Kuidas ma Tiibetist jalga lasin

Alates 1. maist on Hiina võimud otsustanud Tiibetisse taas turiste lasta. Roy Strider meenutab oma adrenaliinirohket külaskäiku Lhasasse sel kevadel.

Tolmutormi keerised rulluvad kõrbetuhmide linikutena üle vaatevälja ning kohtuvad üksteise järel taevas kihutavate valgete pilvedega. Siinses hõredas õhus ühtivad tuule abil maa ja taevas. Tormakas tuul katsub aeg-ajalt jõudu ka Landcruiseriga, mille pakiruumis olen teel revolutsioonilise Nepali suunas Lumelõvimaa ainsale ametlikult avatud välispiirile. Pashminasse mähituna laman seljakottide peal ja vahel ning küünitan küünarnukile toetudes aeg-ajalt tunnistama looduse stiihiat. Kolaki, lendab kõva plaksakaga marutuules minema üks maasturi küljeakende kohale kinnitatud päikesesirm. Nagu puredes kõigutavad tuuleiilid edasikiirustavat džiipi. Olen 4,5 kilomeetri kõrgusel Tiibetis, maailma katusel. Selja taha jääb Lhasa, ees ootab kõva närvide mäng. Veel ma ei tea, et pean okupeeritud riigist lahkumiseks end tiibetlaseks moondama.

Hüljatud ja hõivatud

1959. aasta märtsis põgenes lihtsaks mungaks maskeerituna tolmutormi ja pimeduse katte all oma Norbulingka suvepaleest ja kodumaalt igaveseks ka 23aastane Tema Pühadus 14. dalai-laama, riigipitsat peos ja saatjaks mõned lähikondsed ning khampa’dest munksõdurid.

Tõsi küll, tema teekond kulges toona India poole, Assami piirile. Tenzin Gyatso nime mainimine on Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Tiibetis juba ligi pool sajandit keelatud. Kui kellegi juurest leitakse dalai-laama pilt, on karistus sama, tiibetlaste kõige tähtsama mehe meenutajad lähevad otseteed vanglasse.

Pärast dalai-laama põgenemist järgnesid talle Indiasse tuhanded kaasmaalased. Kodumaale jäänutele korraldati veresaun, peale selle said Tiibeti elanikud esimest korda oma ajaloos tunda tapvat näljahäda, mis oli võõrvõimu vägivaldsete põllumajandusreformide otsene tulemus ning viis hauda vähemalt pool miljonit tiibetlast. Juba 1960. aastal kinnitas Rahvusvaheline Juristide Komisjon (International Comission of Jurists), et Tiibetis toimub prima facie Hiina-poolne genotsiid. ÜRO Tiibeti küsimust arutlusele ei võtnud, Kultuurirevolutsiooniks ja Rahumeelseks Vabastamiseks nimetatud hävitustöö ja laastamine jätkus.

Sügavalt budistlikus riigis, kus neljandik elanikkonnast olid mungad ning kloostrid moodustasid asulate keskused, olles tähtsaimad kultuuri- ja hariduse kandjad, hävitati 95 protsenti pühakodadest (kokku 2400 kloostrit ja enamasti täielikult). Kokku põhjustas Hiina okupatsioon toona enam kui 1,2 miljoni inimese surma. Praegu on Tiibeti Autonoomses Regioonis (TAR) umbes 8 miljonit hiinlast, mis on assimiliatsiooni- ja migratsioonipoliitika tulemus. Maailmas arvatakse elavat kokku seevastu vaid 6 miljonit tiibetlast.

Kuid jätkem nüüd ajalugu ning siirdutagu tänapäeva, sest rahvusvaheline üldsus okupatsioonist ei räägi ning oma tulusate kaubandussidemete nimel peab Tiibetis toimuvat hävitustööd Hiina siseasjaks.

Puna-Hiina pealetung

Meie päevil on võimalik okupeeritud Tiibetisse siseneda nii raud-, õhu- kui maanteed mööda. Lhasa lähistel toimib lennujaam (otseühendus välismaailmaga on ainult Katmanduga), Hiinast vihiseb Lhasasse uus kiirrong – üks peamisi migratsioonipumpasid – ja Nepali suubuval karmil mägiteel on taasavatud isegi bussiliin (mis vahepeal suleti, et seda Nepali valitsuselt teatud kaubanduslepingute väljapressimise instrumendina kasutada). Loomulikult eeldab riiki sisenemine viisat, mida on üsna võimatu saada ajakirjanikel, muusikutel, juristidel, inimõiguste kaitse aktivistidel, usumeestel.

Totalitaarses Hiinas puudub sõna- ja usu vabadus, tsenseeritud on internet ja kogu muu meedia. Meeleldi keelaksid võimud ka mõttevabaduse. Samas on antud elanikele vabadus piiramatult tarbida kuulsat Hiina odavat kaupa – enamik linnapinda on maetud mõttetute kõntsakaupluste alla. Rääkides saastast, tuleb mainida, et näiteks Lhasas on sõjaväeosi rohkem kui avalikke käimlaid.

Mina läksin Lhasasse džiibiga ning soovitan seda teed igal juhul kõigile, kel viisa saada õnnestub. Pärast Zhangmu piirilinna algav tõus taeva poole paneb vaimustusest oigama.

Vaated muutuvad ebamaisteks, värvid ja varjud on pärit kui Kuust tehtud fotodelt. Umbes nelja tunni möödudes Lablungla Passi lähistel jõuab kohale ka kõrgmäestikutõbi. Esialgu tunnevad kõik rändurid väsimust, seejärel peavalu ning iiveldust. Õhtuks väiksesse asulasse öömajale jäädes on seltsimehed sõnakehvad ja uimased.

Kõrgmäestikutõbi kimbu­tab meist mitmeid veel Lhasaski ja näiteks minul muutub enesetunne algul heaks, seejärel suurepäraseks alles kahe nädala möödudes, kui punaste vereliblede arv veres järsult kasvama hakkab.

Kui Tiibeti teemajade küdevatest ahjudest tõusev jakisõnniku kirbe ving (kuivatatud sõnnik on siin peamine küttematerjal) tähendab ühtlasi rammusat soolast jakivõiteed, kakusarnast Tiibeti leiba, näppude vahel kuivast odrajahust veeretatud käkke – tsampa’t, kohalikku magusat õlut chang’i, jakiliha ja momo’sid (pelmeenisarnased täidisega klimbid), siis suurlinnade menüüs on hiinapärane maitsetu löga. Tundub, et enamik linnatoitu keedetakse ühes ja samas potis, kuid serveeritakse erinevalt.

On tegemist siis praetud riisiga või puuorgi otsa aetud kuldse lootose juurega, mekk on kõigel sama. Oh kuidas igatsen siin taga Nepali dahl-bhat’i! Proovin Lhasas ära ka Amorphopallos river’i, Auricularia auricular’i, bambuselehed ning roa, mille nimi on lihtsalt Kelp. Eksootilistest nimedest hoolimata maitsevad kõik need delikatessid nagu rääsunud õlivann.

Samas teevad Tiibetis võidukäiku Coca, ­Sprite, Snickers ja Mars! Globaliseeruv vabaturg ei tunne piire, ameerika kapitalism paneb oma muredest hoolimata vana rasva peal ikka hoogsalt edasi. Paljudes Tiibeti küladeski on joogivalikud – jakivõitee, kuum vesi või Coca-Sprite!

Kummalised on lood hotellidega. Käsu korras (just nagu ka migrantidele ehitatud tühjad korter­elamud ja hiina poekesed) on valmis vehitud hulga “lääne moodi” hotelle, mille personal ega toimimissüsteem elementaarsetest teeninduspõhimõtetest palju ei taipa. Näib, et kapitalistlikus Puna-Hiinas on kunded mõeldud hotellide, mitte võõrastemajad külastajate teenindamiseks.

Kõikjal, kuhu silm ulatub, on sõjaväe- või valitsusasutused, mille ees postamentidel seisavad liikumatult relvastatud vahtkonnad. Kõnniteedele on selliste vahtkondade ees veetud viie meetri laiune kollaste joonte ruudustik, kuhu lihtinimene, isegi mitte turist, astuda ei tohi.

Sõjaväe vajadusi silmas pidades on ehitatud kommunikatsioonid ja teed. Näiteks enne Lhasat on elumajadega ääristatud maantee kujundatud vägagi äratuntavaks sõjaväe tagavaralennuväljaks – betoonplaatidega kaetud pikk lai tee, mida piirab väga korralik võimsate kollakaspunaste tänavalaternate topeltrida. Hävitaja või mitte kõige suurem reisilennuk saaks sinna maanduda. Peaaegu kõik sõjaväelased on hiinlased.

Ja ühel hommi kul jalutab bensiinijaama ees tänaval suvaliselt Kalašnikovi automaadiga kollases sulejopes kutt. Tsiviilriietes automaatur kõnniteel käib siin asja juurde. Nii ka kallid uued luksusmaasturid ja limusiinid, millega “peremeesrahvas” ringi kihutab. Nagu Nõukogude ajalgi, on musta värvi sõidukid lubatud vaid parteibossidele, kes nõnda matsirahvast eristuvad. Paneelmajadega ülepuistatud Lhasas annavad tooni Audid, Chryslerid, Volkswagenid ja kallid džiibid. Absurdne, nagu ka see, et dalai-laama tähtsaimas residentsis – Potala palees – tammuvad ragisevate-piiksuvate raadiosaatjatega ja sinelites punaväelased.

Tere tulemast! Ehk jääte kauemaks?

Potalast saavad alguse minu probleemid. Teen palee lähistel mõned ingliskeelsed intervjuud, jättes tähelepanuta kesklinna katva valvekaamerate võrgustiku. Võimude huvi võib tekitada ka kohaliku kooli külastus, et korraldada laste joonistuste saatmist Eestisse, Tiibeti-Tartu kultuurisilla näitusele.

Igatahes peagi tekib mulle “kaaslane”. Tumedais rõivais keskealine hiinlane, kes mitmeid päevi minu varjuks on. Mu Amnesty Internationali meil-box lakkab töötamast ja muutub kuvaril sarnaseks paljude Hiinas tsenseeritud ajalehtede või netikülgedega. Vahetult enne Lhasast lahkumise otsust teevad minust tänaval avalikult portreefotod sõjaväelise hoiakuga jässakad mehed. Ja reisibüroost palgatud džiibijuht Tirin hakkab teisel reisipäeval ajama imelikku juttu ning soovib mind koos kaaslastega ilmtingimata Lhasasse tagasi viia.

“Võimatu on sõita piirile, ei ole enam võimalik. Palju lund, see on väga ohtlik, kõik autod sõidavad kuristikku. Me peame kohe Lhasasse tagasi pöörduma,” räägib ehmunud sohver silmade vilades hommikul ning sama segast teksti on kuulda ka telefonist, kust talle ning meile keegi tundmatu näpunäiteid ja korraldusi jagab. Uut džiipi rentida ei saa. Kiwa, kaks Korea neiut, kellest üks on politoloog, ning jaapanlasest sisehaiguste arst on hämmelduses. Miski siin ei klapi.

Mingit lund kuskil näha pole (ja nagu hiljem selgub, ei ole kuni piirini). Keeldun kategooriliselt Lhasasse tagasi pöördumast, lugu tundub kahtlane. Sohver viib meid siiski veidi edasi, ühte imelikku hotelli, kust otsustame kiiresti putku panna. Abi annavad kohalikud. Peagi leiame ka tiibetlase, kes on nõus meile ostma piletid järgmisel hommikul piirile sõitva kohaliku bussi peale (mille kasutamine välismaalastele on keelatud).

Himaalaja maskeraad

Asi on tõsine. Piletiostja räägib murelikult, et valged, s.o mina ja Kiwa, peavad bussijaamas ning reisi ajalgi end üleni kinni katma. Korealased ja jaapanlane olgu lihtsalt terve tee vait. Nõnda maskeerimegi end tiibeti rõivaste ja sallide abil kohalikeks. Kisun kaabu üle kõrvade ja hommikuhämaruses lipsamegi bussi.

“Nagu juudid natsi-Saksamaal,” mõtlen vaikides.

“Nagu hüljes Sophie transportimine dr Dolittle’i raamatus oma kallima, Lotsu juurde,” mõtleb Kiwa (Sophie riietati daamiks ning tõsteti postitõlda, ta pidi olema vakka isegi siis, kui loor koonu kõditas).

Pärast 12tunnist vaikimist ning mitut õõvastavat kontrollposti jõuame piirile. Vahepeal on Jaapani tohter oma identiteedi varjamise nimel bussis pudelisse pissinud ja Eestis ollakse rõõmsad uudiste üle, et Tallinna sadam saab Hiinast suure investeeringu.

Igal aastal põgeneb okupeeritud Tiibetist umbes 2000 inimest, pagulastest suure osa moodustavad lapsed. 1951. aastal Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud Himaalaja riigi eksiilvalitsus asub Indias, Dharamshalas. Tiibeti eksiilvalitsuse juht, Tema Pühadus 14. dalai-laama Tenzin Gyatso, on külastanud kaks korda ka Eesti Vabariiki, mõlemal korral on Eesti valitsus keeldunud teda ametlikult vastu võtmast.