„Selle mikrohetke jooksul ületasite te oma peas vaimumaailma Rubiconi (eesti keeles on see siiski Rubico – K. K.). [--] Meie seiklus algab nüüd päris reaalajas. Mitte unes. Ja meie eesmärk on kohtuda tõeliselt müstilise Bos primigenius taurus’ega. [--] Ja Bos taurus’te, mitte segamini ajada Minotaurustega, nemad on teisest loost, teisest ajast, teisest maailmast, aga Bos taurus’te erilised lemmikud on äikesepilved. Kui pikne pragiseb hammaste vahel, siis see on eriline mõnu. Tuhat korda mõnusam kui kartulikrõpsude söömine. [--] Ja kui kõht on täis, siis nad limpsivad jäätise asemel soola (katteplaan: laps loeb bussis koomiksiajakirja – K. K.). Ja hoiavad pilgu horisondil (väike tüdruk haigutab teleekraanil – K. K.) ja niimoodi püsib kõiksuses tasakaal (näidatakse väikest magavat poissi – K. K.). Nad on jumalate kari. Eriliste olendite kari, kes on läbi loomade kõiksuse kulgemise kudumi peenkiud.“

Selliselt algas möödunud nädalal eetrisse jõudnud uue lihasaate „Wend Weis“ esimene episood, kus saatejuht Wend (ehk Priit Kuusk) viis bussitäie lasteaialapsi Vormsi saarele vaatama, kuidas veis vorsti sisse saab. Ma nuputasin tükk aega, kes on see posttaurus, kellest nii müstilist jutulõnga kootakse. Ja seejärel üritasin ära arvata, mida küll need lapsed mõtlesid, kui nad kuulasid ilmekalt ettekantud jutustust, kus kõlasid lisaks Bos taurus’ele sõnad nagu „Rubicon“, „Minotaurus“, „reaalaeg“, „horisont“, „kõiksus“, „kulgemine“, „peenkiud“. Mida nad sellest jutust aru said? Mis neile meelde jäi? Kas nad said aru, kuhu nad lähevad? Ja miks? (See, miks laseb ERR eetrisse just koostöös MTÜ-ga Liivimaa Lihaveis valminud veiselihast rääkiva saate, on eraldi loo teema.)

Kas ei võiks bussis ärkveloleku ja une piiril kõikuvatele lasteaialastele öelda lihtsalt: lapsed, meid ootab ees tore päev ja tõeliselt vahva seiklus, sest me läheme Vormsi saarele lehmi (või veiseid) vaatama? Milleks kogu see kunstlik (ja igavalt üles võetud) mambojambo? Ükski laps ei ole tõenäoliselt kunagi kuulnud midagi Bos primigenius taurus’test, enamik lapsi pole lehma lähedalt näinudki. Miks ei räägita lastega lastele arusaadavas keeles? Muhedalt, empaatiliselt, arusaadavalt.

Ma ei mäleta, et Jamie Oliver oleks oma kokasaadetes lastega suheldes öelnud, et nii, kallid lapsed, teen nüüd teile imemaitsva hautise Daucus carota’st ja Solanum ­tuberosum’ist, head isu! Rohkem siirust ja vähem etlemist. Usun, et väike Homo sapiens oskab selle eest tänulik olla. Ja ehk on ka täiskasvanud televaatajal pisut vähem piinlik.