rosental, Erni Kask, Tambet Seling, Lauri Kink,
Indrek Taalmaa, Janek Joost, Piret Laurimaa, Kaili Närep jt.
Esietendus 21. juunil Endla teatris
_________________________________
Multitalent Jim Ashilevi
Tegelikult on see austustvääriv, et Jim pärast oma suurvõitu intervjuudest keeldus. Kursavenna ja sõbra Sass Henno “särav tähelend meediamaastikul” oli tal ju kenasti silme ees. Jim vaatas meediatsirkust hoopis kõrvalt ja soostus ennast avama alles siis, kui tema näitemäng hakkas Endlas lavaküpseks saama. Nüüd me siis teame, et:
• 22-aastane Jim Ashilevi on multitalendikas noormees, kelle huvideringis troonivad peakõrguselt teiste kohal film, kirjutamine ja teater.
• Tallinna Ülikooli audiovisuaalse meedia bakalaureusetööks murdis ta hambaid situatsioonikomöödia žanri töölerakendamisega siinse laiuskraadi huumori-madalrõhkkonnas.
• ta mitte ainult ei kirjuta näitemänge, vaid mängib ise ka, vahet pole, kas filmis või teatris. No-teatri etenduses “Stalker” oli ta laval operaatorina.
• tema kirjatööd on avaldamist leidnud ajakirjades Vihik ja Värske Rõhk.
• Jim on igapäevane külaline Pimedate Ööde filmifestivali kontoris, abiks tudengifilmide ja animafilmide festivali korraldamisel. Eelmisel aastal juhtis ta Eesti Televisioonis saadet “Pöffihunt”.
