Külalised tõid Estoniasse sära
Eraldada üks õhtu oma elust Estonia “Toscale” on mõttekas enesekultuuriline investeering. 20. mai etendus oli muidugi ekstra tugev tänu kahele külalissolistile – Oksana Dyka Ukraina Rahvusooperist ja Leningradis sündinud, aga maailma kõige kuulsamatesse ooperimajadesse jõudnud Sergei Leiferkus. “Tosca” etendused nende kahe osalusel on parim elav reklaam septembris esietenduvale “Othellole”, kus Dyka laulab Desdemonat ning Leiferkus Jagot.
“Tosca” näeb Estonia laval hea välja. Mitmel hetkel on üks mõjuvamaid tegelasi valgusrežii, Raimundas Banionise (Leedu) lavastajatöö on hea stiilitundega ja mõistlik, ei leidnud sellest midagi põhjendamatut, ülearust ega publikuga lihtlabaselt koketeerida üritavat. Mis muidugi tähendab, et loo peavad välja kandma muusikaisiksused. Kuuldud-nähtud etendusel tundus kandev kolmnurk olevat Dyka–Leiferkus–Arvo Volmer. Volmeri juhatatud orkester oli pisteliselt lausa väga hea. Puccini loodud orkestripartii on ju nii põnev ja sündmusterohke, et selle mängimine peaks küll olema orkestrandile mõnus väljakutse.
Kui 104 aastat tagasi, mil “Tosca” Roomas esietendus, tundus selles toimuv ooperilava kohta harjumatult jõhker ja “realistlik”, siis praeguse aja publikule on see lihtsalt arusaadavate emotsioonide ja tegude rida. Midagi selle sarnast võib iga päev televiisorist vaadata, Puccini joovastava muusika asemel kaaslaseks mõni drink. Ooperis on palju ruumi antud armukadeduse ja kiimatunde väljendusele, toimuvad ülekuulamised, mõrv, hukkamine ja enesetapp. Tosca (Oksana Dyka) korraldab kiriku seinte vahel põhjaliku stseeni oma armukesele kunstnik Cavaradossile (Vello Jürna), kelle maalil on ühe teise naise silmad. Toimub leppimine ja tunnete “kinnitamine”, aga veidi hiljem õnnestub politseiülem Scarpial (Sergei Leiferkus) Tosca uuesti kahtlustama panna. Järgnev stseen on lavastuslikult üks parimaid. Scarpia laulab sellest, kui väga ta Toscat endale tahab ning tema meelelist ja ooperiklassika kohta suhteliselt “avameelselt” väljendatud sõnumit võimendavad ridamisi lavale lisanduvad inimhulgad – poistekoor, kaardiväelased, vaimulike protsessioon. Muusika lisab sõnale jõudu tihenemise ja valjenemise ning oreli kõla ilmumisega.
Kes oodata teab, ootab seda ooperit kuulates kindlasti kahte aariat. Tosca oma teises vaatuses ja Cavaradossi “tenori unistust” kolmandas. Tosca esitab oma sisemonoloogi olukorras, kus ta peab otsustama, kas anda oma keha Scarpiale, lootes sel teel päästa Cavaradossi mahalaskmisest. Aaria on täis imestust, kuidas said seni kunsti tegemisele ja armastamisele pühendatud ellu äkki lõikuda süüdistused, ähvardused ja kõike muutvad sundvalikud. Avastasin tuttavat numbrit kuulates äkitselt üllatusega, kui lähedane on see oma sisult Depeche Mode’i loole “Condemnation”.
Silmale meelde jääv ja otsest filmiseost tekitav stseen on ka Tosca tegutsemine Scarpia laiba juures. Tosca sätib altpoolt tuleva punase valgusega veriseks etendatud laiba ümber küünlaid, asetab sellele risti. See on doktor Hilli kompetents ETVs pühapäeva õhtuti näidatavas seriaalis “Loodud tapjaks” – süütundest püüab mõrvar oma ohvri keha vähemalt korralikult “ära vormistada”.
Oksana Dyka on teatrile suurepärane “saak”. Väga ilus naine – ärme eitame, nagu see lavale vaadates üldse oluline poleks, arenguruumiga näitlejaanne, tihke kandev kauni tämbriga hääl. Noorusvärskuse ja küpsuse piirimail, lauljanna on ju alles 26-aastane. Leiferkus on kiirgav kogemustemahuti täis elutarkust ja lavatarkust. Vello Jürnale tahaks anda maksimumpunktid dramatismi eest Cavaradossi kuulsa aaria esitamisel. Ka kõrged noodid tundusid selles vähem vägisi võetud kui esimese vaatuse omad. Cavaradossi rolli sobib Jürna hästi – ühekorraga pretensioonikalt ja süüdimatult mõjuv kunstiinimene.
Üks teema veel. Hooti muretsetakse Eestis avalikult selle pärast, kuidas pääsevad ühiskondlikesse asutustesse ja transpordivahenditesse liikumispuudega inimesed. Aga kuidas saab ooperis hakkama publiku liige, kelle nägemine pole ideaalne ja kelle jaoks teksti tõlget edastav tabloo on liiga väike? Ta ei saagi teada, et loos toimuv pole sugugi nii segane nagu see enamasti tundub ooperite sisututvustusi lugedes ning et teose sõnaline osa võib olla tõsiselt võetavalt mõttetihe. Tunnistagem – tihtipeale ei ole ooper ainult kuulamine ja vaatamine, see on ka lugemine.
Giacomo Puccini ooper “Tosca”
Muusikaline juht ja dirigent Arvo Volmer.
Lavastaja Raimundas Banionis.
Kunstnik Sergejus Bocullo.
Peaosades: Oksana Dyka (Floria Tosca), Vello Jürna (Mario Cavaradossi) ja Sergei Leiferkus (politseiülem Scarpia).
Esietendus Estonias 13. mail.
