Villu Tamme
Kas oled
pidanud ameteid, mis ei ole muusikaga seotud, ja milline neist on sulle
kõige paremini sobinud? Ja milline amet on olnud kõige
jubedam?
Jah, mingisugusel hallil ajal, kohe pärast
demobiliseerimist Nõukogude armeest olin ma tööl kahes veidras
kohas. Üks oli ekskavaatoritehas. Olin lukksepa õpilane. Vanemate
meeste naljad à la “Poiss, mine too viiliõli...!” ja
muu säärane vaimu teritamine mulle just väga ei istunud.
Teine töökoht oli Punases RETis. Montaažilaua peal tegime
Estonia 3M raadiot. Raadiod sõitsid mu ees lindi peal ja jootmispulgaga
jootsin traate õigesse kohta. Ühel hetkel läks üks raadio
siiski ka kärssama. Ja siis mulle aitas...
Need on mu kaks
töökohta, mis pole olnud muusikaga seotud. Mõlemad olid
piisavalt jubedad.
Ivo
Linna
Mida oled otsinud? Ja mida oled
leidnud?
Keeruline küsimus, sest ajad muutuvad. Ja
meie koos ajaga.
Teatud hetkel sa justkui adud, kuhu liigud. On
mingi plaan. Ajastatus...
On aegu, kus olen olnud raudselt kindel
selles, mida otsin, ja tundub, et ka lõpuks leidsin. Puudutab see siis
mõnd kõla, teksti, harmooniat, seisundit – mida tahes.
Aga viimased viisteist aastat ma eriti ei otsi – pigem ma kulgen.
Mul ei ole sihti, kulgen peaaegu sihitult, lootes, et võib-olla
äkki komistan mõne idee otsa. See on parafraas Ilja Ehrenburgi
“Julio Jurenitost”, kus ta ütleb, et mis mõte on
käia mööda kruusatatud aiateed, taimemääraja peos,
selle asemel võiks aias pigem hullata. Ja siis võib-olla ehk
komistad mõnele senitundmatule taimele.
Protsess ise on
põnevam kui lõpptulemus. Ja seda mina ei tea, kuhu jõuan.
Kohati on hästi põnev. Viimane suurem töö, millega
tegelesin, oli oopus “Tarkus”. Kui mulle selle tegemist pakuti,
jäi mul suu lahti. Et mulle ja sellist asja!? Aga võtsin siiski
vastu. Riskialdis inimene nagu olen. Ja see kogemus viis mind küll
sellistele maastikele, kuhu ei oleks arvanud iial sattuvat.
Villu Kangur
Sa laulad tekstist isegi komad välja. Küsin aga
populaarteaduslikult: kuidas on võimalik, et iga su loo lõpus
asetseb alati “kolm punkti” või “koolon”, aga
mitte iialgi “jne”?
See on nüüd,
kuramus, küsimus, millele mul on hästi raske vastata. Sest mingil
ajal lõpetasin igasuguse targutamise enda teemal. Keegi on väga
hästi hiljuti öelnud, et meil Eestis toimub nabas šampinjonide
kasvatamine. Iseenese imetlemine käib. See on piinlik, seda pole
mõtet teha, las teised räägivad, kui inimestele läheb
korda.
Pean ausalt tunnistama, et ma ei ole ka niimoodi, nagu Villu
küsib, mõelnud. Ja see Freudi-Jungi alateadvus on ka üks
selline asi, millest räägitakse liiga palju, ja kurat teab, kas see
üldse olemas on. Krishnamurti näiteks väidab, et alateadvust
pole olemas. Aga hea küll, ütleme, et on, sel juhul siis äkki on
mul tõesti varjatud soov, et ühel hetkel saaks mu parimad lood
“ketti” ning neis lauludes oleks justkui loogiline jada. Nagu
raamatus. Võib-olla on see salajane soov – olla mitte pelgalt
laulja, vaid pigem jutustaja.
Ega Villu vist väga
mööda ei pane.
Hannaliisa Uusma
Keda pidasid
nõukaaegsel levimuusikamaastikul oma suurimaks naiskonku
rendiks? Mõni lauljatar, ke
da muusikalises mõttes eriliselt austasid ja ülistasid?
Siin ei ole kahtpidi mõtlemist – Marju Kuut loomulikult.
See kõik, kuidas ta laulis, kuidas ta riides käis, mismoodi ta
mõtles, elu põletas – see oli mingis mõttes nagu
Billie Holiday Eestis. Ma ei taha öelda, et Marju on Billie Holiday kloon.
Ei. Arvan siiani, et nii tugevat ja samas nii haavatavat isiksust kui Marju
Eestis rohkem ei ole. Kui ma oleksin filmirežissöör-stsenarist,
teeksin Kitzbergi “Libahundi” ainetel loo, mis oleks läbi
põimunud Marju elukäiguga. Lugu inimeste kadedusest, rumalusest,
vihkamisest...
Mida sa, Tõnis, mäletad minust
meie ühisel tööaastal Venemaal – aastatel 81–82? Kas
sa nägid minus, kaasa võetud algajas tütarlapses, miskit
perspektiivi? Ja mida sa üldse sellest aastast mäletad?
Sellele võib üheselt vastata, siin ei ole mingit kahtlust.
Kui need esimesed kontserdid koos Annega olid tehtud, siis oli täitsa
selge pilt, et selle tüdruku ees avanevad kõik uksed. Sest ta istus
publikule enesekindlalt lihtsalt pähe – kõmm! Seda oskab ta
siiani ja ma ei mõtle seda sugugi negatiivselt.
Aastat
üldisemalt meenutada on keerulisem, sest... mis seal ikka salata,
püüan aus olla: tihti oli ju vint sees. Vähemalt poolik.
Kolm-neli kontserti päevas... Mingid mälupildid on muidugi
jäänud.
Need on suurelt osalt helged. Oli, mis oli, aga
vähemalt lõbus oli meil küll. Ja ma väga tahaksin loota,
et oli ka publikul saalis, et ka neil oli hea meid kuulata ja vaadata.
Ahelik Jaak, kellega paneme parajasti Muusik Seifi plaati ja DVDd kokku,
näitas hiljaaegu üht pilti.
Anne oli ju kunagi Muusik
Seifi liige. On üks haruldane pilt, kus ma hoian Anne Veskit süles,
ja see ütleb selle aja kohta kõik.
Mikk Targo
Oled käinud pika ja kindlasti
väga põneva tee. Oled olnud sunnitud laulma igasugust jama, kuid ka
seda, mis sulle väga oluline. Oled laulnud väga-väga erinevaid
stiile – Olümpiaadast, Tsiisusest James Brownini. Sinust sai ka
väga vinge laulukirjutaja, täna lauldes lood sa hoopis muid
väärtusi, mis on suurepärane. Ma ei küsi, kas oled leidnud
– ega ei leia ju vist kunagi? – ma küsin: kas sa oled saanud
nuusutada – seda õiget? Kas või hetkeks?
Kas “õiget” tähendab, et kas ma olen saanud pihta
sellele, mis ma olen muusikaliselt tahtnud saavutada...? Vist sedasi küsib
Mikk. Seda on õudselt raske öelda selles hetkes, kus sa ise oled
veel olemas. Kui ma nüüd paar lugu leiaksin, millega olen siiani
rahule jäänud. Üks laul, mille autor ma ei ole, on Robert
Jürjendali “Laul sõpradele”. Ansambel oli 777 ning ma
ei ole ei varem ega hiljem nii hästi laulnud.
“Siirius” on plaat, mida pean oma parimaks
õnnestumiseks.
Sellel aastal kontserdid koos Riho Sibulaga
Padise kloostri müüride vahel – Mägisibul. Ning viimane
töö, “Tarkus”, koos Jarek Kasari, Taavi Kerikmäe,
Robert Jürjendali, Taavo Remmeli, Levi Danel Mägila, Madis
Metsamardi, Arno Kalbuse ning Aarne Saluveri tütarlaste kooriga. Nii et
neid hetki on ikka olnud.
Chalice
Kas sul on mõni laul, mida
sa mitte kunagi enam esitada ei taha – mis tekitab häbi, hirmu
või ihule kananaha? Ja mis on maailma kõige halvem
laul?
Oi, neid on
mitmeid. Ja ausalt öeldes ma parema meelega ei ütleks, millised
laulud need on. Ning tõesti, ma ei laula neid enam. Ühel hetkel
olen ma need teinud ja tõtt öelda on mulle endalegi arusaamatu,
miks ma need üldse olen kirjutanud!
Jõuga ei saavuta
midagi. Kui inspiratsiooni ei ole, pole mõtet ideid sulepeast välja
imeda. Samas on need paar laulu paradoksaalsel kombel hästi
populaarsed.
Mis on maailma kõige halvem laul? Mingil hetkel
oli mul selline tunne, et kõik oleneb interpreedist.
Ka
ülihalva loo võib hea esitaja n-ö
söömiskõlbuliseks vormida. Nüüd ma seda enam
nii sajaprotsendiliselt ei usu. Kui raadiost tuleb väljakannatamatut
mõminat, siis võib tolle aparaadi kinni panna. Kui aga novembri
algusest hakkab kõlama kaubamajades “Aisakell, aisakell”,
siis on tegemist psühhohuligaansusega. Kõige kohutavamad laulud on
jõululaulud!
CHALICE’i lisaküsimus
Miks su lapsed on kõik tütred?
Mina ei
tea. Kunagi on öeldud, et muusikutel peavad olema tütred. Nii
lihtsalt on. Ja olen väga õnnelik.
Vaiko Eplik
Sa oled tohutu
kogemusepagasiga mees – millised on kõige hullemad vead, mis sa
teinud oled? Ja millist nõu annaksid noortele, praegu alustavatele
muusikutele – millest tingimata hoiduda, mida kindlasti silmas pidada?
Kõige suurem miinus – mis ma ise arvan, et
mul on – on meeletu laiskus. Kui ma oleksin tohutu
töörügaja – hommikul tõuseks üles, kohe
klaveri taha, laulaksin, õpiksin, läheks kooli veel kord ja veel
kord ja veel kord –, siis peaksid tulemused justkui paremad olema.
Töö õilistab inimest ja kõik need muud sõnad.
Aga selline laisk ma olen. Mis siis teha, eks? Proovin iseendaga mitte riius
olla ja võtta end sellisena, nagu olen.
Aga noortele... Kui
me nüüd räägime ainuüksi muusikast – aga siiski
toonitaksin, et see kehtib ka muudel aladel – inimene peaks endalt
küsima: “Kas ma saan ilma selleta hakkama?” Et kas ma saan
niimoodi, et panen muusika kõrvale ja hakkan näiteks
reklaamiagentuuris tööle. Kui inimene suudab endale seda ausalt
tunnistada, et ta saab muusikata hakkama, et ta tunneb, et see ei ole osa tema
elust, siis ma soovitaksingi otsida teine elukutse. Juhul, kui inimene
ütleb endale, et ta ei saa ilma muusikata elada, siis ma ei näe mitte
mingit võimalust, et see noor inimene ei ole tulevikus muusik.
Mõnel võtab võib-olla rohkem aega – mõned
tutvused, õnneratas ise, fortuuna, see kõik kokku –,
ent sa jõuad ühel hetkel kohale. Eestis on see kõik
võimalik.
Oluline on üles leida enda heli. Igaühel
meist on oma heli. Ja arendada seda enda sees. Mitte tegelda muude asjadega.
Samas ei tohiks ka ennast kõrvutada – kes on rikkam, kes on
kuulsam – see on konflikti põhjus. Konflikti iseendaga ei tohi
minna. Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab – nii nagu
on Juhan Viiding öelnud. Mõelda, et oot, ma praegu laulan siin need
superstaarid ja supelstaarid ära, siis laulan natuke laeva peal ning
teenin endale pappi, siis veel paar asja seal, et küll ma jõuan
– siis ma ütlen ette, et ei jõua! Siis on juba laev
läinud. Oma heliga tuleb kohe tegelema hakata.
Jaak Ahelik
Millal sa
võla ära maksad?
Ahah. Selle peale ei oska ma
midagi öelda. Justkui peaks mõne nalja heitma? V&
amp;
amp;
otilde;lg kelle ees?
Aheliku ees konkreetselt või
võlg minu fännide ees? See on meie omaaegne Muusik Seifi aegne
nali, mul tuleb meelde.
Silvi
Vrait
Millesse või kellesse sa usud? Kuhu sa hetkel oma
vaimsel teekonnal liigud?
See on nüüd teema, mida
ma enam nii palju rääkida ei taha. Ütleme siis lihtsalt, et usun
jah. Ma jälgin maailma ja mul ei ole selles mitte mingit kahtlust.
Mõeldes kas või, mida Stephen Hawking praegu
räägib ja teised oluliselt targemad mehed kui minusugune kärbes,
kes siin istub. Kui nende arvamusi ja jutte kokku panna oma kogemusega, siis
pole mingit kahtlust, et on olemas mingi kõrgem jõud. Tõe
otsimine on see, mida ma teen. Tõde on horisondil, lähed talle
ligemale, ja ta läheb eest ära. Paradoksaalsel kombel ei võta
see mult ära vajadust tõde otsida. Praegusel ajal, kui ma olen 60,
tundub mulle, et tõel ei ole mingit teed ja selles ongi tõe ilu.
Krishnamurti on vist midagi sellist öelnud, et tähtis ei ole mitte
elu filosoofia, vaid selle vaatlemine. See vaatlemine on mulle viimasel ajal
olulisem kui varem.
Eks see käib kokku mu laiskusega. Et mida
ma siin ikka tõmblen. Ühel hetkel on äkitselt roheline vaip
jalge all ja ma olen nii kaugel, et ma võin selle ühe astumise
ära teha. Ja tavaliselt olen seda ka teinud.
Riho Sibul
On arvatud, et
kunstnikule on kriitikut vaja juba ainuüksi seepärast, et ta
üldse aru saaks, millega maha on saanud. Mis sina sellest arvad? Ja
praegusel kiirel ajal levinud “kriitikast”, mis meenutab kunagi
Pikris ilmunud nalja: “Käisin metsas, nägin mäkra,
jõle sugestiivne värk!”
Õigupärast polegi meil õiget muusikakriitikat olemas,
väidan ma. Tsiteeriksin siinkohal üht Päevalehes ilmunud
lugu:
“Lavale astusid Belgiast kohalelennanud vennad Stefan ja
Diedrik Timmermans koos õige mitme torupilliga. Hiljem tuli välja,
et neil polnud aega proovigi teha, aga Stefani lihtsad ja armsad selgitused
selle kohta, kuidas näiteks üks torupillidest on tehtud
väikesest kitsest ja kus on selle kitse pea, jalad ja saba, suutsid
tekitada enestele ja publikule tõeliselt intiimse ja mõnusa
olemise.”
Milline muusika sulle
kananaha ihule toob? Heas mõttes.
Seda ei saa
üheselt võtta. Ma võin võtta eri žanritest mitmeid
näiteid, mis mulle kananaha ihule toovad. Nii klassikalises muusikas
– siiani on meeles lapsepõlves kogetu, Borodini “Vürst
Igor” oli teos, mis tekitas lausa külmavärinate kaskaadi.
Kui-kui... kui näiteks viimati kuulata saadud Prantsuse kollektiivi, kelle
nimi on Orange Zebra. Täitsa vapustav, milline muusika. Elektrooniline,
hästi kummaline, veidrad kõlad, seisund...
Ka Eestis on
selliseid artiste, kelle puhul tunnen, et ihukarvad turritavad. Ma ei saa
öelda, et mulle meeldib üks kindel žanr. Võib-olla on
mõned muusikavoolud, mis ei sobi mu vereringega kokku – nagu
näiteks kantri.
Millisena
näed oma Eestist eemal elatud elu? Kas ja kuidas on see mõjutanud
sind ja sinu loomingut?
Tagasi tulla oli raske. Uuesti ree
peale saada. Rong oli justkui ära sõitnud ja püüdsin
sellele peale hüpata. Samas oli eemalolek üpris hea. Kaugelt
vaatamine. Sa ei ole ninaga vastu
elevanti nii, et ei saa aru millega tegemist on.
Kaks aastat, mis
ma eemal olin – isegi aastaga hakkasin aru saama, mis mu endaga toimub.
Virvarris, milles viibid, ei saa sellest tegelikult aru. On vaja enda jaoks
aega võtta. Ja kui sa võtad selle aja, siis tundub, et aeg on
ajatu. Aja liikumine, mille inimene on jaganud minevikuks, olevikuks,
tulevikuks, see muutub ühel hetkel tervikuks, kui saad ennast
kõrvalt vaadata. Tekib veider seisund, mis tekitab enesele küsimuse
quo vadis või kuhu vadid, nagu eesti keeles öeldakse, ja sa saad
selle vastuse. See oli Rootsi ajas väga oluline.
Juubelikontserdid
Novembris ilmub Tõnis Mäel uus heliplaat “Kiik ja kirik”, Tõnis Mäe enda ja teiste eesti autorite lugudega, kus tema taustal musitseerib big-bänd – Politseiorkester. Arranžeeringud orkestrile on kirjutanud muu hulgas Tauno Aints ja Ülo Krigul.
Plaadi kavaga annab Mägi koos orkestriga detsembris ka neli juubelikontserti – Jõhvi kontserdimajas (4.12), Pärnu kontserdimajas (5.12), Estonia kontserdisaalis (6.12) ja Vanemuise kontserdimajas (7.12).
“Rohkem ei kavatse ma lärmi teha,” ütleb Tõnis.