Kuidas leida sumedust haukumisühiskonnas?
Praegu kuluks Kalevi heatahtlik ja elutark suhtumine inimestesse ja oludesse hädasti ära, sest just Kalev oleks osanud öelda, et „meie riik tahab elada kauemini kui meie, lausa igavesti, ja seepärast peab ta vahel olema lausa demagoogiline ja kurikaval, et näha välja vägevam kui ta on“. Ja jätkanud: „Vahel tuleb tal ka inimesi ohverdada, siis kui pensionisambad vanguvad ja neid püsti hoidvate Simsonite pead on arutuks pöetud.“
Viimasel ajal avaliku ruumi hõivanud „klähvimisretoorika“ väsitab, teeb jõuetuks, võtab tuju ära. Öeldakse küll, et klähviv koer ei hammusta, aga öeldakse ka, et ei hammusta, aga lutsutab surnuks. Igal hommikul teed ujulaukse lahti, lähed basseini ja saad aru, et keegi on jälle basseini s***unud. Teed uudisteportaali lahti ja näkku lööb pahvakas lämmatavat haisu. Teed Facebooki lahti ja kõik kohad on täis Ruuben Kaalepi kätt.
Töökaaslane teatas esmaspäeva hommikul, et tal on viimasel ajal hakanud näonärvid tõmblema. Sõbranna saatis Messengeris teate: „Ma arvan, et see tõbi on närvidest. Mul reaalselt selle valitsuse moodustamise pärast närvid läbi.“ Teine saatis pärast „Esimese stuudio“ vaatamist SMSi: „Ma pean vist telku vaatamise ära lõpetama, närvid ei pea vastu…“ Toimetuse koosolekud on veninud pikemaks ja läinud poliitilisemaks, meie uued valitsejad suudavad Delfis isegi Ott Tänakuga konkureerida. Sõber nimetas möödunud nädalal Facebooki „põrguauguks“, Hans H. Luik kirjeldas nädala algul „Ringvaates“, kuidas tehnoloogia on arutelukultuuri negatiivselt mõjutanud.
Mõtlen igatsusega nendele kolmele märtsipäevale, kui vedasin vanaema juures puid, hoidusin sotsiaal- ja muu meedia uudisvoost ja läksin õhtul õige pisut valutava füüsise ja absoluutselt puhanud vaimuga magama. Jaron Lanier kirjutab raamatus „Kümme põhjust, miks otsekohe kustutada kõik oma sotsiaalmeedia kontod“ nii: „Kes te ka poleks, loodan ma, et teil on võimalik uurida, milline teie elu võiks olla, eriti kui te olete noor inimene. Te peate kindlaks tegema, ega teie aju ja teie elu ei ole valmis rööpaisse surutud. Võib-olla on teil võimalik minna kõnnumaadele ja põlislaantesse või õppida ära mõni uus oskus. Riskige. Aga millise kuju teie eneseavastamine ka võtaks, tehke vähemalt üht: tõmbuge mõneks ajaks kõrvale käitumise modifitseerimise impeeriumeist, ütleme – pooleks aastaks?“
Sest kuigi tehnoloogia abil oleme järjest jõulisemalt ja võib-olla ka tagasipöördumatult muutumas haukumisühiskonnaks, reageerime kiiresti, saame haavatud ja haavame vastu, laseme end provotseerida ja laskume vaidlustesse, kus keegi oma arvamust ei muuda ja tõdesid on mitu, siis tegelikult inimene, ütleks Kalev Kesküla, „enamasti otsib ikka sumedust“. Ta tahab „sirutada ennast päikesele vastu“ ja „hoida kallitest kinni“.
