Koroonapandeemia on mitmes mõttes toonud surma meile lähemale. Surmast räägitakse palju rohkem ja osa lahkunutest loetakse iga päev üle. Ajalehtedes on fotosid kirstuvirnadest Itaalias, kus pandeemia tabas põlvkondade kaupa koos elavaid perekondi väga rängalt. Need, kes varem kurtsid, et surm on kodudest ära viidud haiglate ja vanadekodude steriilsete seinte vahele ja see tuleks uuesti „igapäevasesse ellu tagasi tuua“, võiksid vist rõõmustada.

Mulle andis olukord tõuke ­Andres Pulveri raamatu „Kuidas kultuuritegelased lahkuvad“ käsitlemiseks. Raamat ilmus juba möödunud aasta lõpul, kuid materjali vastupanu oli tähelepanuväärne. Sest milline on ikkagi põhjus koguda kokku hulk lugupidamist vääriva eluala esindajaid ja pakendada nende elude lõpud sellise turundusliku sildi alla? Kas nende surm oli kuidagi nende loomingut defineeriv? Mida üldse saab järeldada kultuuriga seotud inimese surmade kirjeldustest? Mida me siit homsesse kaasa võtame?

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: