Kuidas NO99 Euroopas põõsasse kuses
On ühtaegu lõbus ja kummastav lugeda Andres
Maimiku filmifestivalide muljeid. Purjutamine! Peod! Huvitavad
inimesed! Tahapanemise mängimine motellis! Näib, et
filmiläbudest seksikamat on raske välja mõelda.
Teatrifestivalid aga - paraku - on hoopis teine ooper.
Kui Karel
?apek kirjutas aastakümneid tagasi klassikaks saanud teose "Kuidas
tehakse teatrit", siis kirjeldab ta tabavalt seda kontrollimatut kaost,
mis teatris valitseb. Ometi unustas ta kirjutamast peatüki "Kuidas
käia festivalidel". See, tuleb tunnistada, on kombinatsioon
ärevusest, vaiksest rõõmust, ebaõnnest, uhkustundest,
piinlikkusest, äpardustest, kontrollimatutest liigkulutustest,
ettekavatsemata plaanimuutustest ja meeleheitest. Seega: mitte mingit seksi,
kuulsuseid, alkoholi liigtarbimist või niisama Visla kaldal
molutamist.
Bern
aprill-mai 2007
Õhetades maandume Zürichi lennuväljal ning oleme
täis optimismi, mis sulab aga kiirelt nagu eestlaste umbusk tühjade
lubaduste vastu, kui saab selgeks, et KLM on pannud tuuri meie jaoks
üliolulise hüdraulilise pumba. Nukralt tuksume rongis Berni poole,
kuid toredad festivalitšikid, imeilus vanalinn ja maitsetud maasikad
äratavad meid taas elule. Jawohl, jawohl, ütleme
kõigile heasoovijatele ja läheme linna peale ässama.
Järgmisel päeval kohtume festivali juhi
Beatrixiga, šiki vanaprouaga, kellega saime tuttavaks
pool aastat tagasi mingis Hamburgi euroümarlauas. Sattusime hommikul
ühte lauda sööma, mina valisin müsli, tema Marlboro, ja
ajasime õrna teatriloba. Arutasime möödunud õhtul
nähtud kohalike etendust, mille ajal oli ta magama jäänud, kuid
mis sellest hoolimata sai tema käest kindla nein!
Halbade lavastuste mittesallimine liidab teatrirahvast uskumatult
tihkelt. Peagi reisis Beatrix Eestisse, ööbis tilkuvate lagede ja
mittetöötava kraaniga uberikus, kuid temas peituv südikus ja
empaatiavõime ei lasknud end sellest häirida. Temast saigi meie
sillapea Euroopasse, kes seni hämaraks jäänud põhjustel
on meid tutvustanud inimestega, kelle mastroiannilikus käepigistuses
peitub kogu euroopaliku teatriavangardi iseenesestmõistetavus.
Tänaseks on Berni-Beatrix Tartu-suuruses linnakeses vedanud juba
üle 25 aasta veidi anarhistlikku ja teravat, kuid samas südamlikku
ning teatrit armastavat festivali ning saanud selle eest ka riikliku preemia,
mille eest ta tasus oma võlad ja ostis NO99 näitlejatele veidi
šveitsi šoksi.
KLM on samal ajal toonud kohale pumba
ning lavamehed üllatuvad saali nähes. Kuid nendegi mure leiab
troosti, kui kohalikud naisterahvad nende eest dekoratsioonid saali tassivad ja
lava üles ehitavad. Ometi kord on idaeurooplane peremees ka
võõral maal.
"Nafta!" etendused lähevad
kenasti, publik reageerib lahedate kohtade peal ning vahel saame kätte
isegi hetki, mida Eestis pole õnnestunud. Plaksutatakse pikalt ning
üllatuslikult ei pane keegi pahaks, et etenduse lõpul jookseb
subtiitrimasin kokku. Saladus laheneb hiljem arvustusi lugedes, kust selgub, et
supakaid ei jõudnud niikuinii lugeda ja seetõttu
räägitakse parema meelega näitlejatest, kuna "nende"
poliitilises teatris ei ole harjutud nägema niukest vana head
näitlemisvärki. Oleme rõõmsad.
Külje
alla ujuvad juba ka esimesed Ida-Saksamaa kuraatorid, kes on vist samuti
etendusel maganud, sest nad kutsuvad meid oma m u u s i k a festivalidele.
Täname ja võtame vastu kõik visiitkaardid, kuid esimene retk
välismaale ei ole õpe
tanud meile veel kombeid ja nii kirjutame oma kontakte igale poole: kaartide
tagakülgedele, rebitud paberilehtedele ja kätele. Sel hetkel tundub
see isegi veidike punk.
Koduteed peame alustama öösel kell
neli. Ootame vaksalis veel Beatrixi, kui tuleb sõnum: "Persse, need
kuradi teetööd. Kukkusin rattaga auku, käeluu on puruks. Head
reisi!"
Lend koju läheb kiiremini kui äraminek.
Hamburg
september 2007
Seisame keset Schauspielhausi
väikest lava ja vaatame, kuidas meie tehnika üles seatakse. Heli,
valgus, video, poodiumid, eesriided, projektorid, ekraanid. Saksa värk
töötab nagu mustikas.
Saalid on mõlemal etendusel
täis. "Nafta!" on saanud välismaal mängides mingi uue
hingamise, näitlejad kütavad täiega ja publik reageerib nagu
Berniski - täpselt ja targalt. Ilmselt on asi ka kohas, kus
mängitakse - see pole mingi suvaline külateater, vaid otse Hamburgi
pearaudteejaama ees asuv hiiglaslik mitme lavaga ning kuulsusrikka ajalooga
koloss. Meie uhkustunne kasvab ning seda ei riku isegi kummaline hotell, kus
retseptsioonis asub Sophia Lorenile pühendatud igavese tulega altar ning
seintel ripuvad lugematud ülesvõtted prominentidest, kellega
hotellil puudub igasugune side: Katherine Hepburn lumepalliga viskamas,
Muhammed Ali naermas, keegi Rudolf poksimas, taas Muhammad Ali, kuid seekord
tõsise näoga.
Öösiti püüavad meid
rajalt maha võtta kohalikud prostituudid, kuid me vabandame end
ajanappusega ning tõttame festivaliklubisse. Seal ootab meid juba
saalitäis jõrme, kes ootavad, et me Eestit tutvustaksime.
Säärased asjad juhtuvad, kui osaleda eurorahadega kokku pandud
festivalil. Räägime neile kamast ja internetist ning kui see
kõik veel ei mõju, kallame neile sisse Vana Tallinnat. Viimase
vastupanu murrab Eesti-teemaline viktoriin, mille võidab pika puuga meie
oma kultuuriatašee.
Järgmisel hommikupoolikul istume
Friedrich Schirmeri kabinetis ja jälgime
põnevusega, kuidas Läänes kasutatud teepakkidest vabanetakse.
Niivõrd loomulik! Niivõrd orgaaniline! Tuleb tunnistada, et
teatrisõbra väike süda tuksub rõõmust, kui ta
istub Herr Schirmeri kabinetis ning Herr ise tema teepakki
kuivaks väänab, sest juhtumisi on Herr suurima saksakeelse
teatri peaintendant ja see juba on midagi - või vähemalt tundub
nii. Piinlikkustundega segatud ebalus suureneb veelgi, kui kurbade silmadega
Schirmer meenutab oma viimast Tallinnas-käiku, kus üks teater pani ta
valiku ette: te võite küll kutsuda teile meeldinud lavastuse, kuid
ainult sel juhul, kui võtate ka meie pealavastaja toodangut.
Ühineme koorina tema peavangutusega ja räägime õhinal
sellest, kuidas eestlased käivad rohkem teatris, kui ükskõik
milline teine rahvus maailmas - välja arvatud need kuradi
põdrakoinijad islandlased. See statistika on meie leivanumber, millega
oleme ülbanud juba mitmes paigas. Kedagi ei huvita enam Island,
kõigile jääb meelde ainult see, et meid on küll 80 korda
vähem kui sakslasi, kuid teatriskäijaid on ainult viis korda
vähem.
Herr Schirmer on äraolev. Arutame temaga
tulevikku, aga tema mõtleb ilmselt salamisi Eesti teatrimaastiku peale.
Olime osalenud eelmisel päeval pressikonverentsil, mis
lõppkokkuvõttes meenutas mingit äraspidist idaeurooplase
anekdooti. Koos istusid türklane, iirlane, sakslane ja eestlane.
Türklane ütles, et neil ei ole kodus võimalik teatrit teha,
sest riik ei toeta. Iirlane ütles, et riik toetab küll, aga valesid
asju. Sakslane ütles, et riik toetab küll õigeid asju, aga
mitte neid. Ja eestlane ütles, et meil on oma maja kesklinnas,
näitlejad palga peal, saalid täis ja riik maksab kõik kinni.
Publikust käis kahin läbi, sakslane vaatas meie poole, türklane
aga aknast välja.
Surume Herriga kätt ja lahkume.
Maja ees teeme veel ühisfoto: meie ees, Schauspielhaus taga.
Miskipärast meenub üks Eesti kirjanik, kes
tundis end eurooplasena siis, kui Belgias või Pariisis
põõsasse kuses.
Kauguses laksutab ööbik.
Panev?žys
oktoober 2007
Seisame keset Panevežyse teatri
lava ja jälgime, mis toimub. Oleme eelnevalt saatnud "GEPi"
tehnilise skeemi, mis, tuleb tunnistada, ei kirjelda just maailma kõige
raskemat lava. Ometi ei ole meie ees praegu mitte täpne koopia kodusest
lavast, vaid Leedu lavameeste rustikaalne fantaasia.
Silmame
publikukohtadeks pandud servamata laudu ja 19. sajandi helitehnikat. Kusagilt
kostab jorinat, nurga tagant tormab välja purjakil kohalik, kelle
kõhtu takistavad rebenemise eest veel ainult traksid. Ta tormab meie
göörlide poole, kuid võetakse viimasel hetkel rajalt maha.
Kõik on perses. Kutsume kohale teatri ja festivali direktori.
Saabub kohalik maffiaboss. Ta on just korraldanud mõnele meie hulgast
tasuta parkimise kesklinnas ning öelnud, et tasub meil vaid
millegipärast muret tunda, küll tema, Panevežyse padre,
kõige eest hoolitseb. Palume tal hoolitseda lava eest, kuid tema arvates
on kõik fain, ta patsutab meile õlale ja ütleb: võ
igrajete, ning lahkub. Näeme lavaservadesse koonduvaid
capitanosid, kellele ei mahu pähe, et me nende Direktoriga
kurjustasime. Võetakse juba esimesed servamata lauad. Otsustame
mängida.
Publikuks on peamiselt kohalikud vanaprouad, kes pole
ilmselt kuulnudki, et lavastus kõneleb iibest, seksist ja
spermatosoidide arvust. Anu Lamp on surutud kummalise kuuti,
mida kohalikud ise näitavad külalistele uhkusega kui
"garderoobi", ning ta tulistab sealt ingliskeelset tõlget
kõigi kõrvadesse. Piilun publikusse. Jaak Allik
naerab. Prouad hoiavad oma härradel käest kinni. Midagi nende sees on
murdunud.
Pärast etendust läheme hotelli
võistukirumisele. Istume keset kunstlilli, vene keelt ja vilkuvat
mängurongi ning räägime sellest, kuivõrd hea on elada
Eestis. Hommiku kattevarjus pageme linnakesest ning sõidame kodu
poole.
Mitu päeva hiljem helistatakse Panevežysest.
Tüüpilise Ida-Euroopa festivalina on välja antud ka preemiaid ja
meie saame neist kolm: suure auhina, kõrvalosa preemia Jaak
Printsile ja kunstnikupreemia lavakujundusele , mida Peeter
Jalakas kirjeldab kui "sauna eesruumi ja rahvariideid".
Preemiate järele ei julge enam keegi minna.
Berliin
november 2007
Kastanid enam ei õitse ning
kui me hotellis korraks kotte maha panna soovime, teevad all retseptsioonis
samal ajal kaks relvastatud röövlit kassa tühjaks. Tüdrukud
nutavad ning kohaletulnud politseinikud ei vaata meid sugugi
vähekahtlustava pilguga. Kirjeldame seda õudset kogemust hiljem
kohalikele, kuid nende jaoks ei näi see sugugi erutav. Need ongi
berliinlased - pessimistlikud ja üleküllastunud.
Etendustel on publikut poole saali jagu, mitmed neist jopestatud koolinoored,
kes ilmselt kiruvad kõiki neid, kes on seisnud tasuta ja lastele
kohustusliku hariduse eest. Meile on öeldud, et HAU on kõige
olulisem koht, kus tänasel Saksamaal mängida. Seal käivad kohal
ainult kontseptsimehed, öeldakse meile. No tore.
Näitlejad
ütlevad hiljem, et oli harjumatu mängida menukit niivõrd
vähestele, kuid mis on harjumatu, see on ka õpetlik. Muljed, mida
hiljem arvustustest loeme, aitavad jälle sammukese võrra edasi, et
veelgi enam veenduda, et teatrit ei tehta publikunumbrite ja
repertuaarikaartide jaoks.
Jah, maailm on ikkagi laiem kui meie oma
kodune teatriuniversum ja see värskendav teadmine on miski, mida me mujal
mängides pidevalt tajume. Möödas on ajad, kui festivalide
korraldajad soovisid "midagi Eestist", kuna nüüd otsitakse
sõnakaid, mobiilseid ja teravaid lavastusi, milleks võivad vabalt
olla ka kohaspetsiifilised perfonksid, videoprojektid või
teatraliseeritud loengud. Mõtte värskus, sõnumi teravus,
sotsiaalne suhtestumine ja igasuguse teatraalse pudipadi hülgamine on
parimates lavastustes selgelt sees ja see on miski, mis inspireerib ka enda
asupaika kuidagi teisiti üle vaatama või vähemalt selle peale
mõtlema, kuivõrd kerge on institutsionaliseerumisel muutuda
puiseks repertuaariteatriks, mis lihtsalt teeb ja mängib, teeb ja
mängib.
Samas, tuleb tunnistada, on midagi ka kaotsi
läinud. Poliitilise sõnumi ootamine on tihtipeale muutunud suisa
painavaks ning vähe ei ole neid tüüpe, kes ellujäämise
nimel on valmis ootuseid täitma ka siis, kui neid ennast huvitaks
südames hoopis keskealise mehe väsiv armastus oma ilusa, kuid paksu
naise vastu. Korduvalt äratab "neis" imestust see,
kuivõrd palju rõhku paneme me vanale heale Teatrile -
näitlejatele, faabulale, lavastuslikele leidudele, kunstilistele
kujunditele. Vanemad naised, aga ka peenemad härrad langevad nagu loogu
näitlejate ees, kes tulistavad mitte ainult poliitilisi loosungeid, vaid
ka mängu ennast. Jah, Kunst murrab läbi lääneeurooplase
pahtunud naha.
Hiljem tuleb Tiidu juurde suvaline suurt kasvu ja
halva frisuuriga mees lõhkiste teksade ja kokakoolapudeliga ning
lohutab, et talle küll täitsa meeldis. See on saksa teatriajakirjade
kaanepoiss Matthias Lilienthal, HAU kunstiline juht, kes
ühes intekas ütleb muu hulgas, et lõhkised teksad ei ole
niisama, vaid see on kontseps. Kokakoolast ei sõnagi.
Bern
aprill 2008
Jah, kuulsustega on lood
üldiselt kehvad. Kui filmitüübid räägivad, et on
näinud lähedalt Tarantinot, Greenawayd ja Mark Soosaart, siis kellele
ütlevad midagi nimed nagu Sebastian Nübling,
Dimiter Gottscheff, Peter Schubert või
Samuel Finzi? Nagu püüaks Toto Cutugnoga Metallicat
üle trumbata, kuigi samas on tüübid Euroopa esimese
suurusjärgu teatritähekesed. Jah, teatrielu on nagu saun: sees
istudes on kuum küll, aga keda see väljas huvitab?
Oleme
taas Bernis ning õhtul saalis ringi vaadates tekib tunne, nagu bussiga
tööle sõites, kus igal hommikul korduvad osavõtmatust
teesklevad näod, mis peidavad tülpimust ja tüdimust. Need on
talendijahil kuraatorid, kes tihti kopivad südamerahus teiste festivalide
programme. Nii oleme meiegi end leidnud juba mitmelt festivalilt koos ühe
Iiri lavastusega või ühe Liibanoni kutiga. Hiljem satume juttu
ajama Zürichi suure festivali kahupeaga, kes ei raiska aega, et jagada oma
muljeid nähtud etendusest, vaid hakkab kõnelema oma viimase aja
trippidest Brasiiliasse, Indiasse, Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Ugandasse
ning koosproduktsioonidest indoneeslaste ning hiinlastega. No tore.
Eksootika pole enam ammu see, mis asub põhjapool Emajõge.
Ent Bern võtab meid vastu soojalt. Tüdrukud toovad meile
fondüüd ja kui ühel õhtul selgub, et kõik
söögikohad on juba suletud, saduldab üks neist oma jalgratta
ning toob näitlejatele soojad pitsad. Vastame nende lahkusele
tänamatusega ning kingime "Kännu Kuke", mille kohta nad
pisarate vahelt ütleva mmm...lecker!
Etendused on taas täis ja kuigi püüame suhtuda sellesse
ükskõikselt, oleme rõõmsad. Publik reageerib
tuliselt, kummardame ja hiljem publikuga kohtudes küsitakse meie
käest, mis värk meil venkudega on ning kas
äärmusrahvuslased on ka võimu juures. Ei, ei ole, vastame meie
ja vaatame neile siiralt silma. Mis parata. Oleme Euroopas.
Torun
mai 2008
Leban laval ja vaatan lakke. Poolteist
tundi viimase "Nafta!" etenduseni. Oleme kusagil Toruni spordisaalis,
lavamehed magavad kõrval madratsite peal und välja, sest nad on
reisinud 28 tundi ja siis ehitanud 8 tundi. Depressiivne muusika mängib
valjusti. Meenuvad jõulud. Mõtted on ikka needsamad vanad
teatrikihermed: mis meist jääb, kui meid enam ei ole? Peaaegu on nutt
kurgus.
Pärast on nutt veel rohkem kurgus. Eesti-Poola
maavõistlusel tegi Poola-pool just touchdowni ja saatis
etendust tõlkima inimesed, kes oskasid eesti keelt sama palju kui meie
poola keelt. "Siiani olete tõlkimisega jõudnud teie,"
näitan etenduse ajal pastakaga inglise keele tõlgile, "aga
siiani (keeran paar lehekülge edasi) on mängimisega
jõudnud näitlejad." Poola tõlk räägib
kõige aktiivsemalt siis, kui laval tantsitakse. Vene keele tõlk
ohkab, raputab pead, ohkab. Olen temaga solidaarne.
Pärast viha
ja pettumus. Teatri direktor on muutnud meie reserveeringu kuumas naitklaabis,
kus tahtsime viimast etendust tähistada, ning suunanud meid teatri baari,
kus umbkeelsed kutid toovad meile tee asemel õlut ja söögi
asemel keemilisi lokke. Seintel on kirjud maskid ja poolakeelsed reklaamid.
Räägitakse vähe. Näpitakse laudlinu, kuid neist
jäävad sõrmede külge pruunikad plekid.
Esimesed lahkuvad. Noogutame. Meid kutsutakse välja festivali
direktsiooni, kus poola tõlk sigari vehkides end kiidab: full
synchronize! Synchronize my ass, pan tõlk.
Käime
teiste etendusi vaatamas. Kanada kloun Gulko teeb poolteist tundi
ebaõnnestunud nalju ja käib kogu aeg trikke näidates
käna. Etendus lõpeb poolstriptiisiga hiiglaslikus pildiraamis.
Oleme mõtlikud. Näitlejad käivad veel Royal Courti vaatamas ja
ütlevad hiljem, et täitsa nii, väikeses ruumis räägiti
imelikku lugu, aga räägiti hästi, intensiivselt, isegi
tundega.
Järgmisel päeval meil endal "GEP".
Üks tõlkidest peab mulle miniloengu mikrofonide minevikust ja
tänapäevast, sest tema eks oli kunagi helitehnik. Teksti kohta tal
küsimusi pole. Õnneks on uus poola kutt tasemel, näen
silmanurgast, kuidas ta kabiinis võimleb, tema kaenlaalused on higised,
tema suu liigub peatumata, tik-tik-tik nagu õmblusmasin. Etendus
lähebki paremini. Näitlejad peavad taas kinni üldisest plaanist
ja iseendast ning see mõjub hästi ja kosutavalt. Kui tõlkega
on nii, siis nii. Mnjah. Eks ole ju tore alati uusi õppetunde kogeda,
kuid kunagi võiks ka eksamilt läbi saada.
Pool tundi
enne südaööd algab kohtumine publikuga. Saali on vallutanud
kuldses keskeas inimesed, kes järgmised poolteist tundi kritiseerivad
kõike. "Kas teil pole häbi nii palju elektrit oma etenduse
valgustamiseks kulutada?" küsib alasisoenguga kavalpea ja hakkab
vastust kuulamata oma plokknooti viiuleid joonistama. "Te olete peaaegu et
natsionalistid," hoiatab meid sarvraamidega venelane. "Miks te ei
kõnele baltisaksa kirjanike suurest tähtsusest, miks te nii
väga sakslaste vastu olete, miks?" küsib ühe kulmuga
poolakas, ja me ei mõista, millest ta räägib. "Miks see
etendus nii pikk oli, ma hakkasin sms-se saatma," kurdab kohalik
prominenthüsteerik.
Hiljem hotellis vallanduvad kõigi
häälepaelad. Igalt poolt kostub kalambuure, hiilgavaid
üldistusi, teravaid vastuseid, kuid enam pole kedagi kuulamas.
Kõledad fuajeeseinad on põhjamaa teatristaaride suhtes
õiglaselt ükskõiksed. Kaugusest kostavad
piljardipallide põrked. Eestlaste pead on langenud rinnale. Kaks suurt
roosikimpu närtsivad nõutult. Kõik on vaikne, rahulik,
väsinud.
Hotelli eest kostab bussipidurite kriginat.
Kojujõudmiseni on jäänud 14 tundi. Nädala pärast
ootab meid Viin.
Wiener Festwochen
juuni 2008
On raske leida paremat kohta ja aega,
kus „GEPi" mängida: tänavatel on jalgpallifännide
hordid, kuid Viini mitmekultuuriliste vastuolude, traditsioonide, edukate ja
ebaõnnestunud toimetulekute müriaad liigub lainetena ka
allhoovuseid pidi. Tänavatel kimavad Austria numbrimärkidega autod,
Horvaatia lipud akendest väljas. Rohelisse äärelinna
sõitvas trammis istuvad kaks neegripoissi ja räägivad
Goethe-aegset saksa keelt, põskedele Austria lipud maalitud.
Mängime jalgpalli wiener sikhidega, kes ei võta
turbaneid ka mängides maha. On väga palav ja meil on neist kahju:
milleks kõik kultuur ei kohusta. Õhtul istume umbkeelses inglise
pubis, kuhu kella kolme paiku tuleb pikast ööst puhkama ja ühte
õllet tegema naaber - kebabiputka türklane. Millest me üldse
räägime? Kellele? Kuidas? See, mis Eestis oli armas ja kodune,
võib siin mõjuda ajale jalgu jäänud ibana,
ennekõike aga väikse ja arusaamatu probleemina. Kas läheb see
kebabionu hommikul kuidagi teisiti tööle, kui ta teab, et eile
tantsiti Eestis viimane tuljak?
Enne etendust tuleb kohalik
chief ja keelab ära võluva enesetapustseeni, kus teadlane
end püstolist maha laseb. „See ei lähe mitte," ütleb
ta. Näitlejad ärrituvad ja küsivad, kas publikusse tohib
püstoli suunata? Muidugi, ütleb chief, ja tema silmad
lähevad põlema, tohib ja on isegi soovitatav. Surume tema vorstjat
kätt ning palume õhtul etendust vaatama.
Saalis istub neeger valge naisega, lisaks mõned kohalikud eestlased,
Moskvast on kohale lennanud Vene teatrikriitik ja New Yorgist Randy, lisaks
hulgaliselt kohalikke kohvi järele lõhnavaid viinlasi.
Näitlejad püüavad leida tasakaalu: sünkroontõlke
tõttu kahaneb paratamatult improviseerimisvabadus ja tempo, kuid samas
peab lavastus ja nende mäng jääma ikkagi samaks.
Publik on reserveeritud, kuid sõbralik, nad kuulavad teksti ja vaatavad
püstolitorusse. Ühel hetkel tõstan pilgu lavalt ja vaatan
veidi publiku seas ringi. Jah, Viin. Igaüks siin saalis on näinud
rohkem rahvuslust ja selle halbu jooni Anschlussist Serbia
põgenikeni kui meie kõik kokku - ja ometi ütleb kuraator
Anja hiljem aitäh selle eest, et m e i e rääkisime ja n e m a d
kuulasid. Tere tare tõesti.
Naerdakse rohkem kui Eestis,
mitmed on meeldivalt vihased meie natsionalismi ja meesšovinismi peale
ning üks väliseestlane on pisarate äärel, sest nägi
üle aastakümnete taas Muhu seelikut.
Publikuga kohtumine
toimub öösel kell kaksteist. Joome vett ja õlut ja kohalikud
saatkonnatöötajad küsivad meie käest küsimusi Eesti
kohta. Laiame veidi loetud teadmistega ning läheme laiali.
Festwochen, muidugi, on üüratu. Tänavatel liiguvad reklaamidega kaetud trammid, igal pool ripuvad plakatid, kohal on hordide viisi teatripedesid üle kogu maailma ja hiljem loeme lehest, et vaatajaid oli kokku üle 175 000. Tõsi, sellel kõigel on ka oma hind: fuajees märkame üllatusega GEPi fotoga plakateid, kus meie näitlejad rõõmustavad Viini kommunaalameti hea töö ja uute torustike üle.
Eelviimasel päevale sõidame poolteist tundi Viinist välja,
et veits pürotehnikat osta. Jõuame õõva tekitavasse
väikelinna, keerame ühte sisehoovi ja oleme ühepereelamu
õuel. Astume tuppa. Seintel on fotod meesstripparitest, kes
põlevad keset majakõrguseid leeke. Vuntsidega pereema kirjutab
arvet välja, isa läheb garaaži ja toob meile sealt plastpurgis
pulbrit. Kõrvaltoas süüakse ketšupiga viinereid,
lõhkeainetega kast laua all. Ümberringi on vaikus, kedagi pole
näha, rõdudel plagisevad kuivama pandud triibulised kardinad.
Linnakesest välja sõites sirutab meie poole käed jumalaema -
kuid juba on hilja.
Wiesbaden/Mainz
juuni 2008
Hakkab pihta. Meie bussijuhiks on
türklastest vanematega sakslane, kes töötab santehnikuna, aga
festivali ajaks on sõitnud sada kilomeetrit kodust eemale, et lisaraha
nimel viia inimesed lennujaamast hotelli (ja tuleb tunnistada, et see
õnnestub tal ainult tänu GPSile). Milline põnev elu! Milline
inimsaatus! Kui suur on Euroopa!
Paari päevaga selgub, et
Euroopas elab veel palju huvitavaid inimesi. Näiteks Günther.
Günther on keskealine saksa vuntsidega ja määrdumatu
T-särgiga alfaisane, kes töötab kohaliku teatri lavamehena. Tema
esimeseks trumbiks on enesekontroll: vaid ühe korra ütleb ta
„Scheisse", kui kolmetunnise vaidluse jooksul tunnistame tema lava
meie jaoks sobimatuks. Tema teine trump on nutikus: viie minuti ja ühe
nupulevajutusega muudab ta suure teatrisaali ideaalseks black-boxiks,
mis oleks nagu meie jaoks mõeldud. Tahame teda suudelda, kuid ka meil on
omad, eestlaste trumbid, ja me surume tal selle asemel tõsisel ilmel
kätt. „Aber natürlich," ütleb Günther
vaikselt, ja tema silmad on kurvad.
Lisaks elab Euroopas Mario.
Mario on itaallane, kelle juhitavat teatrit kummitavad maffia, madal eelarve ja
Silvio Berlusconi. Lääne-Euroopas annab soodsamat edulugu välja
mõelda ja meie kurtmised selle üle, et minister on NO99s
käinud ainult üks kord ja sedagi ühe piduõhtu raames, ei
eruta kedagi.
Mario uusima lavastuse kandvaks jõuks on
juurdelõikajat mängiv kääbus, kes peab
hingelõhestava monoloogi oma ameti plussidest ja miinustest. Korraga
näeb kääbus telekast Angelina Jolied. „Just talle
õmblesin ma oma viimase kleidi!" ütleb kompleksides
rätsep, kuid kohalikud rambod ei usu teda, naeravad tema üle ning
löövad talle jalaga tagumikku. Istume saalis kolmveerand tundi, siis
nõustume maffia ja Berlusconiga ning lahkume. Hiljem öeldakse
meile, et sama stsenaarium sai Cannes'is suure filmipreemia.
Pärast on mõned festivaliklubis. Reisiväsimus hakkab
leevenema, kui Mark Ravenhill ühele meie omadest
külge hakkab ajama. „Aga silmad olid tal sinised," ütleb
meie oma.
Öises vaksalis ostab neegrimutt viina ja viskab
müüjale kaks senti jotsi. Teises vaksalis kaklevad horvaadid ja
sakslased ning türklased mõnitavad neegrit. Tuul tugevneb. Hotellis
on külm, peldikuuks ei käi kinni ja telekas korraldavad paljad naised
viktoriini. Tunneme end peaaegu nagu kodus, aga siis selgub, et internet on
tasuline. Värdjad.
Publikuks on teismelised
tuletõrjujad, kaks kiirabiarsti, Tankred Dorst,
kohalikud tudengid ja ülikondades paksud, kuid seks läheb
kõigile peale. Imbun gardekast publikusse, et muljeid kuulata.
Üks ruuduliste pükstega mees amüseerib hemingwayiliku leediga.
Nad räägivad madalast iibest ja rahvusluse kadumisest Euroopas.
„Eks meist igaühes on väike eestlane," ütleb
ruudupüks, ja terve seltskond naerab.
Viimase päeva
õhtul võtame veel selle kevade viimase kebabid. Need on kuivad ja
maitsetud.
Tallinna lennujaamas avanevad juba uksed, kuid siis
tõmbab vanem proua mind tolli ja konfiskeerib passi. Mis oli teie reisi
eesmärk? küsib ta.
Jah.
Hea küsimus.
NO99 lavastus „GEP" on kutsutud veel Tampere
Teatterikesäle, Baltiiski Domi festivalile Peterburis ning Politik im
Freien Theater festivalile Kölnis. Mitmeid festivalikäike on
toetanud Eesti Kultuurkapital.
Mis NO99 juures erutab?
Wiener Festwochen
Anja Dirks
NO99 on minu jaoks jõuline ja kirglikult asja juures olev teater, mis vaimustab vaatajaid oma tahte ja mängurõõmuga. Kunstiline juhtkond otsib uudishimulikult ning tavapäratul viisil teemasid, mis on olulised ja hädavajalikud siin ja praegu.
Teemade ja materjalide jaoks leitakse mängulised-mängitavad vormid, samas esitatakse pidevalt kriitilisi küsimusi ka endale kui teatritegijatele. Mis mulle eriti meeldib, on see, et NO99 ei püüa olla kramplikult "moodne" või "nooruslik", vaid et ta suudab olla niivõrd tänapäevane ja sõna otseses mõttes kaasaegne teatri kõige algsemaid vahendeid kasutades.
"GEP" on lavastus, mis teatri hoiakut väga kenasti ilmestab. Lavastuse põhiidee viskab kohe õhku terve posu küsimusi, millega ühiskond tänapäeval tegeleb (tegelema peab): ühiskonna vananemine, suhtumine võõrastesse, küsimus identiteedi järele globaliseeruvas maailmas, perekonna tulevik, üksikisiku võimalused midagi ühiskonnas muuta. Sealjuures moodustab lava ja kostüümide suletud esteetika rafineeritud vastukaalu tüki õrnale dramaturgiale: stseenides ja tekstides on teema vastuolulisus kogu aeg tuntav. Mõttemäng mõeldakse julgelt lõpuni, näitlejad rabelevad viljatult keerukates ja salakavalates küsimustevõrgus. Isegi kui lavastus ei paku lahendusi, on tal ometi kindel lõpp nukker-utoopilises kunstilises tõstetuses. Nii muutub Eesti väljastpoolt vaatajale (nagu mina) eurooplaste mudeliks. Ja selle kõige juures on olemas ka lihtne puhas rõõm, mis valdab näitlejaid vaadates, ning meelelahutus sõna kõige paremas mõttes.
Kontakt Torunis
Jadwiga Oleradzka
Tiit Ojasoo, "GEPi" lavastaja, on rahvusvahelise teatrifestivali Kontakt publikule hästi teada, kuna siin on osalenud juba kaks tema lavastust. Üks neist oli "Roberto Zucco", mis pälvis 2004. aastal teise preemia. Otsus äratas vastuolulisi reaktsioone, kuid nende olemasolu osutus ettenägelikuks - säärased reaktsioonid tekivad noore eestlase loomingu puhul ikka ja jälle.
Festivali jaoks on äärmiselt palju väärt see, et mõlemas Ojasoo lavastuses ("Nafta!" ja "GEP") tegeleme me küsimusega sisemisest pankrotist, kusjuures ühel puhul kõneleb see pankrot kriisist kogu maailmas ja teisel puhul kriisist ühes väikeses maailma kohas - Eestis. Usun, et need teemad on olulised ka poolakatele.