Kuidas kodustada situatsiooni ehk muutumisest vihmaks
Kohtusin Greggi ja Garyga festivalijärgsel pühapäeval, inimtühjas Tallinna
vanalinnas. Põhiosa kahe kunstniku tegevusest moodustab mööda maailma ringi
reisimine ja kananaha-taolistel festivalidel üles astumine. “KanaNahale”
saabusid nad otse Lissabonist ning peagi sõidavad järgmisele festivalile
Kanadasse.
“lone twin” on muundunud vihmaks ja auruks ja veeks Hiinas,
mitmel pool Ameerikas ja Austraalias, rääkimata Euroopa kultuuripealinnadest.
“lone twin” võlub publikut oma vahetu ja siira dialoogiga ja sellisena ei tundu
kunstnikud üksnes eemalt vaadatuna, vaid sellised on nad ka isiklikus elus.
Haapsalus pani inglise tegevuskunstnike mereäärne etendus “Sledge Hammeri
möödunud päevad” kõlakojas suurepärase intellektuaalse punkti
tegevuskunstifestivalile “KanaNahk”.
Kuidas te “KanaNahale” sattusite?
Gary: Saime kutse
festivalile Jaanilt (Jaan Toomik – toim.). Oleme varem õpetanud tema üliõpilasi
Kunstiakadeemiast ja Tallinnas paar aastat tagasi korra käinud.
Gregg:
Tegelikult kutsuti meid festivalist osa võtma juba 2001. aastal, kuid toona ei
olnud meil võimalik kohale tulla.
Miks on teie arvates tegevuskunst muutunud üheks kõige mõjukamatest
kunstivormidest rahvusvahelisel areenil, olgugi, et see ei täida galeriiruume
ega muuseume ja küllalt tihti ei ole teie tööd isegi dokumenteeritud…
Gregg: Mis puutub presenteerimisse ja galeriidesse, siis on see tegelikult
eos paika pandud – see ei puuduta performance’i-kunsti. Kuid asi ei ole isegi
selles, et meile ei meeldiks oma tööd dokumenteerida, vaid performance’it, mis
on näiteks neli päeva pikk, ei olegi võimalik sellisel kujul inimestele edasi
anda. Samas tuleb oma tööd ikkagi mingil kujul esitada ja see võib osutuda
küllaltki peadmurdvaks. Pealegi tuleb midagi ette näidata ka rahastajaile ja
tööandjatele. Kuid põhjuseks, miks me Haapsalus olime ja miks me ka
rahvusvaheliselt tegutseda saame, on, et performance’i-kunst on väga paindlik
ja liikuv. Vastupidiselt teatrile või eksponaatidele muuseumides transpordime
me ideid, ja kõike, mida meil nende edasi andmiseks vaja läheb, oleme me
suutelised endaga kaasa võtma.
Gary: Performance’i-kunst ongi mõjukas
seetõttu, et seda saab sõna otseses mõttes hõlpsasti kokku pakkida ja see jõuab
suurema hulga inimesteni.
Teie esinete nii linnaruumis kui teatri bläkkboksides. On seal
vahet?
Gregg: Me esineme tõesti mõlemal pool, aga kui meil on
võimalus valida, siis eelistame üles astuda vabas õhus. Peamine vahe on selles,
kuidas inimesed vaatavad. Selle seisundi või tunde tõttu, mida distants neile
pakub. Näiteks kinos või teatris tunnevad inimesed end mugavalt, sest nad
asuvad väljaspool tegevust. Meie eesmärgiks on inimestega läbikäimine, püüame
neis esile kutsuda aktiivset suhtumist ja ärgitada neid sekkuma. Proovime
ühtlasi neid mõistma panna, et me ei paku neile kõike…
Teie looming on enamasti kohaspetsiifiline; see räägib aja ja ruumi
vahelistest suhetest, reisimisest ja orientatsioonist…
Gary: Ma
defineeriks seda pigem mõiste “kohaga suhestuv” (ingl. k. site-reactive) kaudu,
selle suhtes tundlik ja vastuvõtlik. Me projitseerime inimestele seda, millest
nemad meile kõnelevad.
Selleks, et oma performance’eid kusagile kohandada, teete te eeltööd
ja kogute informatsiooni kohalikelt inimestelt. Kas need teadmised, mida teile
I-punktis jagatakse, on usaldusväärsed?
(üksmeelne naer)
Gregg: Tõenäoliselt mitte, aga me oleme siiski turistid. Saabudes
tegevuskohale harilikult paar-kolm päeva varem, oleme sunnitud uude keskkonda
kiiresti sisse elama. Kuna meil on aega vähe, siis kusagilt peame infot koguma.
Me kasutame turisti metoodikat ja ka meie haaratud info peegeldab seda.
Kohaspetsiifiline on meie kunst selles mõttes, et püüame vabaneda kõigest
pindmisest ja jõuda sügavamale. Nii kaugele kui see selle lühikese ajaga
võimalik on. Aga me ei üritagi inimestele pakkuda mingit tõepärast
ettekujutust, meie pilk on paratamatult põgus.
Kunstniku karjäär, mida te evite, tundub olema iga tänapäeva
kunstniku unistus. Kas performance’i-kunstist on võimalik ära elada?
Gregg: Ei, Inglismaal kindlasti mitte. Alates “lone twini” algusaegadest
oleme mõlemad teinud juhuslikke töid. Gary töötab näiteks tehases, oleme teinud
lotosaateid, alates kevadest paneme televisioonis kokku lasteprogrammi. Õnneks
ei peagi me “lone twini” tegevusest ära elama, ja teised tööotsad annavad
vajaliku mitmekülgse plaani oma loominguga tegelemiseks. Meile on tähtis, et
saame töö kõrvalt teha midagi, mis meile endile midagi pakub ja mis annab
võimaluse ringi rännata.
Situatsionistlik filosoofia räägib psühhogeograafiast, pidades selle
all silmas geograafiat kui raamistikku erinevate eluviiside uurimiseks. Kas
psühhogeograafiast rääkimine võiks olla asjakohane ka teie loomingu
puhul?
Gary: See on väga hea mõiste, aga me pöörame ühtlasi
tähelepanu sellele tungile või mehhaanikale, mis meid etendama sunnib – meie
suhtele antud kohaga. Ja meie looming on tihedalt seotud ka aja ja
projitseeritusega. Oleks ehk paslik rääkida subjektiivsest ehk projitseeritud
geograafiast enam kui psühhogeograafiast selle tavapärases mõistes. Sest meie
tegevus on subjektiivne.
Missugune on teie dialoog publikuga? On see teile tähtis?
Gary: See on väga oluline. Ja me peame tihti vaeva nägema, et inimesi mitte
šokeerida. Sest me ei taha seda teha. Kanada kriitik Sylvie Guilberte on meie
tööd vaadelnud kui inimestega kohtumise vormi. Me tahaksimegi suhtuda
sõbralikult nii keskkonda kui inimestesse.
Gregg: Huumor on sealjuures
arvatavasti üks tähtsamaid komponente meie loomingus. Suurem osa perfomance’i-
kunstist, näiteks, ajab mind isiklikult naerma. See on hea ja ma arvan, et meie
tööd on ja peavadki olema omal moel naeruväärsed. Kui saab jõuda sellisele
pühendatuse tasemele, mis on seotud ideega selle naeruväärsusest, siis see on
midagi, mille poole püüelda. Mulle meeldib mõte sellest, et naeru kaudu on
võimalik pühenduda jäägitult ja füüsiliselt.
Aga ka
huumorimeel erineb kultuuriti…
Gregg: Tõsi. See on huvitav. Ja mis
meie töösse puutub, siis mulle tundub, et mandrieurooplased, ameeriklased ja
kanadalased peavad meie loomingut naljakamaks kui näiteks inglased. Kuid
üldistatult võin meie kogemuse põhjal väita, et inimesed kalduvad naerma ikkagi
samade asjade üle.
Ja eri kultuurides omandavad isegi sellised põhimõisted nagu aeg ja
ruum pisut erineva tähenduse. Muudab see teie jaoks või teie loomingus
midagi?
Gary: Oleme ka sellega tegelenud. Meil on etendus, mille
käigus tantsime 12 tundi järjepanu line-tantsu. Teeme seda masinlikult ja
kõikjal ühte moodi. Kuigi aeg ja ruum, kus me oma tükki etendame, küll muutub,
etendus jääb alati samaks. Inimeste reaktsioone on seda tehes väga huvitav
jälgida.
Ma ei ole küll kindel, kas tavaline inimene nüüdisaegset kunsti
kardab, kuid enamasti ei tunne ta ennast mugavalt sellega suhestudes. Kas
sellised festivalid nagu “Kananahk” esitavad kitsa ringi kõrget kunsti? On nad
vajalikud?
Gregg: Sellepärast tegelemegi me performance’iga, et
mitte olla seotud mingi institutsiooni või mingite galeriiruumidega, mis
inimestes ebamugavust tekitab. Olen nõus, et suurem osa etenduskunsti
üritustest toob kokku inimesi, kes on performance’iga seotud,m ja see seab omad
piirid. Seetõttu eelistamegi tegutseda väljas ja suhelda inimestega nende oma
keskkonnas. Sest perfomance ei ole miski, mida teha, et inimestel oleks hea
vaadata. See on rohkem eluviis.