Dogme 95 liikumise asutajaliige Thomas Vinterberg ja tema kaasmaalane Mogens Rukov kirjutasid “Kommuuni” Vinterbergi lapsepõlvekogemuse põhjal. Taani režissööri vanemad elasid koos teiste täiskasvanutega Vinterbergi isa, arhitekt Eriku majas. Vinterbergi 2016. aasta samanimelises filmis elab selles kommuunis kaks last - poiss ja tüdruk - aga juba filmis samastas filmilavastaja end arhitekt Eriku ja tema hülgamisvalust hulluva eksnaise Anna tütar Frejaga. Teismeline Aurora Aleksandra Künnapas teeb selles rollis pisikese kangelasteo. Tema suutlikkus end laval 2-4 kümnendit küpsemate näitlejate hulgas kehtestada tegi rõõmu. Noor näitlejanna väänas enne esietendust ka jala välja, nii et esimene "Kommuun" möödus laval liibates, aga seegi tundus loomulikuna.

Alguses pidasin seda liipamist tegelaskuju, mitte näitlejanna vigastuseks ja seetõttu näris pikemate ajahüpete järel liipamise jätkumisel küsimus, et oot, miks näitekirjanikud puudega teismelise probleemidest veel juttu pole teinud – tõend sellest, et laval muutuvad objektid ja tegevused vahel liigagi tähenduslikuks; või et vaataja on alati valmis üle tõlgendama. Tundub veidra administratiivse detailina, aga äkki oleks seda asjaolu telefonide väljalülitamise teadustaja (tehnika areneb peadpööritavalt, nüüd öeldakse juurde, et lisaks telefonile tuleb välja lülitada ka “muud nutiseadmed”) võinud publikule teadvustada, sest peaosalise kahanenud mobiilsuse tõttu pidi lavastaja kindlasti viimasel hetkel midagi olulist lihtsalt ära jätma. Seetõttu ärge võtke sedagi teksti kui arvustust Nüganeni lavastusele “Kommuun”, vaid selle vigastatud versiooni vaatamise kogemuse kirjeldust. Kiiret paranemist Aurora Aleksandrale.

“Ei tea, miks lavastaja Elmo Nüganen seda materjali teha otsustas,” oli esimene reaktsioon pärast “Kommuuni” tulemise uudist. Vaatamise järel tekkis oletus, et äkki oligi lavastaja taotlenud mingi täiesti teistsuguse teema või väljenduslaadi abil – ja Vinterbergi laad on märkimisväärselt erinev Nüganeni omast – oma teatritorustikku veidi “torusiili” valada. Sellisel juhul pole mõtet seda teksti edasi lugeda, sest kui mitmed esituslikult veidralt poolde vinna jäänud, samas tehniliselt forsseeritud muusikalistseenid keset traditsioonilist sündsal tasemel psühholoogilist teatrit olid mõeldudki pintslipuhastusena, siis mis siin ikka nuriseda.
FREJA: Teismelise Aurora Aleksandra Künnapase oskus end kogenud näitlejate kõrval kehtestada avaldab muljet.
Foto: Siim Vahur

Mulle isiklikult meeldib vaadata, kuidas andekad loojad pintslit puhastavad. Viimati nautisin seda protsessi Lauri Lagle uuslavastust vaadates. “Kommuun” on lihtsalt tekstiliselt hõredam, et kui vaataja lavastuse laadiga kontakti ei saa, siis pole ka dramaturgilist liftinuppu, millega lifti kinni jäämise korral tavaliselt abi kutsutakse. Näidend ise on lahjavõitu, esimest vaatust dramaturgiliselt mõtteka psühholoogilise teatri võimaldajana justkui ei eksisteerigi ja selle Anna hullumise ja Freja frustreerumise loo kõrvale oleks hädasti vaja olnud teiste tegelaspaaride suhte- ja mõtteelu ja kommuunis elamisega kaasnevaid pingeid rohkem läbi kirjutada. Puhtalt tegevusliinide tasakaalu ja vahelduvuse huvides oleks võinud seda teha. Hipiliku Mona (Ursula Ratasepp, äge!) tegelaskuju lisab küll sellist toredat hipielu eksotiseerivat efekti, aga näitekirjanike süül liipab ka lavastus seda ühte raskemat – Anna ja Eriku tülitsemisest põletikulist – jäset.

Kui see aga polnud mõeldud pintslipuhastussessioonina, siis selleks puhuks tekkis etenduskogemuse registrisse paar kannet, mida tuleb lugeda teadvustades, et lavastus on peaosalise vigastuse tõttu haavatud olekus ja vajab tervenemiseks aega.

Tallinna Linnateatri “Kommuunis” viibides tundsin end nagu oleksin suletud Viimsi spaa lifti inimestega Viimsist, kes üritavad etelda inimestele Viimsist, mismoodi räägivad ja liiguvad hipid. Tean inimesi Viimsist, hindan, austan, see “Viimsi” siin on lihtsalt mu eelarvamusgeograafilisel kaardil paiknev asum. Kaart vajab kaasajastamist. Pärast etendust intervjuud Thomas Vinterbergiga lugedes sain aru, kui informeerimata see laiav Viimsi-nali on. Sain nimelt teada, et Vinterbergi lapsepõlvekommuunis elasid literaadid ja arhitektid, kes selles kallis linnarajoonis poleks lihtsalt saanudki sellist elamist ise pidada. Nii et pole see mingi Lutsu “Tagahoovis” heaoluühiskonna variant. See ongi enam-vähem maksujõuliste inimeste kommuun keset Viimsit. Nüganeni lavastuses narkot ei tehta, keset päeva õlle joomist serveerib lavastus juba kerge pöörasuse ilminguna. Esineb seksuaalpartnerite ebatraditsioonilist vahetamist, aga samas, omaette elamine pole seda kunagi takistanud. Omavahel suheldakse siiralt ja hoolivalt. Mis rõõmustas kogu selle kohati siiski eluvõõrana mõjunud käsituslaadi juures oli tegelikult heasoovlikkus, empaatia, mis näitlejate mängust õhkus. Ikkagi olen otsaga tagasi Viimsis. On Tallinna Linnateater eesti teatri Viimsi? Ei. Aga selline küsimus vajas etenduse käigus vastamist.

Nüganeni lavastuses narkot ei tehta, keset päeva õlle joomist serveerib lavastus juba kerge pöörasuse ilminguna.

Lifti-paralleel tuli tegelikult meelde hoopis neil hetkil, mil sõnalavastus kasvas üle muusikalistseeniks, kus prožed pandi täiega peale ja publiku meeled üritati taotluslikult justkui üle koormata või siis esitati väga hillitsetult, nostalgitsedes vanemaid poplaule. See bravuur tundus alguses ebakindluse märgina, et sõnateatri näitlejad ei tunne end pideva praktika puudumise tõttu sellises muusikaliteatris turvaliselt. Etenduse järelmälus aga neid ootamatuid crescendo’sid ja nendega vahelduvaid vaiksemaid, justkui hangunud ja veidi arge esitusi eneses loksutades tekkis mõte, et Elmo Nüganeni, selle krutskilikult ülesätitud psühholoogise teatri korüfee sees on üks teine Elmo Nüganen, erakordne ruumilavastaja, visuaalse ning intuitiivse teatrikeele talent, kes end ainult hetkiti ja arglikult kuuldavaks on saanud teha.

See väljamõeldud Nüganen andis mulle etenduselt kaasa täiesti uusi teatritajulisi sündmusi ja need sündmused on omavahel kõnekas pinges, nad teevad mu õnnelikuks, neid ei ole vaja verbaliseerida. Teadvustan neid oma meelemälus ja nad ütlevad mulle midagi kogemuslikult uut, ilma, et ma tunneksin üldse tungigi neid sõnastada. Ja teatrisaalis pole ükski tajukogemus pelgalt tajukogemus. Segane tänuavaldus, aga sellele väljamõeldud Elmo Nüganenile, kes sääraseid sündmusi aeg-ajalt selle tunnustatud Elmo Nüganeni lavastustesse torkab, suur-suur aitäh!

Ometigi jäi sisse tunne, et lavastaja üritab otsustuskorras näha maailma nagu näeks Thomas Vinterberg oma lapsepõlve, aga tema aja võttis ära hoopis vormiküsimus, et kas tegemist peaks olema sõnalavastuse või muusikaliga ja kuidas nende üleminekuid teha selliseks, et nende ootamatus ei mõjuks kohatuna, vaid sihipärasena. Kõlab veidralt, aga ma sõna otseses mõttes nägin ühe ülevalgustatud muusikalistseeni ajal, kui põhja keeratud valgustus vaatajat pimestas, lavastajat Põrgulava kiviste kulisside taga mõtlikult juurdlemas, et kuidas edasi. Nagu üldse. Ehk ei hakanudki Nüganen otsustuskorras Vinterbergiks, vaid vastupidi, jäi väga teatritehnilist, esteetilist probleemi lahendama ja lasi Vinterbergi käivitanud nostalgial kuidagi ebamääraselt lavastuse üle võtta.

Rollidest juba sai mainitud Frejat, Ursula Ratasepp on Mona rollis absoluutselt mõjus (võib mõjuda labase märkusena, aga tiheda jõusaalikülastajana pean mainima, et selliseid kõhulihaseid ei ole mina oma elu jooksul näinud ühelgi peegli ees selfitaval Instagrami-sportlasel). Külli Teetamm demonstreerib taas tugevat koomilist närvi günekoloogiametit pidava kommuuniliikmena. Teetamm võtab koomikuna riske, seekord õigustatult, tegelaskuju palgel ka veidi karikeerivatel hetkedel otsest stambilöövet ei täheldanud, kuigi kerget õhetust seal oli.

Hele Kõrve – kelle mängitud Anna hüljatuseäng pole miski vaimuhaiguse ilming, kuigi naine käitub ikka kohati väga ebastabiilselt – ajab hirmu nahka ilmselt neile saalis istunud meestele, kelle kõrval istuv naine veel ei teagi, et mees on tõsiselt mõelnud või juba planeerib naise maha jätmist. See võib kõlada räpase ebamoraalse bingo-lotona, aga statistika ütleb, et vähemalt üht “Kommuuni” etendust selline paar külastab. Ma pole seda korralikult läbi arvutanud, aga hinnake ise oletuse usutavust.

Samuti tekitab Kõrve jõuline esitus ettevaatlikkust romantilise suhte tervislikkusest üldse. Kõrve on oma rolli nii sisse läinud, et tekkis juba kerge mure saalis istuva abikaasa pärast. Mõtlen seda siira komplimendina: milline kops Hele Kõrvel on, nii päris kops, mis häälepaeltele õhku annab, kui ka see sisestusjõukops!

Hele Kõrve pani etenduse järel endas skeptiliselt urgitsema, et miks esitatakse nii reklaamis kui kunstis ja kultuuris laiemalt nii jõuliselt romantilise armastuse kontseptsiooni? Kui see nii hea ja õige ja paratamatu ja kõikevõitev on, siis miks on seda oluline nii kõvasti etendada, taasesitada ja reklaamida? On romantiline armastus üldse funktsionaalne, eluterve nähtus?

Ma ei tea, äkki millestki sellisest üritas see kuulsa Elmo Nüganeni sees elav vähetuntud Elmo Nüganen märku anda? Ma ei tea, muljed on nii värsked ja kui lavastus juba niigi palju korda läheb, et paneb ka tajutud puuduste põhjuste ja kõnekuse üle endamisi edasi juurdlema, siis oli “Kommuun” külastust väärt. Kui oleksin aimanud, et kahe tunni jooksul oma mõteteks umbes sama palju aega jäetakse kui on aega mõelda hambaravijärjekorras, oleksin vist väga pika hambaga läinud, aga need mõned veidrad ägedad teatritajunihked olid igavlemist väärt. Aga see on kõik väga isiklik ja esmane, nii segadus kui rõõm.