Kulka audiovisuaalsihtkapital hindas kinoaasta parimaks “Detsembrikuumuse”, põhjendusega: filmi on vaadanud ligikaudu 50 000 silmapaari – umbes sama palju kui viimast PÖFFi.


ABBA muusikal rajanev “Mamma mia!” kogus 56 000 ja animatsioonimärul “Kung Fu Panda” 53 000 külastust. Ja rõõmustab, et kodukootud ajaloopropagandale inimlikku nägu andnud Tõnu Kark, Mait Malmsten ja Tambet Tuisk võitsid kassaduellis Harrison Fordi (“Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik”).


Kuid vaatajatehulka kunstiteose väärtuse esmaseks argumendiks seades saab öelda, et Priidu Beieri, Maarja Kangro ja Jürgen Rooste raamatud koos on vähem väärt kui Maire Aunaste “Viis aastat peidus” ja eesti inimsööja naise memuaarid “Ma armastasin kiskjat”. 2008. a kunstitippudest – rumeenia stiilselt kurb-irooniline “4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva” kogus vaid 1282 vaatajat, rootsi groteskne “Teie, kes te elate” 937.


Aga mis siis? Luuletusi on alati vähem loetud kui populaarromaane. Kalamarja ostetakse ikka vähem kui sepikut. Vastandamine on vale, aga külastajate arv ei saa olla argument kunstiväärtuse hindamisel. Aastapreemiate määramisel võinuks Kultuurkapital avaramalt kinomaastikku silmitseda, mitte näha ennekõike mängufilme, liiati, kui selles valdkonnas polnud tänavu säravaid tippe. Äkki võinuks tunnustada mõnd filmifestivali?


Muidugi: Eestis tehakse lihtsalt vähe filme. Kui aastas tuleb kolm mängufilmi, saavad auhinna kõik kolm: üks kui aasta film, teine kui parim film ja kolmas kui debüüt.