Kuidas saada haljale oksale

Karin Paulus kohtus Rootsis Põhjala ühe tuntuima väliseestlasega - Malmö linnapea Ilmar Reepaluga.

Malmö – Rootsi suuruselt kolmas linn – ei jää meelde ainu­üksi linnaparkides patseerivate ja otsekui Nils Holgerssoni muinasjutust pärit hanede, vaid ka sõbraliku linnaruumi, trendikate uudisehitiste ning tõelise rahvaste paabeli tõttu.

Ja tundub, et sealne arhitektist linnapea – keda kohalikud arhitektid iseloomustavad küll kui väga otsuse- ja sihikindlat meest – ei ole erinevalt meie meeridest mingi füürer, vaid pigem ametnik, kelle kaudu linlaste ideed teoks tehakse.

Ilmar Reepalu, kas linnapeal, kes on hariduselt hoopistükkis arhitekt, on prioriteedid kuidagi teistsugused kui näiteks majandusinimesel?

Otse loomulikult annab õpitud elukutse sulle teatud teemade puhul enesekindlust. Näiteks kui tegelen suuremate strateegiliste linnaplaneeringutega, siis valdan seda ala päris hästi. Ma töötasin 16 aastat just nimelt linnaplaneerimisele pühendunud arhitektina.

Mis teeb Malmö “projekti” eriliseks?

Ajalooliselt on Malmö olnud tugev tööstuslinn, kus oli palju laevatehaseid, terase- ning tekstiilitootmisettevõtted. Aga kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alul kukkus kõik kokku. Ja seda nii hullusti, et meil jäid väga-väga paljud inimesed töötuks – suisa 25 protsenti elanikkonnast.

Ja just ajal, mil linnas oli suur tööpuudus ning linnaeelarve oli negatiivne, võitsime me valimised. Siis mõtlesime sügavamalt järele, milline on meie tulevik. Meie võistlejad pole teisel pool maailma asuvad “tiigrid”, nagu Taiwan, Indoneesia ja Korea, vaid riigid teisel pool Läänemerd, mis on kujunenud pärast Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist. Berliini müüri langemine muutis pilti päris palju. Meie majandus oli muidugi tunduvalt efektiivsem kui idapoolsete riikide oma, mis oli kujunenud pärast plaanimajandust. Ütleks, et meie majandus oli umbes 20 protsenti tõhusam, ent palgad 10 korda suuremad kuid Ida-Euroopas. Seetõttu oli tööjõu osas raske konkurentsis püsida. Otsustasime välja pakkuda omapoolse visiooni, kuidas seda linna muuta. Üks oluline otsus oli ehitada kindel ühendustee Kopenhaageniga.

Inimeste mõtlemist muutis ka see, et aastal 1995 astus Rootsi Euroopa Liitu. Malmölased hakkasid oma kodulinna pidama mitte niivõrd Euroopa lävepakul asuvaks Rootsi suuruselt kolmandaks linnaks, vaid võtsid seda koos Kopenhaageniga kui üht tihedamini asustatud piirkonda Euroopa südames. Ka elab selles regioonis väga palju tudengeid. Meie kui rootslased ei tajunud seda varem. Pigem olime väga uhked, et läheduses on Lundi ülikool – suurim kõrgkool Põhjamaades. Kui me vaatame ka Taani poole, siis on meie üliõpilaskond arvukuselt Euroopas neljas-viies, seda ületavad London, Pariis, Rooma ja võib-olla ka Milano. Aga me edestame näiteks Berliini, Varssavit ning Viini. See andis enesekindlust ja meie uueks brändiks sai, et oleme piirkond, kus inimkapital on tähtis ja kasvab. Samuti on meie jaoks oluline keskkond, mis on ka uus vaatepunkt, sest tööstuspiirkondades see tavaliselt nii ei kipu olema.

Ja kuna noortele, kes on meie tulevik, on just keskkonnasäästlikkus eriti oluline, on see tähtis ka linna juhtidele. Peale selle arutasime tulevikuvisioone teistegi linlaste ning arvamusliidritega: pangajuhtide, ülikoolide professorite, ametiühingutegelaste, poliitikutega.

Kas Öresundi sillaga ühendatud Kopenhaagen ja Malmö funktsioneerivad kaksiklinnana või on Malmö pigem nagu Taani pealinna väike ripats, kus turistid käivad ühep&a mp;a uml;evareisil?

Enne 1990. aastaid oli Kopenhaagen meie jaoks hea lõõgastumiskoht, sest seal oli kõik odav, Taani kroon oli Rootsi omast nõrgem ja meie olime “suured” rootslased, kes külastavad väikest Taanit. Ja mis sest, et Kopenhaagen oli üpris suur linn, ikkagi oli meil lihtsalt selline veidi üleolev tunne. Äri seal ei tehtud, rohkem šopati ja käidi mööda klubisid. Nii oli see seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel ja ka üheksakümnendate aastate algul. Nüüd on meil mitmeid ühiskomisjone, mis töötavad võrdsetel alustel.

Mis on teil suuremad ühisettevõtmised?

Näiteks tahame ehitada digitaalset ühendust – teha Rootsi-Taani digikanali, kus saadetakse infot mõlemalt poolelt ja on kaks toimetust. Nii annaks meedia inimestele võimaluse üksteist paremini tundma õppida. Ettevõtjatele on meil nüüd ühine ärikoda, enne oli eraldi koda Kopenhaagenis, teine Malmös, mis tegeles kogu Lõuna-Rootsiga.

Proovime välja mõelda, kuidas saaksime ühiselt tööjõudu kasutada. Sellest on tulenenud näiteks biomeditsiinikeskus, mis peaks kujunema üheks kõige tugevamaks klastriks kogu maailmas, kuhu peaks pärast valmimist tulema olulisemad teaduskonverentsid. Samuti arendame innovatiivsete tehnoloogiate ja toiduainete tehnoloogia klastreid – mis mõlemad on väga perspektiivikad.

Kas Skåne identiteet on rohkem seotud Taani või Rootsiga või on see pigem multikultuurne?

Meie kindlasti ei taha muuta Skånet taanilikuks ega Taanit rootsipäraseks! Pigem soovime erinevusi säilitada ja koostööd teha. Et teisele maale äri ­tegema minnes sobiv partner leida, mitte ainult üksteise turgu oma toodetega vallutada.

Kui palju kohalik võim teil linnaplaneerimist saab mõjutada?

Linnaplaneering kuulub linnale. See on Rootsi seadus, mis annab läbirääkimistel meile tugeva aluse. Lisaks õigusele linna planeerida on meil maksumaksjate heaolust ning suurest hulgast tingituna priske linnaeelarve.

Kuidas kontrollite, et üldplaneeringutest ka kinni peetakse? Et ettevõtjaid neid omatahtsi ringi ei mängiks?

Kui mõni ettevõte – näiteks Daimler­Chrysler – tahab meile oma peakonto­rit ehitada, siis ta alustab meiega läbi­rääkimisi ning peetakse aru, kuhu ­seda võiks rajada. Kui maa kuulub linnale, on asi lihtne, vaatame, kas saame seda müüa või rendile anda. Muidugi võime anda ka soovitusi mõne kindla maaomaniku poole pöördumiseks, kelle krunt asub sobivas paigas. Nii proovime neid aidata, et leida firmale ­parim asukoht. Ja kui on vaja selle tarbeks varasemaid planeeringuid muuta, siis teeme seda.

Pikaajaliste staatiliste planeeringute asemel proovime rakendada pigem visiooniplaneerimist. Milline on Malmö kümne aasta pärast? Mida tahaksime esmalt meie linnaga seostuvat? Aastal 1995 otsustasime, et me ei soovi, et see on hall tööstuslinn, vaid et see oleks koht, kus noored tahavad olla. See on koht, kus pole suurt ooperimaja, küll aga palju lahedaid kultuuriüritusi väikestes kihvtides kohtades. Ja linna keskusele võiksid tooni anda hoopis üliõpilased, mitte vanurid. Ja praegu ongi nii. Isegi need üliõpilased, kes õpivad Lundis, tahavad elada cool’is linnastus, mitte kohalikus ülikoolilinnakus.

Aga kuidas on lood elamuarendustega?

Siin on maaomanikel päris suured volitused, nad võivad ka maa müügist keelduda. Aga kui linnavalitsus siiski seda maad linna tarbeks vajab, võib ta selle sundvõõrandada. Näiteks Läänesadam kuulus enne Saabi tehasele, kes tahtis selle ala edasi müüa ühele teisele firmale.

Siis läks samuti käiku seadus, mille kohaselt on meil eelisõigus osta ala sama hinna eest, kui tahame seda kasutada linlastele vajalikumal viisil. Nii muutsime tööstusala kauniks elamualaks.

Eesti linnade arhitektuurne üldpilt on kaunis juhuslik. Malmös seevastu on kogu miljöö hoolikalt läbi mõeldud, avalik ruum on põnevalt sisustatud. Kuidas olete sellega hakkama saanud?

Esiteks, kui tahate mõnd ala – nagu meie tegime Läänesadamaga – planeerima hakata, siis ei pea seda alati ise valmis ehitama, vaid pakkuma üld- ja detailplaneeringuid ning arhitekte.

Ning kui tegu on populaarse alaga, siis ettevõtjad tahavad kõik sinna tulla. Siis saame omakorda pidada läbirääkimisi, kellel on parimad projektid ning pakkumised ka keskkonna ja materjalivaliku suhtes. Ka lõpuks loa saanud firmad peavad toetama avaliku ruumi arendamist.
Kui palju sina kui arhitekt linnaplaneerimisse sekkud?

Olen planeerimiskomitee eesotsas. Seal arutame olulisemaid plaane, kohtun arendajatega, pean läbirääkimisi jne.

Kas Malmö linn korraldab ka arhitektuurivõistlusi?

Me kasutame konkursse väga palju! Eriti just tähtsamate ehitiste puhul. Esile tooksin Läänesadamat, Malmö ülikooli, praegu on käimas Hyllie arendamine. Sageli eelistame nelja-viie bürooga kutsutud konkursse.

Suuri diskussioone ka väljaspool Rootsit tekitas Malmö üks uusi sümboleid – Santiago ­Calatrava kavandatud kõrghoone “­Pöördes torso” (Turning Torso). ­Uuriti, miks lammutati senine visiitkaart – maailma suurim kraana – ning miks eelistati kohalikele headele tegijatele välismaist staararhitekti.

Sel ajal ei teinud Rootsi arhitektidest keegi selliseid maju. Seevastu Calatrava oli väga kuulus arhitekt ning tegime palju tööd, et teda endale saada.

Kuidas täpsemalt? Kas maksite lihtsalt vägevalt?

Ta pole just kuigi odav, aga ta on abielus Hamstast pärit rootslannaga. See oli “tee” talle lähenemiseks, sest seetõttu tundis Calatrava ka ise Rootsi vastu huvi. Samuti polnud ta varem elamuid teinud, vaid ikka pigem sildu ja kontorihooneid.

 Kas olete veel üritanud kedagi “ära rääkida”?

Veetsime ka kaks päeva Los Angeleses Frank O. Gehry büroos, kes ise oli täitsa huvitatud, kuid kellelt tellimine oleks linnale läinud liiga kalliks maksma.

Kas valglinnastumine on ka Malmöle probleem?

Ikka. Eriti just noored pered kipuvad Malmöst ära kolima. Villa kuskil eeslinnas on ligi poole odavam kui samasugune maja kesklinnas.

Kuidas saite läbi suruda, et Malmös on keset linna mitmeid ainult jalakäijatele ning jalgratturitele mõeldud alasid?

Loomulikult oli nende ümber palju poliitilist nagelemist. Konservatiivid väitsid, et kõik poed lähevad nõnda pankrotti ja tulemuseks on surnud linn. Aga me siiski saime hakkama. Samuti eelistame autodele ühistransporti.

Kas soosite kuidagiviisi ka passiivmajade ehitamist?

Kui 1970. aastatel olid popid ülimalt tehnitsistlikud lahendused – “inseneride jõulupuud” –, siis nüüd on suund ikka targalt läbi mõeldud ehitamine. Näiteks Läänesadamas on majadel päikesepatareid ja suvel, kui soojust juurde ei vajata, pumbatakse see alla ja salvestatakse paekivisse, ja talvel pumpame sooja vee üles ja külma vee alla. Uutes ehitistes kasutamegi peamiselt taastuvat päikese- ja tuuleenergiat.

Kuidas on need ülitrendikad majad tavalistele inimestele meeldinud? Kas neid liiga elitaarseks ei peetud?

Meile oli tähtis jõuda just ökoloogilise mõtteviisiga inimesteni, kes on linnast maale kolinud, seal endale porgandeid kasvatavad ja vanakraamipoest asju ostavad jne. Meie tahtsime näidata, et see on vale tee, ning oleme püüdnud näidiselamute abil tutvustada uusi tehnoloogiaid. Oleme tahtnud tõestada, et ka peened linnakorterid võivad olla keskkonnasõbralikud.

Kas Malmö sotsiaalmaju ehitab?

Ei, sotsiaalmajad on ainult väga vaestele, aga meie sotsiaalsete probleemidega inimesi ühte kohta koondada ei taha. Nii ehitame hoopis munitsipaalmaju. On parem, kui ühes piirkonnas on suuri korrusmaju, eraomanikule kuuluvaid väikeelamuid, üüripindasid.

Veel üks isiklik küsimus: miks läksid arhitektuurist poliitikasse?

Muidugi mind huvitas poliitika juba arhitektuurikooli päevil. Kaheksakümnendate algul polnud aga ka arhitektina just eriti põnev töötada. Maj andusbuumi ajal ehitati rohkem Potjomkini maju, mitte aga ehitisi, mis vajaksid arhitekti oskusi. Sel ajal otsustasin teha midagi muud. Olin esialgu ülikooli haigla juhatuses ja kui selle president suri, võtsin tema ameti üle. Samal aastal kaotasime valimised, kuid järgmisel korral olime juba edukad. Kuigi paus arhitektuurist pidi olema esialgu lühiajaline, olen nüüdseks juba viisteist aastat olnud linnapea.

Ja sõpradele suvilaid ka enam ei kavanda?

Enne küll, aga nüüd pole mul enam selleks aega.

Aga iseendale?

Jah, maale.

Kui tihti käid Eestis?

Mu vanemad on juba väga vanad. Mu isa on 99, mu ema 94. Kolm aastat tagasi olime pikemalt seal. Sõitsime ringi, käisime näiteks oma isapoolse sugulase kunstnik Ants Laikmaa elupaigas.

Kas eesti juured on kunagi ka takistuseks olnud?

Ei, kui me põgenesime Rootsi, oli siin hädasti vaja töökäsi. Samas oli isal, kes oli tegev metsanduse alal, raskusi, sest Rootsi Metsatööstuse Ühing protestis uute konkurentide pärast.

Ja kui elasin lapsena väikeses kohas ja lehed kirjutasid, et kaks eestlast röövisid taksot, siis kiputi ka kohe mind kiusama.

Mida arvad linnaplaneerimisest Tallinnas?

Tallinn on väga ilus linn, millel on rikas ajalugu. Vanalinn on turistide seas hästi tuntud, aga mulle kui arhitektile pakuvad väga palju ka selle ümbruse puidust asumid, mida ei inimesed ei pea piisavalt vanaks, et neist hoolida. Aga samas: kui ei olda piisavalt ettevaatlik, hävitatakse kiiresti põnev osa oma ajaloost.

Pigem tahame olla vist väike Ameerika.

Mul oli mõni aeg tagasi Dubais loeng. Kohtusin ka sealse linnapeaga. Neile oli nii väga tähtis välja näha nagu Ameerika, ehitades näiteks kõige kallimaid hotelle ja kõige kõrgemaid maju. Miks see nii oluline on, imestasin. Samal ajal kui televiisoris näidatakse kõrbes telgis elavaid šeike, ehitatakse uut Manhattanit? Teha midagi uut, ent olla samas uhke omaenese ajaloo üle on ka seal probleemne. Nii on ka Tallinnas.

Mis on veel meie probleem? Kuidas tundub kõrvaltvaatajana?

Turiste on palju ja enam pole need ainult soomlased, kes tulevad odavat alkoholi jooma. Tallinn on šikk linn. Aga saage ometi lahti kuritegevusest! Samuti narkosõltlased, suur HIVi levik, neid asju tuleb tõsiselt võtta. Stabiilne ei pea olema ainult majandus ja keskkond, vaid ikka kogu ühiskond.

Haapsalu kandis tundus mulle aga jõhker, kuidas mereäärsed teed ujumiskohtadesse on eraomanike poolt kinni pandud. Ilmselt on plaanimajandusest uude demokraatiasse jõudmine nagu kestavahetus ja võtab aega.