16.01.2009, 00:00
Kujutlus Siberist
Teos koondab inimeksistentsi kõntsa üheks kamakaks, kinnitab Arvo Valton.
James Meek
“Suurim armastusakt”
Tõlkinud
Kätlin Kaldma. Päevalehe Kirjastus, 2008. 379 lk.
James
Meeki “The People’s Act of Love” on trükitud
Inglismaal 2005 Scottish Arts Councili toetusel ning saanud 2006 ka sama
asutuse aasta parima raamatu auhinna ja Ondaatje auhinna.
Raamatu
tegevus toimub Siberis, tagasivaated viivad põgusalt ka muudesse Venemaa
paikadesse. Raamatu motona on autor kasutanud üldiselt tuntud aforismi,
sedakorda vene kirjaniku Andrei Platonovi sõnastuses: “Nii kiire
oli inimesel maailma ümbertegemisega, et iseenda unustas ta ümber
teha”.
Kindlasti on iseenda ümbertegemine
aeganõudev ettevõtmine ja enamasti ei tule sellest palju
välja, illusioon maailma ümbertegemisest on hoopis kiirem tekkima,
paraku tuleb sellest veelgi vähem välja.
Autor on aastaid
(1991–99) seigelnud Venemaal ning saanud sellest maast üsnagi hea
ettekujutuse.
Romaani tegevus toimub aastal 1919, tagasivaated
ulatuvad aga ka sajandi algusesse.
Tegemist näib olevat nii
autori tõsimeelse ettekujutusega toonastest sündmustest kui ka vaba
fantaasiaga. Kirjanikku toetavad kindlasti ka tema uuringud raamatukogudes
ja arhiivides, kuid see pole ilmselt üleliia ahistanud tema
kujutlusmänge, mis on täis väljanoppeid ajastu õudustest
ja julmustest, mis autorit on nähtavasti šokeerinud ja mille abil
ta soovib šokeerida ka lugejat.
Varasem väljasaadetute
Siber ja hilisem vangilaagrite Siber on autori ettekujutusi kahtlemata
mõjutanud, aga suisa reaalset pilti olnust pole ta ilmselt soovinudki
joonistada. Vaevalt ta on taotlenud erilist usutavust, lugeja närvidel aga
on tal kindlasti meeldinud mängida. Aga eks see olegi kunsti loomingulisi
taotlusi.
Minul on Siberist muidugi oma ettekujutus – seda nii
Siberis asumisel olnu kogemuste kui ka isa laagrikaaslaste arvutute juttude
põhjal, sellele lisaks veel nii vene kui eesti autorite kirjutatud
raamatud.
Minu ettekujutuste kese jääb valdavalt 1950ndate
esimesse poolde, mil nõukogude režiimi loodud tohutus laagrimaailmas
algasid vähehaaval lõdvenemise üksikud ilmingud. Sellesse
kujutlusse aga sõidavad kahtlemata sisse eelnenud aastad, sealhulgas ka
1919. Igatahes lähevad briti andeka kirjaniku ja minu kujutlused kokku
suhteliselt vähesel määral.
1920. aastal suleti
Solovetsi klooster, mis oli mitu sajandit olnud ka sundasumispaigaks ja
järgmistel aastatel sai sellest GPU ja NKVD surmalaager, Siberi
vangilaagreid aga alles kavandati kommunismi suurte humanistide peades.
Raamatus kõne all olev Valge Aed Jenissei alamjooksul tundub olevat
väljamõeldis – seda enam, et autor pakub sellest asutusest
erinevaid variante ning lõpuks ei oska sellega midagi muud peale hakata,
kui laseb selle kõigil asukatel maha surra kord vastastikuse tulistamise
läbi, kord nälja ja külma kätte.
Hiljem see kant
muidugi kubises vangilaagritest, see oli üks nõukoguliku kommunismi
suursaavutusi. Igatahes polnud neis laagrites kullaotsijatest aadlikud enam
ülemad, vaid raiusid ise igikeltsas kirkaga kullasooni ning enamik nendest
sinna ka suri. Loomulikult lubab kunstniku fantaasia teha ajalisi
ümberpaigutusi, aga mis on vaadeldaval juhul sellise ümberpaigutuse
sõnum, see nagu päriselt ei selgu.
Et kimpu
jäänud tšehhide vägi liikus mööda Siberit ja
seal mõnes kohas ka paigal püsis ja võimu teostas, on
ajalooline tõsiasi. Küllap James Meek tõesti midagi
arhiivist leidis, jumal temaga. Üksnes kastraatidest asustatud linnake
kusagil Siberis üsna ebamäärases paigas tundub küll fantaa
siavili olevat.
Mis on see kunstiline jõud, mis viis raamatu
mitmele auhindamisele ja paljudesse keeltesse tõlkimisele? Kindlasti
inimeksistentsi kõntsa kogumine üheks kamakaks, on see ju moes nii
praeguses ajakirjanduses kui päriskirjanduses, et nii-öelda
ületada uudiste künnist. Kindlasti ka ootamatute pöörete
pildumine lugejale, nõnda et too peab lugemise jooksul mitu korda
ümber hindama mitte ainult oma arvamusi, vaid ka oma sümpaatiaid
tegelaste suhtes.
Suuremal osal nendest tegelastest laseb autor
looja karja minna, armu heidab ta vaid heitlikule tšehhi juudile
Mutzile ja naispeategelasele Annale, kelle ümber meeste tants toimub
ja kes ise on moraalselt kahtlane tüüp, aga seksistliku vaatleja
jaoks kindlasti tüüpiline vene kaunitar. Kolmas peategelane, tark
deemon Samarin, aga kaob lõpuks vaateväljalt, kuigi just tema
pidanuks sündmuste loogika kohaselt otsa leidma. Aga mis happy end’i
sa ammu olnud inimestele ikka saad soovida, nad ju ammu siit ilmast
läinud.
Raamatu eestikeelset pealkirja “Suurim
armastusakt” saab võtta vaid iroonilisena mitme kandi pealt. Et
milles see siis võiks avalduda, kas selles, et Samarin läheb
Kaug-Põhja oma noorusarmastust otsima, või et kunagine uljas
husaar Balašov laseb end kastreerida, või et Mutz lepib armastatu
kõigi reetmistega ning jääb temast lõpuks ikkagi ilma,
või et kastraadi ja meestenäljas Anna vahel miilab lõpuni
too inimsoo ürgtunne.
Üks tuttav daam ütles, et
vastikumat raamatut annab otsida. Aga eks vastikus olegi see, mis kirjanduses
praegu müüb. Küllap tuleb kord tagasi arusaam, et kunst peaks
teenima ilu ja headust, peaks inimest toetama tema argistes rähklemistes,
aga praeguse arengu siksakkides hinnatakse rohkem ekspressiivseid
jälkusi.
Nojah, igatahes oli seda raamatut ünsa huvitav
lugeda ja tülgastavate asjadega kunstis oleme ju ammugi harjunud.