“Külalised”

(Stereotunnel)


Kui 90ndatel nähti palju vaeva, et hiphopi ja jazzi vahele sotsiaalses muusikateoorias võrdusmärki tõmmata, siis on tänaseks selge, et peavoolustumine on mõlemad maagilised segud sedavõrd lahjendanud, et enamasti pole nende limpsimine lihtsalt vaeva väärt. Õnneks ei tundu Külaliste debüütplaat peatuvat lihtsal valemil 5xjazzmuusik+1xMC=n, vaid leiab nii muusikalisi kui lüürilisi lahendusi tavavalemist väljaspool – “Mäng” oma paranoiliste suhtedraamasõnadega toob bossa välja ohutust logelemisest, “Armastus on armastus” toob õue keelpilliosad, mis sobiksid heliribaks “Karoliine hõbelõnga” animeeritud variandile, “Lalalaa” pakub nägemuse läbu-reggaest... Osade eksperimentidega (ja keeleliste robustsustega) siin plaadil ei pruugi ilmtingimata nõus olla, aga siiski tuleb tunnistada kõige olulisemat, see on julgelt ja rõõmuga tehtud plaat, mis söendab proovida tallata edasi seda rada, mille Jazzmatazz, Miles Davis & Easy Mo Bee, või need mitmed Blue Note’i kuldvõtmekestega mehed nagu Madlib ja US3 teatud maani ette tegid. Hea algus. 8

Tristan Priimägi