INGA SEMPÉ: Kapi riiulid on kaetud harjastega. repro

Sel aastal juba kuuendat korda Soomes Jyväskyläs peetud Alvar Aalto disainiseminar kostitas selgi korral publikut intrigeerivate teemade ning oma ala tõeliste meistritega. Augusti lõpus mõtisklesid staarid toote identiteedi päritolu üle, mida asjade kasutajad ei näe. Ehk siis kõige tähtsama üle, mida ka Saint-Exupéryl rebane väikest printsi märkama kehutas. Enne tutvustati väliskülalistele Helsingis olulisemaid Soome disainibrände, nagu “inimsõbraliku” modernismi isa Alvar Aalto loodud mööblifirmat Artek, Iittalat, Marimekkot. Disainiklassikaga kaupleva Aero omanikulgi on põhjust olla veidi edev, sest ta on suutnud taaskäivitada mööblidisaineri Ilmari Tapiovaara (1914–1999) loomingu tootmise.

Aalto endise ateljee õuele kogunenud seltskonnaga liitub ka maailma üks nimekamaid disainereid – Naoto Fukasawa. Nii kuulsat inimest pole vähemasti mina Soomes peale Planet Hollywoodi avamas käinud Arnold Schwarzeneggeri näinud. “Ohoo! Kas tõesti ka teil!” avaldab jaapanlastele omaselt madalat profiili hoidev guru imestust, kui tema tuntust mainin. Ta valgustab mind, et viimasel ajal on ta teinud kaastööd peamiselt ikka Jaapani elektroonikafirmadele ning Mujile. Ka elab ta mõneti üllatuslikult ikka veel Tokyos, mitte aga potentsiaalsetele tellijatele lähemal – Euroopas.

Õhtul avatakse Disainimuuseumis pisinäitus seminari peaesinejate loomingust. Veel lõbustab disainisõpru klaasikunstnik Oiva Toikka, kelle võimas retrospektiiv on avatud 19. septembrini. Hülgevuntsidega vanameister paljastab, et suur osa tema lopsakatest klaasobjektidest valmis tegelikult seeriatoodangu kõrvalt.

Seminar ise leiab aset Jyväskylä ülikoolis, mille punastest tellistest peahoone autoriks on muidugimõista Aalto. Esimene ettekandja, Inga Sempé püüab kummutada arusaama, et Pariis on ka praegu heaks stardipaigaks algajale disainerile. Ta ise on teinud küll arvukalt stipendiumiga tasustatud töid, kuid tõeliste tellimusteni on nendest projektidest jõudnud vähesed. Sempé on kavandanud hästi vahvaid volditavaid lampe, diivani, mille kate meenutab sinna korjule vedelema jäetud tepitud tekki, ning näiteks kapid, kus seinte asemel on hoopiski harjased.

Küsin pärast nii kuulsalt Karlsruhe disainiprofessorilt Hans Maier-Aichenilt kui ka Ingalt, mis on nende meelest kõige rohkem haibitud toode. Kas iPhone? “Kõik Karim Rashidi tööd,” pakub Sempé umbropsu. “Palju on lihtsalt kehvalt disainitud asju, aga kiputakse ka üleliia kiitma mitte eriti vajalikke esemeid.” Maier-Aichen: “Ka väga kuulsad disainerid teevad tooteid, mida võiks nii nimetada. Mina usun pikaajalisi arhetüüpseid ja ressursse säästvaid tooteid. Kui lähed messidele, Milanosse või Kölni, siis 80 protsenti toodetest on haip. See on halb, et tehakse prototüüpe, mis ei ole kohe menukad, ei lähe üldse kohe tootmisesse.” Ta on üldse väga kriitiline: “Disainerite töö on mõeldud ainult kaheksast kuni kümne protsendini maailma tarbijatest.” Ta mõtiskleb, milline on moraal, kui ka ületootmise aegadel tehakse nii palju koopiaid. Ja küsib provotseerides, et äkki peakski mõnikord tegema teadlikult ebamugavaid asju, et need inimestele vähegi meelde jääks. Kiituse pälvivad ka mitmed sotsiaalsed tooted nagu näiteks rattakujuline veekanister või siis puhastavat osa kätkev toru, millega saab tänu filtreerivale komponendile juua ka keetmata vett.

Oma täiesti pöörast psühhedeelilist graafilise disaini ning animatsiooni maailma demonstreerib islandlane Katrin Olina. Ta on teinud kaastööd Philippe Starckile ja Ross Lovegrove’le, nüüd kavandab ta totaalseid graafiliselt kujundatud keskkondi, samuti tekstiile, tooteid (nagu puid meenutavad nagid). Katrin Olina kujutleb, kuidas ta oma erinevaid tegelasi justkui aednikuna embrüost või seemnest üles kasvatab, neid arendab, ning ei lähtu mitte ainult popkultuurist, vaid ka mütoloogiast. Kummastav olend võib olla näiteks nunnu ühesilmne saatusejumal, seismas rattal, kaaren õlal – kes varastab hetki ning neid pikslites kohale toob.

Fukasawa rõhutab, et asjad justkui peaksid end kasutama kutsuma. Tema meelest on meie käitumises palju spontaanset, instinktiivset, ning esemete kujundamises püüabki ta meile nii loomulikena tunduvaid liigutusi ära kasutada. Ka võiks tooted olla aistitavad, justkui silmadega kombatavad. “Lihtsus pole stiil. Asjad muutuvad vähem märgatavaks, kui nad sobituvad atmosfääriga.” Ka oma loomet ei näe ta alati uute asjade väljamõtlemisena, vaid olemasolevate lahenduste parendamisena.

Ründan ka Soome tekstiilikunsti üht ema – Vuokko Nurmesniemit, kes omal ajal lõi läbi Marimekkos, kuid nüüd on tal juba aastaid päris oma moebränd Vuokko. Ta meenutab, et kuna ta hakkas esimeste seas tegema laiemaid kanga ilu demonstreerivaid rõivaid, on teda nimetatud suisa (sipelgapihtadega) naiste vabastajaks. Tuleb välja, et suur osa tema riideid õmmeldakse Eestis, ka praegu otsib ta siit häid õmblejaid. Vuokkol on üpris kahju, et Soomes on küll palju kujundajaid, aga kvalitseetselt õmmelda oskavaid inimesi samas leida pole. “Meie maa areng on lihtsalt läinud selles suunas,” ütleb ta pärast väikest järelemõtlemist.

Vägagi menukas rootsi disainer Monica Förster (naistele mõeldud ergonoomiliste kontoritoolide kõrval on tema efektseim toode vahest kiirelt kokku pakitav täispuhutav maja) leiab: “Söögi tegemine ja disain on sarnased. Eri komponendid, värvid ja maitsed tuleb osata kokku segada.” Tema klientide seas on sageli vanad ja väärikad firmad, kelle puhul Förster püüab demonstreerida nende pärandit ja teadmisi, kuid samas teha asju, mis kõnetaksid ka nooremaid inimesi. Uurin, mida arvab naine protestist stereotüüpselt maitseka ja modernismihõngulise skandinaavia disaini vastu. “Kas ei ole mitte alati nii? Seda peaksid ju noored inimesed ikka tegema, tänu sellele lähevad asjad edasi, muutuvad paremaks.” Kas skandinaavia disaini mainekus aitab ka uusi töid leida? “Jah, see võib olla osaliselt tõsi. Kuigi firmad, mis meiega ühendust võtavad, vaatavad meie varasemaid töid ja need ei ole loomult väga põhjamaised. Samas on meile iseloomulik selle kandi mõtlemine.” Sotsiaaldemokraatlik lähenemine seega? “Jah, vist küll. Oma disaini pühendame sellele, et inimeste elu muutuks paremaks ning et loodaks uusi töökohti ja võiksime teha kedagi õnnelikumaks.”