Kuidas läks? Maimu Berg
Meil läks hästi. Eestlasi oli palju kohal, nii et moodustasime täiesti arvestatava jõu. Tänavune teemamaa oli Prantsusmaa, mis oli küll päris nähtavalt esil, aga esinduslikkus oleks võinud veel säravam olla – paraku olid mõnedki tähed Helsingisse tulekust loobunud. Tuleval aastal on teemamaa Eesti ja usun, et viime selle jõuliselt ellu. Eeldused selleks on olemas.
Huvi eestlaste vastu oli messil arvestatav, esinejad nagu Jan Kaus, Jürgen Rooste, rääkimata Jaan Kaplinskist on soome kirjandusringkondades tuntud ja oodatud autorid. Kui lisandusid veel Paavo Piik ja Meelis Oidsalu ning muusikatki tehti, oli edu tagatud. Tõsi, messil esineb eri lavadel ühel ajal kümmekond autorit. Aga kuulajaid jagus kõigile.
Allakirjutanul tuli suurel Aleksis Kivi laval ohjata vestlusringi, kus Eesti lähimineviku teemadel väitlesid Mart Laar, Rein Veidemann ja Helsingin Sanomate kultuuritoimetaja ning eesti kirjanduse asjatundja Hannu Marttila. Publiku hulgast sai sõna ka Jaan Kaplinski. Huvi oli suur, Eesti lähiajaloo harrastusele on ju Soomes võimsalt teed rajanud mitmed sealsed ajaloolased ja ajalootõlgendajad, eelkõige Sofi Oksanen oma “Puhastusega”.
Loomulikult ei saanud ei neist ega Sofist ka seekord vaikides mööda ja kuigi olen igati leebe ja rahulik naisolevus, siis vestluse juhina tundsin siirast rõõmu vaimumõõkade teravast vehklemisest, kui Mart Laar ja Rein Veidemann Oksase teemal vaidlema läksid. Laaris tekitas nördimust, kui Veidemann võrdles “Puhastust” Leberechti “Valgusega Koordis”. Kahju, et viimane autor küll Soomes täiesti tundmatu on, nii sai publik vaid kahe tähtsa härrasmehe konflikti üle heatahtlikult naeru kihistada, asja sisu jäi hämaraks. Nii või teisiti, sellel messil ei jäänud eesti kirjandusest ja selle esindajatest küll muljet kui väiksemast ja hädisemast vennast. Noh, tuleval aastal näitame, nagu lubatud, oma tõelist jõudu!
