“Suurim armastusakt”


Tõlkinud Kätlin Kaldma. Päevalehe Kirjastus, 2008. 379 lk.


James Meeki “The People’s Act of ­Love” on trükitud Inglismaal 2005 Scottish Arts Councili toetusel ning saanud 2006 ka sama asutuse aasta parima raamatu auhinna ja Ondaatje auhinna.


Raamatu tegevus toimub Siberis, tagasivaated viivad põgusalt ka muudesse Venemaa paikadesse. Raamatu motona on autor kasutanud üldiselt tuntud aforismi, sedakorda vene kirjaniku Andrei Platonovi sõnastuses: “Nii kiire oli inimesel maailma ümbertegemisega, et iseenda unustas ta ümber teha”.


Kindlasti on iseenda ümbertegemine aeganõudev ettevõtmine ja enamasti ei tule sellest palju välja, illusioon maailma ümbertegemisest on hoopis kiirem tekkima, paraku tuleb sellest veelgi vähem välja.


Autor on aastaid (1991–99) seigelnud Venemaal ning saanud sellest maast üsnagi hea ettekujutuse.


Romaani tegevus toimub aastal 1919, tagasivaated ulatuvad aga ka sajandi algusesse.


Tegemist näib olevat nii autori tõsimeelse ettekujutusega toonastest sündmustest kui ka vaba fantaasiaga. Kirjanikku toetavad kindlasti ka tema ­uuringud raamatukogudes ja arhiivides, kuid see pole ilmselt üleliia ahistanud tema kujutlusmänge, mis on täis väljanoppeid ajastu õudustest ja julmustest, mis autorit on nähtavasti šokeerinud ja mille abil ta soovib šokeerida ka lugejat.


Varasem väljasaadetute Siber ja hilisem vangilaagrite Siber on autori ettekujutusi kahtlemata mõjutanud, aga suisa reaalset pilti olnust pole ta ilmselt soovinudki joonistada. Vaevalt ta on taotlenud erilist usutavust, lugeja närvidel aga on tal kindlasti meeldinud mängida. Aga eks see olegi kunsti loomingulisi taotlusi.


Minul on Siberist muidugi oma ettekujutus – seda nii Siberis asumisel olnu kogemuste kui ka isa laagrikaaslaste arvutute juttude põhjal, sellele lisaks veel nii vene kui eesti autorite kirjutatud raamatud.


Minu ettekujutuste kese jääb valdavalt 1950ndate esimesse poolde, mil nõukogude režiimi loodud tohutus laagrimaailmas algasid vähehaaval lõdvenemise üksikud ilmingud. Sellesse kujutlusse aga sõidavad kahtlemata sisse eelnenud aastad, sealhulgas ka 1919. Igatahes lähevad briti andeka kirjaniku ja minu kujutlused kokku suhteliselt vähesel määral.


1920. aastal suleti Solovetsi klooster, mis oli mitu sajandit olnud ka sund­asumispaigaks ja järgmistel aastatel sai sellest GPU ja NKVD surmalaager, Siberi vangilaagreid aga alles kavandati kommunismi suurte humanistide peades. Raamatus kõne all olev Valge Aed Jenissei alamjooksul tundub olevat väljamõeldis – seda enam, et autor pakub sellest asutusest erinevaid variante ning lõpuks ei oska sellega midagi muud peale hakata, kui laseb selle kõigil asukatel maha surra kord vastastikuse tulistamise läbi, kord nälja ja külma kätte.


Hiljem see kant muidugi kubises vangilaagritest, see oli üks nõukoguliku kommunismi suursaavutusi. Igatahes polnud neis laagrites kullaotsijatest aadlikud enam ülemad, vaid raiusid ise igikeltsas kirkaga kullasooni ning enamik nendest sinna ka suri. Loomulikult lubab kunstniku fantaasia teha ajalisi ümberpaigutusi, aga mis on vaadeldaval juhul sellise ümberpaigutuse sõnum, see nagu päriselt ei selgu.


Et kimpu jäänud tšehhide vägi liikus mööda Siberit ja seal mõnes kohas ka paigal püsis ja võimu teostas, on ajalooline tõsiasi. Küllap James Meek tõesti midagi arhiivist leidis, jumal temaga. Üksnes kastraatidest asustatud linnake kusagil Siberis üsna ebamäärases paigas tundub küll fantaa siavili olevat.


Mis on see kunstiline jõud, mis viis raamatu mitmele auhindamisele ja paljudesse keeltesse tõlkimisele? Kindlasti inimeksistentsi kõntsa kogumine üheks kamakaks, on see ju moes nii praeguses ajakirjanduses kui päriskirjanduses, et nii-öelda ületada uudiste künnist. Kindlasti ka ootamatute pöörete pildumine lugejale, nõnda et too peab lugemise jooksul mitu korda ümber hindama mitte ainult oma arvamusi, vaid ka oma sümpaatiaid tegelaste suhtes.


Suuremal osal nendest tegelastest laseb autor looja karja minna, armu heidab ta vaid heitlikule tšehhi ­juudile ­Mutzile ja naispeategelasele Annale, kelle ümber meeste tants toimub ja kes ise on moraalselt kahtlane tüüp, aga seksistliku vaatleja jaoks kindlasti tüüpiline vene kaunitar. Kolmas peategelane, tark deemon Samarin, aga kaob lõpuks vaateväljalt, kuigi just tema pidanuks sündmuste loogika kohaselt otsa leidma. Aga mis happy end’i sa ammu olnud inimestele ikka saad soovida, nad ju ammu siit ilmast läinud.


Raamatu eestikeelset pealkirja “Suurim armastusakt” saab võtta vaid iroonilisena mitme kandi pealt. Et milles see siis võiks avalduda, kas selles, et Samarin läheb Kaug-Põhja oma noorusarmastust otsima, või et kunagine uljas husaar Balašov laseb end kastreerida, või et Mutz lepib armastatu kõigi reetmistega ning jääb temast lõpuks ikkagi ilma, või et kastraadi ja meestenäljas Anna vahel miilab lõpuni too inimsoo ürgtunne.


Üks tuttav daam ütles, et vastikumat raamatut annab otsida. Aga eks vastikus olegi see, mis kirjanduses praegu müüb. Küllap tuleb kord tagasi arusaam, et kunst peaks teenima ilu ja headust, peaks inimest toetama tema argistes rähklemistes, aga praeguse arengu siksakkides hinnatakse rohkem ekspressiivseid jälkusi.


Nojah, igatahes oli seda raamatut ünsa huvitav lugeda ja tülgastavate asjadega kunstis oleme ju ammugi harjunud.