Julgen oletada, et lavastajale tegi tõelist peavalu küsimus, kuidas edastada laval nii tohutul hulgal informatsiooni. Ja mitte ainult numbrilist, vaid ka mõistelist infot, ilma et selle käigus tapetaks publiku tähelepanuvõimet ning lõpuks ka huvi lavastuse vastu.

Esimest korda teadvustasin probleemi 2013. aastal, kui Eesti teatrid panid seljad kokku ning tõid lavale Tom Stoppardi triloogia „Utoopia rannik“. Laval võis kõige muu hulgas nautida 19. sajandi vene revolutsionääride lõputuid vaidlusi tõe ja vale üle poliitikas ning tülitsemist ehtevenelikus küsimuses – nagu juba Tšernõševski selle sõnastas – što delat? Ehk „mida teha?“.

Ajanud teatrisaalis – tolgi korral Eesti Draamateatris – tundlad ­õieli, tajusin selgelt, et publikul ­kippusid vene haritlasi tülli ajanud vaidlusteemad üle pea kasvama.

Avalehele
4 Kommentaari
Loe veel: