Toomas Vabamäe

Ikka sellessamas Tallinna Tehnikaülikoolis, kus läinud nädalal lahvatas sel teemal skandaal. Aga mul juhtus see kaugel nõukaajal, kui TTÜ kandis veel Tallinna Polütehnilise Instituudi nime. Nii et põhimõtteliselt võin ma oma toonast tegevust nimetada süsteemi seestpoolt ­õõnestamiseks või suisa vabadusvõitluseks.

Iga kuu pidin käima TPI kassas, võtma välja sada rubla, 10 sellest võisin endale jätta, ülejäänu viisin oma „ülemusele“ ja see läks... noh... vasakule.

Igatahes olin ma 1981. aastal vaid napi kuu aega olnud automaatikateaduskonna esimese kursuse üliõpilane, kui mulle pakuti võimalust iga kuu 10 rubla lisatulu teenida. Pole mõtet hakata seletama, mida 10 rubla eest osta võis, sest toonane hindade struktuur oli täiesti jabur ja loogikavaba. Keskmine palk oli vist 120 rubla ringis. Igatahes sain esimesel semestril tavalist stipendiumi 40 rubla kuus ja edaspidi kõrgendatud stipendiumi, mis oli suisa 46 rubla. Ma pidanuks olema puruloll, kui oleksin ära öelnud 22- kuni 25protsendisest sissetuleku kasvust.

Niisiis pandi mu nimi kirja laborandina (või millegi sellisena). Töö seisnes selles, et iga kuu pidin käima TPI kassas ja võtma välja sada rubla (jah, palka maksti tollal sularahas). 10 rubla sellest võisin endale jätta, ülejäänu viisin oma „ülemusele“ ja see läks... noh... vasakule. Keegi midagi kunagi ei kontrollinud. Niipalju kui mina tean, läks see raha siiski täiesti konkreetsete inimeste konkreetse teadustegevuse tasustamiseks, sest nõukaaja lollakate piirangute tõttu polnud neile lisatöö eest võimalik lisaraha maksta. Kui kaua ma niimoodi „ametis“ olin, ei mäleta. Aga ilmselt mitte üle kahe aasta, sest kolmandal kursusel hakkasin juba täiesti reaalset programmeerimistööd tegema.

Loomulikult polnud ma oma rühmakaaslaste seas ainus, kes niimoodi teadust edendas ja süsteemi seestpoolt õõnestas. Vaevalt see TPI ülejäänud teaduskondades ja muudeski kõrgkoolides teisiti käis. Kuna minu akadeemiline karjäär sai 1986. aastal TPI lõpetamisega läbi, siis vahetud andmed edasise kohta mul puuduvad. Aga kurtmised, et teadusele ei jagu raha, on kostnud kõik see aeg. Samas ma imestaksin väga, kui TTÜ praegune rektor poleks oma pikaajalise teadlasekarjääri jooksul kunagi osalenud mingites, kas või tühistes teadusrahaga seotud susserdamistes. Pole vahet, kas raha läks tõesti asja ette või lihtsalt kellegi hea elu jaoks. Praegune probleem näib pigem seisnevat selles, et üks naiivne välismaalane asja avalikkuse ette tassis.