Kuidas katoliiklane Nobelit ei saanud
See raamat kuulub küll sarja “Nobeli laureaadid”, kuid seekord pole autor laureaat, vaid laureaaditiitlite jagaja. Rootsi luuletaja (mõned ta luuletused on avaldanud ajakiri Looming) ja romaanikirjanik, Stockholmi ülikooli kirjandusajaloo emeriitprofessor Kjell Espmark istub Nobeleid määravas Rootsi Akadeemias 16. toolil juba ligi veerand sajandit ja on laureaatide valimise tihtilugu valulise protsessiga hästi kursis. Tal on olnud kasutada akadeemia arhiivis säilitatavad nii avalikustatud kui ka salastatud (salastatuse aeg 50 aastat) materjalid. Raamatust saame ülevaate akadeemia tööpraktikas määravaks olnud põhisuundadest ja hindamismudelitest, aja pitserit kandvatest nihetest akadeemia liikmete maailmavaates ja maitses, ägedatest vaidlustest. Ja seda terve sajandi lõikes, alates aastast 1901, mil esimese Nobeli kirjandusauhinna sai prantsuse luuletaja Sully-Prudhomme.
Eestist pärit kandidaate Espmark paraku ei maini.
Peatükis “Nobeli preemia kriitilises valguses” ütleb Kjell Espmark, et nimi, mida seoses laureaaditiitlist ilmajätmisega ehk kõige sagedamini on mainitud, on – Graham Greene.
Seda, et inglise kirjanik Graham Greene
(1904–1991), keda juba
tema eluajal klassikuks nimetati, jäi mitme aastakümne jooksul
auhinnatute hulgast välja, seostatakse Rootsi Akadeemia mõjuka
liikme Artur Lundkvisti (1906–1991) tauniva suhtumisega temasse.
Espmarki raamatus on sellele osutatud, pikemalt käsitleb seda Greene’i
loomingu uurija prof. Norman Sherry oma mahuka, enam kui
2300-leheküljelise monograafia “The Life of Graham Greene” mullu Londonis
ilmunud viimases, kolmandas osas.
Lundkvistiga on eesti lugeja tuttav – 1958. aasta rahvusvahelise Lenini preemia laureaadilt on meil tõlgitud romaan “Vindinge valss”, poeem “Agadir”, reisikiri “Vulkaaniline kontinent” jm. Rootsi Akadeemia 18 eluaegse liikme hulka kuulus ta 1968. aastast, kusjuures tema arvamust peeti auhindade määramisel otsustavaks.
Ajalehele Daily Telegraph 1988. aastal antud intervjuus vastas Graham Greene küsimusele, millega võib seletada Lundkvisti vaenulikkust, järgmiselt: “Ma arvan, et see on tingitud minu sõbralikest suhetest ühe ilmselt ka temale tuttava noore naisega Stockholmis.”
See noor naine ei saanud olla keegi muu kui Anita Björk (1923). Graham Greene, kelle abielu oli lagunenud juba neljakümnendail aastail, ehkki ta katoliiklasena elu lõpuni ei lahutanud, kohtus andeka, intelligentse ja kauni Anitaga Stockholmis oma kirjastajat külastades. Näitlejatar mängis juba kümnendat aastat Kuninglikus Draamateatris. Laiemalt oli ta tuntuks saanud nimiosalisena August Strindbergi näidendi “Preili Julie” ekraniseeringus (1951). Greene’iga tutvumise ajal püüdis kahe väikese lapsega lesk üle saada sügavast masendusest, mille oli põhjustanud tema depressiivse meelelaadiga mehe kirjanik Stig Dagermani (1923–1954) enesetapp.
Külmal novembriõhtul 1955 einetas Graham Greene Anitaga Stockholmis, jõuludeks sõitis naine tema juurde Londonisse. Nii saigi alguse nende armulugu. Järgmise kolme aasta jooksul püüdis kirjanik võimalikult sageli käia Rootsis. Ta ostis sõbratarile Stockholmi lähedal maja. Mõne pikema puhkuse veetsid nad Greene’i villas Capri saarel Anacapri asulas. Kuna Inglismaa ja Rootsi vahet sõitmine muutus koormavaks, ka olid inglasele põhjamaa talved pikad ja pimedad, soovis Graham Greene rajada ühise kodu kusagil mujal, näiteks Prantsusmaal. Naine aga ei tahtnud jätta tööd teatris.
Ühiselu loomise raskused näisid ületamatud ja viiekümnendate aastate lõpus nende suhted jahenesid. Tõsi küll, kirjavahetus kestis Greene’i viimaste elukuudeni.
Graham Greene’i suhted rootsi näitlejatariga, sellest tulenenud omalaadne armukadedus polnud aga ilmselt ainus põhjus, miks Artur Lundkvist ütles: “Greene saab Nobeli preemia ainult üle minu laiba.” Vimm oli sugenenud märksa varem, juba 1952. aastal, mil Stockholmis esietendus Graham Greene’i esiknäidend “Elutuba”.
Enamasti positiivsete arvustuste kõrval köitis tähelepanu Lundkvisti rünnak: “Näidend koosneb kõige labasemast katoliiklikust propagandast, millele on lisatud kunstilist ja intellektuaalset pettust,” kirjutas Lundkvist. Graham Greene’i arengut (mandumist) võis juba ette aimata. Selles näidendis ilmutab ta end kui kõlbeliselt ohtlik kirjanik, kes on liidus tänapäeva Lääne tagurluse kõige tumedamate jõududega. Draamateatri kohale oleks pidanud heiskama katkulipu.”
Intervjuus Londoni kirjandusajakirja Adam toimetajale Miron Grindeale 1989. aastal kostis Artur Lundkvist küsimusele, mis motiividel on ta pikki aastaid Graham Greene’i vastu olnud, üsna iseäralikult: “Sest ta on katoliiklane.”
Ajalehe The New York Times korrespondent Michael Specter kirjutas 1998. aastal Rootsi Akadeemia sisemistest lahkhelidest, arutelude salastatusest (protokolle võib avalikustada alles 50 aasta pärast), nentides muuhulgas: “Artur Lundkvist oli esimene, kes rikkus akadeemia vaikimislepet, vandudes, et elab Graham Greene’ist kauem kas või ainult selleks, et Greene Nobelist ilma jätta.”
Ja tõesti, see pikaks veninud heitlus päädis Lundkvisti võiduga. Graham Greene lahkus siitilmast 87. eluaastal aprillis 1991 ja temast kaks aastat noorem Artur Lundkvist sama aasta detsembris.
Kjell Espmark “Nobeli kirjandusauhind”
Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, Enno Turmen ja Tiina Mullamaa.
Eesti Raamat, 2005. 271 lk.
Eesti kirjanikud Nobelist ja Greene’ist
Marie Under:
“Nobeli auhinna suhtes polnud mul absoluutselt mingeid illusioone. Siin on poliitilised ja ka majanduslikud huvid mängus. Rootsi on ülimalt venesõbralik, kuidas julgeks ta auhinnata pagulasi? Ja üldse: 80 kandidaati olnud esitatud, nende seas nii kuulsad nimed nagu Moravia, Graham Greene ja kommunist Neruda. Viimane viiakse vist tuleval aastal läbi, sest tema suur eestkostja siin kommu Artur Lundkvist, Lenini laureaat, valiti hiljuti Akadeemiasse ühe surnud liikme asemele; ta on juba tõstatanud Neruda valimise küsimuse.
Teiseks: ühe väikese okupeeritud maa luuletajaga ei saa kirjastus ju mingit äri teha.
Marie Underi kirjast Vello Salole 11. XI 1968.
Toomas Raudam:
“Tuletatagu meelde, kes geeniustest kõik preemiast ilma jääma pidid, põhjuseks see, et neid peeti pessimistideks. Tolstoi, Ibsen, Zola, Hardy, Henry James, Rilke, Conrad, Strindberg, Georg Brandes, Joyce, Frost, Virginia Woolf, Proust, Tšehhov, Kafka, Lawrence, Lorca. Pärast Teist maailmasõda olukord veidi paranes, kuid ülekohut tehti siiski, kõige ilmekamateks näideteks Auden ja Greene.”
Postimees 17. V 1994.
*
Eestlastest on peale Marie Underi Nobeli kirjandusauhinnale esitatud A. H. Tammsaare (1939), Friedebert Tuglas, Jaan Kross ja Jaan Kaplinski.
*
Vahetult enne tänavuse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valimist astus tagasi valimiskomitee liige 82aastane rootsi kirjanik Knut Ahnlund. Ta põhjendas oma käitumist protestiga 2004. aasta preemia määramise suhtes Elfriede Jelinekile, kelle teoseid olevat olnud lugenud vaid vähesed žürii liikmed. Jelineki loomingut iseloomustas ta “ebameeldiva vägivaldse pornograafiana”. Üldsusele jäi segaseks, miks astus komitee liige tagasi alles aasta pärast toimunut. – Toim.
