Kuidas popmuusika depressiooni, ärevushäirete ja enesetapumõtetega kupeldab

Neit-Eerik Nestor kirjutab vaimse tervise ärist popitööstuses.

Viimase kümnendi jooksul on popmuusikas ja -kultuuris kerkinud esile trend väljendada avatult ja sõnaselgelt vaimse tervise probleeme ja kõike sellega seonduvat. Olgu see siis depressioon, ärevus, enesetapp või neile eelnevad ja järgnevad mured, nagu purunenud suhted, narkootikumide tarvitamine, üledoos jne. Sellise „emo-popi“ tagasitulek on seni kõige elavam just tänapäeva hiphop- ja trap-muusikas.

Murepopi tagasituleku kõige selgemad juured muusikas ulatuvad 00ndate lõppu ja on esmajoones seotud Chicago multitalendi Kanye Westi 2008. aastal ilmunud albumiga „808s & Heartbreak“, millel kõlas minimalistlik ja melanhoolne produktsioon, träpilikud trummisaundid, jõulised 808-bassid ning lüürika südamevalust, nõrkustest, kahetsusest, üksildusest, mis olid popräpis üpris uudsed ja haruldased teemad. Ka Kid Cudi ja Drake mängisid selle laine algatamises märkimisväärset rolli.