Värskelt ilmunud albumi “Kuldmuna 2004” sissejuhatuses ütleb reklaamiagentuuri Kontuur Leo Burnett loovjuht Urmas Villmann muu hulgas: “Leo Burnetti kümnepallisel skaalal asub kvaliteetne teostus värskest ideest kõrgemal.” Siinkohal võiks jutu tegelikult ka lõpetada. Reklaam, nagu iga teinegi kultuurinähtus, eksisteerib mahlakaimal ja tõeseimal moel eelkõige omaenda väikeses maailmas. See, mis väljaspoolt vaadatuna tundub kummaline või veider, ei pruugi reklaamitööstuse siseringis (kelle jaoks too kataloog eelkõige mõeldud ongi) seda teps mitte olla. Nii ei tasugi norida ei alguses toodud väite ega väitest johtuva fakti kallal, et kogumik on pigemini pealt kullakarvaline kui seest siiruviiruline või et antud juhul on koort paremaks peetud poolest munast. Teine pool muna on siiski alles, seda ei saa salata. Mõnigi raamatus leiduv reklaamiilming seisab omil jalgel ka kontekstiväliselt ning pakub piisavalt intellektuaalset naudingut. Albumi suurimaks plussiks on võimalus teada saada, kes on vastutav kõigi nende ärritavate telereklaamide ning tüütute otsepostituslehtede eest, mis meie igavatesse igapäevaeludesse aina vaheldust toovad – kõik nimed alates tellijast kuni tekstikirjutajateni on kenasti ära toodud.