september 2007

Seisame keset Schauspielhausi väikest lava ja vaatame, kuidas meie tehnika üles seatakse. Heli, valgus, video, poodiumid, eesriided, projektorid, ekraanid. Saksa värk töötab nagu mustikas.

Saalid on mõlemal etendusel täis. "Nafta!" on saanud välismaal mängides mingi uue hingamise, näitlejad kütavad täiega ja publik reageerib nagu Berniski - täpselt ja targalt. Ilmselt on asi ka kohas, kus mängitakse - see pole mingi suvaline külateater, vaid otse Hamburgi pearaudteejaama ees asuv hiiglaslik mitme lavaga ning kuulsusrikka ajalooga koloss. Meie uhkustunne kasvab ning seda ei riku isegi kummaline hotell, kus retseptsioonis asub Sophia Lorenile pühendatud igavese tulega altar ning seintel ripuvad lugematud ülesvõtted prominentidest, kellega hotellil puudub igasugune side: Katherine Hepburn lumepalliga viskamas, Muhammed Ali naermas, keegi Rudolf poksimas, taas Muhammad Ali, kuid seekord tõsise näoga.

Öösiti püüavad meid rajalt maha võtta kohalikud prostituudid, kuid me vabandame end ajanappusega ning tõttame festivaliklubisse. Seal ootab meid juba saalitäis jõrme, kes ootavad, et me Eestit tutvustaksime. Säärased asjad juhtuvad, kui osaleda eurorahadega kokku pandud festivalil. Räägime neile kamast ja internetist ning kui see kõik veel ei mõju, kallame neile sisse Vana Tallinnat. Viimase vastupanu murrab Eesti-teemaline viktoriin, mille võidab pika puuga meie oma kultuuriatašee.

Järgmisel hommikupoolikul istume Friedrich Schirmeri kabinetis ja jälgime põnevusega, kuidas Läänes kasutatud teepakkidest vabanetakse. Niivõrd loomulik! Niivõrd orgaaniline! Tuleb tunnistada, et teatrisõbra väike süda tuksub rõõmust, kui ta istub Herr Schirmeri kabinetis ning Herr ise tema teepakki kuivaks väänab, sest juhtumisi on Herr suurima saksakeelse teatri peaintendant ja see juba on midagi - või vähemalt tundub nii. Piinlikkustundega segatud ebalus suureneb veelgi, kui kurbade silmadega Schirmer meenutab oma viimast Tallinnas-käiku, kus üks teater pani ta valiku ette: te võite küll kutsuda teile meeldinud lavastuse, kuid ainult sel juhul, kui võtate ka meie pealavastaja toodangut. Ühineme koorina tema peavangutusega ja räägime õhinal sellest, kuidas eestlased käivad rohkem teatris, kui ükskõik milline teine rahvus maailmas - välja arvatud need kuradi põdrakoinijad islandlased. See statistika on meie leivanumber, millega oleme ülbanud juba mitmes paigas. Kedagi ei huvita enam Island, kõigile jääb meelde ainult see, et meid on küll 80 korda vähem kui sakslasi, kuid teatriskäijaid on ainult viis korda vähem.

Herr Schirmer on äraolev. Arutame temaga tulevikku, aga tema mõtleb ilmselt salamisi Eesti teatrimaastiku peale. Olime osalenud eelmisel päeval pressikonverentsil, mis lõppkokkuvõttes meenutas mingit äraspidist idaeurooplase anekdooti. Koos istusid türklane, iirlane, sakslane ja eestlane. Türklane ütles, et neil ei ole kodus võimalik teatrit teha, sest riik ei toeta. Iirlane ütles, et riik toetab küll, aga valesid asju. Sakslane ütles, et riik toetab küll õigeid asju, aga mitte neid. Ja eestlane ütles, et meil on oma maja kesklinnas, näitlejad palga peal, saalid täis ja riik maksab kõik kinni. Publikust käis kahin läbi, sakslane vaatas meie poole, türklane aga aknast välja.

Surume Herriga kätt ja lahkume. Maja ees teeme veel ühisfoto: meie ees, Schauspielhaus taga.

Miskipärast meenub üks Eesti kirjanik, kes tundis end eurooplasena siis, kui Belgias või Pariisis põõsasse kuses.

Kauguses laksutab ööbik.

Panev?žys

oktoober 2007

Seisame keset Panevežyse teatri lava ja jälgime, mis toimub. Oleme eelnevalt saatnud "GEPi" tehnilise skeemi, mis, tuleb tunnistada, ei kirjelda just maailma kõige raskemat lava. Ometi ei ole meie ees praegu mitte täpne koopia kodusest lavast, vaid Leedu lavameeste rustikaalne fantaasia.

Silmame publikukohtadeks pandud servamata laudu ja 19. sajandi helitehnikat. Kusagilt kostab jorinat, nurga tagant tormab välja purjakil kohalik, kelle kõhtu takistavad rebenemise eest veel ainult traksid. Ta tormab meie göörlide poole, kuid võetakse viimasel hetkel rajalt maha. Kõik on perses. Kutsume kohale teatri ja festivali direktori.

Saabub kohalik maffiaboss. Ta on just korraldanud mõnele meie hulgast tasuta parkimise kesklinnas ning öelnud, et tasub meil vaid millegipärast muret tunda, küll tema, Panevežyse padre, kõige eest hoolitseb. Palume tal hoolitseda lava eest, kuid tema arvates on kõik fain, ta patsutab meile õlale ja ütleb: võ igrajete, ning lahkub. Näeme lavaservadesse koonduvaid capitanosid, kellele ei mahu pähe, et me nende Direktoriga kurjustasime. Võetakse juba esimesed servamata lauad. Otsustame mängida.

Publikuks on peamiselt kohalikud vanaprouad, kes pole ilmselt kuulnudki, et lavastus kõneleb iibest, seksist ja spermatosoidide arvust. Anu Lamp on surutud kummalise kuuti, mida kohalikud ise näitavad külalistele uhkusega kui "garderoobi", ning ta tulistab sealt ingliskeelset tõlget kõigi kõrvadesse. Piilun publikusse. Jaak Allik naerab. Prouad hoiavad oma härradel käest kinni. Midagi nende sees on murdunud.

Pärast etendust läheme hotelli võistukirumisele. Istume keset kunstlilli, vene keelt ja vilkuvat mängurongi ning räägime sellest, kuivõrd hea on elada Eestis. Hommiku kattevarjus pageme linnakesest ning sõidame kodu poole.

Mitu päeva hiljem helistatakse Panevežysest. Tüüpilise Ida-Euroopa festivalina on välja antud ka preemiaid ja meie saame neist kolm: suure auhina, kõrvalosa preemia Jaak Printsile ja kunstnikupreemia lavakujundusele , mida Peeter Jalakas kirjeldab kui "sauna eesruumi ja rahvariideid". Preemiate järele ei julge enam keegi minna.

Berliin

november 2007

Kastanid enam ei õitse ning kui me hotellis korraks kotte maha panna soovime, teevad all retseptsioonis samal ajal kaks relvastatud röövlit kassa tühjaks. Tüdrukud nutavad ning kohaletulnud politseinikud ei vaata meid sugugi vähekahtlustava pilguga. Kirjeldame seda õudset kogemust hiljem kohalikele, kuid nende jaoks ei näi see sugugi erutav. Need ongi berliinlased - pessimistlikud ja üleküllastunud.

Etendustel on publikut poole saali jagu, mitmed neist jopestatud koolinoored, kes ilmselt kiruvad kõiki neid, kes on seisnud tasuta ja lastele kohustusliku hariduse eest. Meile on öeldud, et HAU on kõige olulisem koht, kus tänasel Saksamaal mängida. Seal käivad kohal ainult kontseptsimehed, öeldakse meile. No tore.

Näitlejad ütlevad hiljem, et oli harjumatu mängida menukit niivõrd vähestele, kuid mis on harjumatu, see on ka õpetlik. Muljed, mida hiljem arvustustest loeme, aitavad jälle sammukese võrra edasi, et veelgi enam veenduda, et teatrit ei tehta publikunumbrite ja repertuaarikaartide jaoks.

Jah, maailm on ikkagi laiem kui meie oma kodune teatriuniversum ja see värskendav teadmine on miski, mida me mujal mängides pidevalt tajume. Möödas on ajad, kui festivalide korraldajad soovisid "midagi Eestist", kuna nüüd otsitakse sõnakaid, mobiilseid ja teravaid lavastusi, milleks võivad vabalt olla ka kohaspetsiifilised perfonksid, videoprojektid või teatraliseeritud loengud. Mõtte värskus, sõnumi teravus, sotsiaalne suhtestumine ja igasuguse teatraalse pudipadi hülgamine on parimates lavastustes selgelt sees ja see on miski, mis inspireerib ka enda asupaika kuidagi teisiti üle vaatama või vähemalt selle peale mõtlema, kuivõrd kerge on institutsionaliseerumisel muutuda puiseks repertuaariteatriks, mis lihtsalt teeb ja mängib, teeb ja mängib.

Samas, tuleb tunnistada, on midagi ka kaotsi läinud. Poliitilise sõnumi ootamine on tihtipeale muutunud suisa painavaks ning vähe ei ole neid tüüpe, kes ellujäämise nimel on valmis ootuseid täitma ka siis, kui neid ennast huvitaks südames hoopis keskealise mehe väsiv armastus oma ilusa, kuid paksu naise vastu. Korduvalt äratab "neis" imestust see, kuivõrd palju rõhku paneme me vanale heale Teatrile - näitlejatele, faabulale, lavastuslikele leidudele, kunstilistele kujunditele. Vanemad naised, aga ka peenemad härrad langevad nagu loogu näitlejate ees, kes tulistavad mitte ainult poliitilisi loosungeid, vaid ka mängu ennast. Jah, Kunst murrab läbi lääneeurooplase pahtunud naha.

Hiljem tuleb Tiidu juurde suvaline suurt kasvu ja halva frisuuriga mees lõhkiste teksade ja kokakoolapudeliga ning lohutab, et talle küll täitsa meeldis. See on saksa teatriajakirjade kaanepoiss Matthias Lilienthal, HAU kunstiline juht, kes ühes intekas ütleb muu hulgas, et lõhkised teksad ei ole niisama, vaid see on kontseps. Kokakoolast ei sõnagi.

Bern

aprill 2008

Jah, kuulsustega on lood üldiselt kehvad. Kui filmitüübid räägivad, et on näinud lähedalt Tarantinot, Greenawayd ja Mark Soosaart, siis kellele ütlevad midagi nimed nagu Sebastian Nübling, Dimiter Gottscheff, Peter Schubert või Samuel Finzi? Nagu püüaks Toto Cutugnoga Metallicat üle trumbata, kuigi samas on tüübid Euroopa esimese suurusjärgu teatritähekesed. Jah, teatrielu on nagu saun: sees istudes on kuum küll, aga keda see väljas huvitab?

Oleme taas Bernis ning õhtul saalis ringi vaadates tekib tunne, nagu bussiga tööle sõites, kus igal hommikul korduvad osavõtmatust teesklevad näod, mis peidavad tülpimust ja tüdimust. Need on talendijahil kuraatorid, kes tihti kopivad südamerahus teiste festivalide programme. Nii oleme meiegi end leidnud juba mitmelt festivalilt koos ühe Iiri lavastusega või ühe Liibanoni kutiga. Hiljem satume juttu ajama Zürichi suure festivali kahupeaga, kes ei raiska aega, et jagada oma muljeid nähtud etendusest, vaid hakkab kõnelema oma viimase aja trippidest Brasiiliasse, Indiasse, Lõuna-Aafrika Vabariiki ja Ugandasse ning koosproduktsioonidest indoneeslaste ning hiinlastega. No tore.

Eksootika pole enam ammu see, mis asub põhjapool Emajõge.

Ent Bern võtab meid vastu soojalt. Tüdrukud toovad meile fondüüd ja kui ühel õhtul selgub, et kõik söögikohad on juba suletud, saduldab üks neist oma jalgratta ning toob näitlejatele soojad pitsad. Vastame nende lahkusele tänamatusega ning kingime "Kännu Kuke", mille kohta nad pisarate vahelt ütleva mmm...lecker!

Etendused on taas täis ja kuigi püüame suhtuda sellesse ükskõikselt, oleme rõõmsad. Publik reageerib tuliselt, kummardame ja hiljem publikuga kohtudes küsitakse meie käest, mis värk meil venkudega on ning kas äärmusrahvuslased on ka võimu juures. Ei, ei ole, vastame meie ja vaatame neile siiralt silma. Mis parata. Oleme Euroopas.

Torun

mai 2008

Leban laval ja vaatan lakke. Poolteist tundi viimase "Nafta!" etenduseni. Oleme kusagil Toruni spordisaalis, lavamehed magavad kõrval madratsite peal und välja, sest nad on reisinud 28 tundi ja siis ehitanud 8 tundi. Depressiivne muusika mängib valjusti. Meenuvad jõulud. Mõtted on ikka needsamad vanad teatrikihermed: mis meist jääb, kui meid enam ei ole? Peaaegu on nutt kurgus.

Pärast on nutt veel rohkem kurgus. Eesti-Poola maavõistlusel tegi Poola-pool just touchdowni ja saatis etendust tõlkima inimesed, kes oskasid eesti keelt sama palju kui meie poola keelt. "Siiani olete tõlkimisega jõudnud teie," näitan etenduse ajal pastakaga inglise keele tõlgile, "aga siiani (keeran paar lehekülge edasi) on mängimisega jõudnud näitlejad." Poola tõlk räägib kõige aktiivsemalt siis, kui laval tantsitakse. Vene keele tõlk ohkab, raputab pead, ohkab. Olen temaga solidaarne.

Pärast viha ja pettumus. Teatri direktor on muutnud meie reserveeringu kuumas naitklaabis, kus tahtsime viimast etendust tähistada, ning suunanud meid teatri baari, kus umbkeelsed kutid toovad meile tee asemel õlut ja söögi asemel keemilisi lokke. Seintel on kirjud maskid ja poolakeelsed reklaamid. Räägitakse vähe. Näpitakse laudlinu, kuid neist jäävad sõrmede külge pruunikad plekid.

Esimesed lahkuvad. Noogutame. Meid kutsutakse välja festivali direktsiooni, kus poola tõlk sigari vehkides end kiidab: full synchronize! Synchronize my ass, pan tõlk.

Käime teiste etendusi vaatamas. Kanada kloun Gulko teeb poolteist tundi ebaõnnestunud nalju ja käib kogu aeg trikke näidates käna. Etendus lõpeb poolstriptiisiga hiiglaslikus pildiraamis. Oleme mõtlikud. Näitlejad käivad veel Royal Courti vaatamas ja ütlevad hiljem, et täitsa nii, väikeses ruumis räägiti imelikku lugu, aga räägiti hästi, intensiivselt, isegi tundega.

Järgmisel päeval meil endal "GEP". Üks tõlkidest peab mulle miniloengu mikrofonide minevikust ja tänapäevast, sest tema eks oli kunagi helitehnik. Teksti kohta tal küsimusi pole. Õnneks on uus poola kutt tasemel, näen silmanurgast, kuidas ta kabiinis võimleb, tema kaenlaalused on higised, tema suu liigub peatumata, tik-tik-tik nagu õmblusmasin. Etendus lähebki paremini. Näitlejad peavad taas kinni üldisest plaanist ja iseendast ning see mõjub hästi ja kosutavalt. Kui tõlkega on nii, siis nii. Mnjah. Eks ole ju tore alati uusi õppetunde kogeda, kuid kunagi võiks ka eksamilt läbi saada.

Pool tundi enne südaööd algab kohtumine publikuga. Saali on vallutanud kuldses keskeas inimesed, kes järgmised poolteist tundi kritiseerivad kõike. "Kas teil pole häbi nii palju elektrit oma etenduse valgustamiseks kulutada?" küsib alasisoenguga kavalpea ja hakkab vastust kuulamata oma plokknooti viiuleid joonistama. "Te olete peaaegu et natsionalistid," hoiatab meid sarvraamidega venelane. "Miks te ei kõnele baltisaksa kirjanike suurest tähtsusest, miks te nii väga sakslaste vastu olete, miks?" küsib ühe kulmuga poolakas, ja me ei mõista, millest ta räägib. "Miks see etendus nii pikk oli, ma hakkasin sms-se saatma," kurdab kohalik prominenthüsteerik.

Hiljem hotellis vallanduvad kõigi häälepaelad. Igalt poolt kostub kalambuure, hiilgavaid üldistusi, teravaid vastuseid, kuid enam pole kedagi kuulamas. Kõledad fuajeeseinad on põhjamaa teatristaaride suhtes õiglaselt ükskõiksed. Kaugusest kostavad piljardipallide põrked. Eestlaste pead on langenud rinnale. Kaks suurt roosikimpu närtsivad nõutult. Kõik on vaikne, rahulik, väsinud.

Hotelli eest kostab bussipidurite kriginat. Kojujõudmiseni on jäänud 14 tundi. Nädala pärast ootab meid Viin.

Wiener Festwochen

juuni 2008

On raske leida paremat kohta ja aega, kus „GEPi" mängida: tänavatel on jalgpallifännide hordid, kuid Viini mitmekultuuriliste vastuolude, traditsioonide, edukate ja ebaõnnestunud toimetulekute müriaad liigub lainetena ka allhoovuseid pidi. Tänavatel kimavad Austria numbrimärkidega autod, Horvaatia lipud akendest väljas. Rohelisse äärelinna sõitvas trammis istuvad kaks neegripoissi ja räägivad Goethe-aegset saksa keelt, põskedele Austria lipud maalitud. Mängime jalgpalli wiener sikhidega, kes ei võta turbaneid ka mängides maha. On väga palav ja meil on neist kahju: milleks kõik kultuur ei kohusta. Õhtul istume umbkeelses inglise pubis, kuhu kella kolme paiku tuleb pikast ööst puhkama ja ühte õllet tegema naaber - kebabiputka türklane. Millest me üldse räägime? Kellele? Kuidas? See, mis Eestis oli armas ja kodune, võib siin mõjuda ajale jalgu jäänud ibana, ennekõike aga väikse ja arusaamatu probleemina. Kas läheb see kebabionu hommikul kuidagi teisiti tööle, kui ta teab, et eile tantsiti Eestis viimane tuljak?

Enne etendust tuleb kohalik chief ja keelab ära võluva enesetapustseeni, kus teadlane end püstolist maha laseb. „See ei lähe mitte," ütleb ta. Näitlejad ärrituvad ja küsivad, kas publikusse tohib püstoli suunata? Muidugi, ütleb chief, ja tema silmad lähevad põlema, tohib ja on isegi soovitatav. Surume tema vorstjat kätt ning palume õhtul etendust vaatama.

Saalis istub neeger valge naisega, lisaks mõned kohalikud eestlased, Moskvast on kohale lennanud Vene teatrikriitik ja New Yorgist Randy, lisaks hulgaliselt kohalikke kohvi järele lõhnavaid viinlasi.

Näitlejad püüavad leida tasakaalu: sünkroontõlke tõttu kahaneb paratamatult improviseerimisvabadus ja tempo, kuid samas peab lavastus ja nende mäng jääma ikkagi samaks.

Publik on reserveeritud, kuid sõbralik, nad kuulavad teksti ja vaatavad püstolitorusse. Ühel hetkel tõstan pilgu lavalt ja vaatan veidi publiku seas ringi. Jah, Viin. Igaüks siin saalis on näinud rohkem rahvuslust ja selle halbu jooni Anschlussist Serbia põgenikeni kui meie kõik kokku - ja ometi ütleb kuraator Anja hiljem aitäh selle eest, et m e i e rääkisime ja n e m a d kuulasid. Tere tare tõesti.

Naerdakse rohkem kui Eestis, mitmed on meeldivalt vihased meie natsionalismi ja meesšovinismi peale ning üks väliseestlane on pisarate äärel, sest nägi üle aastakümnete taas Muhu seelikut.

Publikuga kohtumine toimub öösel kell kaksteist. Joome vett ja õlut ja kohalikud saatkonnatöötajad küsivad meie käest küsimusi Eesti kohta. Laiame veidi loetud teadmistega ning läheme laiali.

Festwochen, muidugi, on üüratu. Tänavatel liiguvad reklaamidega kaetud trammid, igal pool ripuvad plakatid, kohal on hordide viisi teatripedesid üle kogu maailma ja hiljem loeme lehest, et vaatajaid oli kokku üle 175 000. Tõsi, sellel kõigel on ka oma hind: fuajees märkame üllatusega GEPi fotoga plakateid, kus meie näitlejad rõõmustavad Viini kommunaalameti hea töö ja uute torustike üle.

Eelviimasel päevale sõidame poolteist tundi Viinist välja, et veits pürotehnikat osta. Jõuame õõva tekitavasse väikelinna, keerame ühte sisehoovi ja oleme ühepereelamu õuel. Astume tuppa. Seintel on fotod meesstripparitest, kes põlevad keset majakõrguseid leeke. Vuntsidega pereema kirjutab arvet välja, isa läheb garaaži ja toob meile sealt plastpurgis pulbrit. Kõrvaltoas süüakse ketšupiga viinereid, lõhkeainetega kast laua all. Ümberringi on vaikus, kedagi pole näha, rõdudel plagisevad kuivama pandud triibulised kardinad. Linnakesest välja sõites sirutab meie poole käed jumalaema - kuid juba on hilja.

Wiesbaden/Mainz

juuni 2008

Hakkab pihta. Meie bussijuhiks on türklastest vanematega sakslane, kes töötab santehnikuna, aga festivali ajaks on sõitnud sada kilomeetrit kodust eemale, et lisaraha nimel viia inimesed lennujaamast hotelli (ja tuleb tunnistada, et see õnnestub tal ainult tänu GPSile). Milline põnev elu! Milline inimsaatus! Kui suur on Euroopa!

Paari päevaga selgub, et Euroopas elab veel palju huvitavaid inimesi. Näiteks Günther. Günther on keskealine saksa vuntsidega ja määrdumatu T-särgiga alfaisane, kes töötab kohaliku teatri lavamehena. Tema esimeseks trumbiks on enesekontroll: vaid ühe korra ütleb ta „Scheisse", kui kolmetunnise vaidluse jooksul tunnistame tema lava meie jaoks sobimatuks. Tema teine trump on nutikus: viie minuti ja ühe nupulevajutusega muudab ta suure teatrisaali ideaalseks black-boxiks, mis oleks nagu meie jaoks mõeldud. Tahame teda suudelda, kuid ka meil on omad, eestlaste trumbid, ja me surume tal selle asemel tõsisel ilmel kätt. „Aber natürlich," ütleb Günther vaikselt, ja tema silmad on kurvad.

Lisaks elab Euroopas Mario. Mario on itaallane, kelle juhitavat teatrit kummitavad maffia, madal eelarve ja Silvio Berlusconi. Lääne-Euroopas annab soodsamat edulugu välja mõelda ja meie kurtmised selle üle, et minister on NO99s käinud ainult üks kord ja sedagi ühe piduõhtu raames, ei eruta kedagi.

Mario uusima lavastuse kandvaks jõuks on juurdelõikajat mängiv kääbus, kes peab hingelõhestava monoloogi oma ameti plussidest ja miinustest. Korraga näeb kääbus telekast Angelina Jolied. „Just talle õmblesin ma oma viimase kleidi!" ütleb kompleksides rätsep, kuid kohalikud rambod ei usu teda, naeravad tema üle ning löövad talle jalaga tagumikku. Istume saalis kolmveerand tundi, siis nõustume maffia ja Berlusconiga ning lahkume. Hiljem öeldakse meile, et sama stsenaarium sai Cannes'is suure filmipreemia.

Pärast on mõned festivaliklubis. Reisiväsimus hakkab leevenema, kui Mark Ravenhill ühele meie omadest külge hakkab ajama. „Aga silmad olid tal sinised," ütleb meie oma.

Öises vaksalis ostab neegrimutt viina ja viskab müüjale kaks senti jotsi. Teises vaksalis kaklevad horvaadid ja sakslased ning türklased mõnitavad neegrit. Tuul tugevneb. Hotellis on külm, peldikuuks ei käi kinni ja telekas korraldavad paljad naised viktoriini. Tunneme end peaaegu nagu kodus, aga siis selgub, et internet on tasuline. Värdjad.

Publikuks on teismelised tuletõrjujad, kaks kiirabiarsti, Tankred Dorst, kohalikud tudengid ja ülikondades paksud, kuid seks läheb kõigile peale. Imbun gardekast publikusse, et muljeid kuulata.

Üks ruuduliste pükstega mees amüseerib hemingwayiliku leediga. Nad räägivad madalast iibest ja rahvusluse kadumisest Euroopas. „Eks meist igaühes on väike eestlane," ütleb ruudupüks, ja terve seltskond naerab.

Viimase päeva õhtul võtame veel selle kevade viimase kebabid. Need on kuivad ja maitsetud.

Tallinna lennujaamas avanevad juba uksed, kuid siis tõmbab vanem proua mind tolli ja konfiskeerib passi. Mis oli teie reisi eesmärk? küsib ta.

Jah.

Hea küsimus.

NO99 lavastus „GEP" on kutsutud veel Tampere Teatterikesäle, Baltiiski Domi festivalile Peterburis ning Politik im Freien Theater festivalile Kölnis. Mitmeid festivalikäike on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Mis NO99 juures erutab?

Wiener Festwochen

Anja Dirks

NO99 on minu jaoks jõuline ja kirglikult asja juures olev teater, mis vaimustab vaatajaid oma tahte ja mängurõõmuga. Kunstiline juhtkond otsib uudishimulikult ning tavapäratul viisil teemasid, mis on olulised ja hädavajalikud siin ja praegu.

Teemade ja materjalide jaoks leitakse mängulised-mängitavad vormid, samas esitatakse pidevalt kriitilisi küsimusi ka endale kui teatritegijatele. Mis mulle eriti meeldib, on see, et NO99 ei püüa olla kramplikult "moodne" või "nooruslik", vaid et ta suudab olla niivõrd tänapäevane ja sõna otseses mõttes kaasaegne teatri kõige algsemaid vahendeid kasutades.

"GEP" on lavastus, mis teatri hoiakut väga kenasti ilmestab. Lavastuse põhiidee viskab kohe õhku terve posu küsimusi, millega ühiskond tänapäeval tegeleb (tegelema peab): ühiskonna vananemine, suhtumine võõrastesse, küsimus identiteedi järele globaliseeruvas maailmas, perekonna tulevik, üksikisiku võimalused midagi ühiskonnas muuta. Sealjuures moodustab lava ja kostüümide suletud esteetika rafineeritud vastukaalu tüki õrnale dramaturgiale: stseenides ja tekstides on teema vastuolulisus kogu aeg tuntav. Mõttemäng mõeldakse julgelt lõpuni, näitlejad rabelevad viljatult keerukates ja salakavalates küsimustevõrgus. Isegi kui lavastus ei paku lahendusi, on tal ometi kindel lõpp nukker-utoopilises kunstilises tõstetuses. Nii muutub Eesti väljastpoolt vaatajale (nagu mina) eurooplaste mudeliks. Ja selle kõige juures on olemas ka lihtne puhas rõõm, mis valdab näitlejaid vaadates, ning meelelahutus sõna kõige paremas mõttes.

Kontakt Torunis

Jadwiga Oleradzka

Tiit Ojasoo, "GEPi" lavastaja, on rahvusvahelise teatrifestivali Kontakt publikule hästi teada, kuna siin on osalenud juba kaks tema lavastust. Üks neist oli "Roberto Zucco", mis pälvis 2004. aastal teise preemia. Otsus äratas vastuolulisi reaktsioone, kuid nende olemasolu osutus ettenägelikuks - säärased reaktsioonid tekivad noore eestlase loomingu puhul ikka ja jälle.

Festivali jaoks on äärmiselt palju väärt see, et mõlemas Ojasoo lavastuses ("Nafta!" ja "GEP") tegeleme me küsimusega sisemisest pankrotist, kusjuures ühel puhul kõneleb see pankrot kriisist kogu maailmas ja teisel puhul kriisist ühes väikeses maailma kohas - Eestis. Usun, et need teemad on olulised ka poolakatele.