Elu kui kunstiteos: Penelope Cruz, Hollywoodi “oma hispaanlane”, kandideerib temperamentse kunstniku rolliga Woody Alleni filmis “Vicky Cristina Barcelona” parima naiskõrvaolsa Kuldmehikesele. outnow.ch
Gus Van Santi “Milk”

(8 nominatsiooni, sealhulgas parim režissöör, peaosatäitja [Sean Penn], kõrval­osatäitja [Josh Brolin])


“Milk” on Van Santile tüüpilise ülesehitusega lugu – ei mingit võltspõnevuse tekitamist ega vaatajaga manipuleerimist. Geiaktivisti Harvey Milki (Sean Penn) surmateade jõuab vaatajani esimeste kaadrite jooksul ja ülejäänud filmi kohal hõljub frustreeriv fataalsuse vari – nagu oli ka koolitulistamise tagapõhja avanud “Elevandis” või Kurt ­Cobaini õnnetut saatust kujutanud “Viimastes päevades”.


Sean Penn on 70ndate lõpus esimese avalikult kapist välja tulnud homoseksuaalina linnavolikokku valitud ja seni hääletoruta olnud ühiskonnagrupi liidriks tõusnud Harvey Milki rollis autentne ja sümpaatne, ei pinguta üle ega muutu karikatuurseks.


Homoseksuaalse režissööri Gus Van Santi jaoks on “Milk” vist esimene rõhutatult geiteemaline loominguline manifest ning Harvey Milki äratatud vaim ühendab nüüd California geikogukonda, kes 2008. aasta sügisel vastu võetud seadusemuudatuse tõttu abieluõigusest ilma jäid.


Sam Mendes’i “Mässajate tänav /Revolutionary Road”

(3 nominatsiooni, sealhulgas parim meeskõrvalosatäitja [hullupaberitega tõerääkija Michael Shannon])


“Titanicu” slepiga, tänaseks aga tõepoolest kõrgvormis näitlejad Leonardo DiCaprio ja Kate Winslet saavad kümmekond aastat hiljem armastajatena kokku ­Richard Yatesi romaanil põhinevas lohutus draamas, 1955. aastal, eeslinna perfektselt niidetud murulapil, kus hommikusöögiks üksteise närvid ning pealerüüpeks pisarad. Kulm kipras, hambad ristis, vaikus täis etteheidet, väljaöeldud sõnade taga terve väljaütlemata maailm.


Idüll, niisiis, on petlik. 30aastaselt on äkki mõlemal selge, et kõik ongi täpselt nii, nagu ei pidanud minema. Aga kuhu sa põgened valusa tõe eest? Alkoholi, sigarettide, armukeste juurde. (Liialt ambitsioonikatele ­teisitimõtlejatele kirjutatakse välja elektrišokiteraapia.)


Võrratu on juba Sam Mendesi lavastatud filmi algus, kus ühe laulu jooksul saavad peategelased tuttavaks, juba abiellutakse ja juba on käes esimene suurem tüli. Umbes täpselt kolme minutiga on aluspõhi ameerika unelmale loodud. Kohe tulevad lapsed, juba kolitaksegi suuremasse majja...


Ja mis saab edasi? Hall argipäev, kohandumine kogukonna ootustega, lõputu enesepettus ja silmakirjalikkus ja kõrk üleolek. Enesekaitsena töötab enese eriliseks pidamine, kuid seegi variseb kokku, kui teinepool äkki mängu kaasa ei mängi.

Siia kõrvale vaata kindlasti ka:


Woody Alleni “Vicky Cristina Barcelonat”...

(parima naiskõrvalosa nominatsioon [Penelope Cruz])


...mis samuti “kroonilisele rahulolematusele” retsepti ei paku, kuid mängib elutarga kõrvalpilgu abil ja kommenteeriva jutustajahääle toel ning otsekohesuse relva kasutades võrratult lahti erinevate inimtüüpide poolt esile kutsutud suhtemustreid. Haiget saadakse (ja tehakse) siingi, kuid pisarate ja naeru balanss on Allenil paremini paigas. Ning Cruzi ja Javier Bardemi ekraanisuhe on kui äikesetorm.


Danny Boyle’i “Slummi miljonär / Slumdog Millionaire”

(10 nominatsiooni – kõige enam väärt lavastaja-Oscarit)


Kolme musketäri ehk kahe venna ja orvust tüdru ku sündmusterohke elulugu rullub lahti “Kes tahab saada miljonäriks” saate küsimuste kaudu. Kuid ka neid küsimusi meenutatakse, sest peategelane, miljonivõidust vaid ühe õige vastuse kaugusel olev Jamal (Dev ­Patel), istub politseijaoskonnas, kahtlustatuna pettuses, sest üks suvaline agulipoiss ei saa ju ometi ausalt kõiki vastuseid teada.


Briljantselt komponeeritud filmilugu viib vaataja iga küsimuse järel vastaja vastuolulisse minevikku, nokkides sealt välja õige vastuse. Taustaks India äärmuslik kastiühiskond, religioonide konfliktid, kultuuride kokkupõrked ja lõputu ellujäämisvõitlus.


“Slumdog Millionaire” on just selline profilt teostatud ja India-eksootikaga teadlikult flirtiv koguperefilm, mis paneb küll hetkeks ebaõigluse üle ohkama, aga püsivaid kahjustusi ei järgne. Nii et Oscari-sadu oleks ootuspärane.


Darren Aronofsky “Maadleja/Wrestler”

(2 nominatsiooni – parim meespeaosa ja naiskõrvalosa)


Aasta üllataja. Eriti režissöör Darren Aronofsky, kellelt ei julenud enam pärast eelmist “šedöövrit” midagi oodata.

Midagi väga olemuslikku Ameerika kultuuris on siin tabatud – ühel pool seisab seksi ja vägivalda armastav ühiskond, teisel pool need, kes nõudluse rahuldamises on leidnud eri põhjustel oma eneseteostuse.

Ehk siis – üksik tambitud liha, seenior-show-maadleja (Mickey Rourke), kes armastab publiku armastust, ja üksik striptiisitar (Marisa Tomei), kes tööd koju kaasa tuua ei taha. Need põgusad intiimsushetked, mil erinevate rollide ja maskide tagant ilmub välja räsitud, lähedust igatsev inimene, liigutavad hingepõhjani.


Clint Eastwoodi “Vahetus/Changeling”

(3 nominatsiooni, sealhulgas parim naispeaosa [Angelina Jolie])


Clint Eastwoodilt korralik draama, feministliku refrääniga, kuid nõrgim lüli on siin just Angelina Jolie elutu, õõnes, ebausutav mäng. Kaamera armastab teda, ta täidab ekraani sujuvalt oma kurbade silmadega, aga iga karje ja hüsteeriahoog justkui jälgiks silmanurgast, kuidas see paistab – teate ju küll, kuidas ilusad inimesed trennis peeglitest mitte kätekõverduse täisnurka, vaid aerodünaamilise spordijalatsi ning küünelaki kaunist kokkukõla jälgivad.


Kaunid kostüümid ja ajastuloome ning operaatoritöö väärivad kiitust, kuid ka sisu poolelt on päris keeruline omavahel võrdse intensiivsusega klapitada:


a) lugu sellest, kuidas üksik­ema kaotab lapse, aga ei kaota lootust

b) kuidas naisterahva sõna ei maksa 30ndate Ameerikas punast krossigi

c) kuidas politsei ja võimustruktuuride korrumpeerumine on läinud nii kaugele, et kodaniku kaitsmise asemel tegeletakse mainekujunduse ja kinnimätsimisega.
NB!

David Fincheri “Benjamin Buttoni uskumatu elu / The Curious Case of Benjamin Button”
(13 nominatsiooni – mille eest ometigi???)

Olen nüüd kohe päris aus. Ma ei maganud öösel silmatäitki, kui see film lõpuks lõppes. Sest ma üritasin välja mõelda, mille kuradi pärast on mult röövitud hea mitu elamiseks antud tundi – ega ometi mitte selleks, et jutustada mulle “elust suurem lugu” sellest, kuidas üks mees sünnib raugana ja sureb titena?

Filmi stsenaariumi on F. Scott Fitzgeraldi koomilise farsi põhjal tõsimeelseks draamaks kirjutanud Eric Roth (“Forrest Gump”) – aga tulemus on viimatimainitu armetu vari. Et päästa, mis päästa annab, ei vii Benjamini erakordne elu teda mitte maailma-ajaloo pöördsündmuste keskele, vaid pigem Hollywoodi filmiajaloo märgiliste kaadrite keskele – üksteise järel aimub kummardusi “Heliseva muusika”, “Põhjuseta mässaja”, “Titanicu” jpt suunas.

Filmiakadeemia liikmeskonna keskmine vanus on küll väga kõrge aga 13 nominatsiooni reedab seniilsust. Uskumatu jamps.

M.T
Andris Feldmanis lisab:

Ron Howardi “Frost/Nixon”
(5 nominatsiooni, sealhulgas parim lavastaja, parim film ja meesosatäitja [Frank Langella])
“Frost/Nixon” on nagu pornofilm, mille naisosatäitjad on valitud võimalikult väikesemõõtmelised, et meeste nokud suuremad paistaksid. Teisisõnu üritatakse kurikuulus David Frosti intervjuu president Nixoniga pärast Watergate’i afääri labaste vahenditega elust suuremaks mängida, kuigi pinevust on originaalmaterjaliski küllaga. Tulemuseks spordifilmina vaadatav teos, millel sügavust nõnda vähe, et pea ees sisse hüpates nihestab vaataja oma selgroolülid. Oscari-gala püsikülalise Howardi “Frost/Nixon” on oma impotentsuses paremal juhul reklaamikampaania selle aluseks olevale põnevale intervjuule.

Stephen Daldry “Ettelugeja / The Reader”


(5 nominatsiooni, sealhulgas parim naispeaosa ja parim lavastaja)

Hollywood ja holokaust on vanad sõbrad. Koos käivad nad tihti ka Oscari-galal. Stephen Daldry “Ettelugeja” algab sentimentaal-erootilise armastusega teismelise poisi ja 30ndates naise (Kate Winslet) vahel, kes põeb häbenedes düsleksiat. See pole aga kaugeltki tema tumedaim saladus. Aastatekümne jooksul lahti rulluva filmi lõikes tuleb neil mõlemal oma minevikga silmitsi seista. Kuna filmi tegevus leiab aset Saksamaal, siis räägivad kõik näitlejad inglise keelt kerge, ent mitte liiga häiriva saksa aktsendiga, eriti lõbustab sellega vaatajaid Winslet. Absurdimaiguline keeleline järeleaimamine on kogu filmile sümptomaatiline: katse luua emotsionaalset efekti üheülbaliste märkide abil, mitte psühholoogilise ja sotsiaalse pinge kaudu. Aga muidu – kvaliteetne draamafilm.