“Külalised”
(Stereotunnel)
Kui 90ndatel nähti palju vaeva, et hiphopi ja jazzi vahele sotsiaalses
muusikateoorias võrdusmärki tõmmata, siis on tänaseks
selge, et peavoolustumine on mõlemad maagilised segud sedavõrd
lahjendanud, et enamasti pole nende limpsimine lihtsalt vaeva väärt.
Õnneks ei tundu Külaliste debüütplaat peatuvat lihtsal
valemil 5xjazzmuusik+1xMC=n, vaid leiab nii muusikalisi kui lüürilisi
lahendusi tavavalemist väljaspool – “Mäng” oma
paranoiliste suhtedraamasõnadega toob bossa välja ohutust
logelemisest, “Armastus on armastus” toob õue keelpilliosad,
mis sobiksid heliribaks “Karoliine hõbelõnga”
animeeritud variandile, “Lalalaa” pakub nägemuse
läbu-reggaest... Osade eksperimentidega (ja keeleliste robustsustega) siin
plaadil ei pruugi ilmtingimata nõus olla, aga siiski tuleb tunnistada
kõige olulisemat, see on julgelt ja rõõmuga tehtud plaat,
mis söendab proovida tallata edasi seda rada, mille Jazzmatazz, Miles
Davis & Easy Mo Bee, või need mitmed Blue Note’i
kuldvõtmekestega mehed nagu Madlib ja US3 teatud maani ette tegid. Hea
algus. 8
Tristan Priimägi