Suure arhitektuuripreemia sai ­Vello Asi, (pildil) üks vana kooli härrasmeestest ning sisearhitektuuri maskottidest. Mees, kes kavandanud kuumadel kuuekümnendatel näiteks Kirjanike maja, koos Väino Tammega Vanemuise teatri, Tuljaku kohviku, ERKI, Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, baar Karoliina, kohvik Tallinna interjööre. Seitsmekümnendatel lõi kaasa muide ka Viru hotelli ja Pirita Purjespordikeskuse tegemisel. Kõikjal pole mitte ainuüksi aidanud lahendada ruumide toimimist, vaid joonistanud ka mööblit. Aastal 2007 tegi arhitektuurimuuseum lõpuks ka vanameistri näituse, seda enam, et suurt midagi tema kavandatust enam alles pole.


Õnneks jagab Asi ise veel tänagi oma teadmisi kunstiakadeemia üliõpilastele.

Premeeritud said tänuväärsel kombel ka kaks möödunud aasta tugevamat ehituskunsti taiest. Eklektiline ning kohalikust traditsioonist tõukuv sünagoog (arhitektid Lembit-Kaur Stöör ja Tõnis Kimmel, sisekujundus Liis Lindvere ja Raili Paling) on kahtlemata palju etem kui taasiseseisvunud aja viltuste tornidega kristluse kantsid. Ja arhitekt Kalle Vellevoo (kaasa töötasid  arhitekt Margus Tamm, maastikuarhitekt Vaike Parker, sisearhitekt Tiiu Truus, konstruktor Ahti Lääne) snobistlik totaalne pansionaat-elamu Pärnus pole kehvem ei Oscar Niemayeri Brasílias ega Valencia teaduspargis nähtavast futu-fungist.

Karin Paulus


Helikunst

“Väljapaistva pikaajalise loomingulise tegevuse eest” (ja seoses 75. sünnipäevaga, nagu nõukogude ajal oleks lisatud) premeeriti Jaan Räätsa . Aga Rääts väärib aasta­preemiat ka ilma sünnipäevata, ta annab kullaprooviga toodangut siiani (näiteks üks mu lemmikteoseid “Kontsert flöödile, kitarrile ja orkestrile” aastast 2000), sünteesides originaalselt neoklassitsismi ja minimalismi. Peale selle – juba 1979. aastast korraldatavate “Eesti muusika päevade” algatajaid on ta ka.


Kujutav ja rakenduskunst

Professor Jaan Toomik sai kulka aastapreemia juba teist korda (1998 pälvis Toomik selle Tallinna Linnagalerii isiknäituse ning Sarajevos ja New Yorgis rahvusvahelist tähelepanu saavutanud esinemiste eest). Nüüd tõi preemia suur isiknäitus Kumus koos pedagoogilise tegevusega kunstiakadeemias ja “esinemisega rahvusvahelisel areenil”. Mida see viimane põhjendus ka ei tähendaks (tahaks ju teada, mida ja kus täpsemalt) või keda ka kohutaks Toomiku viimaste aastate looming, mis juba liiga irriteerivalt balansseerib eetilise/mitteeetilise piiril – tuleb tunnistada kunstniku videote ja maalide tohutut meditatiivset sugestiivsust, poeetiliselt visuaalse kujundi loomise oskust otse karmist elust enesest pärit tüüpide põhjal. Eesti kunstis on see midagi unikaalset. Jõhker, aga ilus.

Sihtkapitali preemiad esindavad seekord Saalomoni kohut: kaks preemiat konservatiividele, kaks moodsatele nähtustele. Peatun viimastel: Vano Allsalu ja Sally Stuudio loodud veebikeskkond kunstikeskus.ee on igati tänuväärne nüüdisaegne kommunikatsioonisüsteem, Non Grata seltskonna järjest laiema geograafilise areaaliga egotripid on aga muutumas eesti angažeeritud kunstipoliitika lahutamatuks osaks. Non Grata on loonud nüüd pretsedendi.

Harry Liivrand


Kirjandus

Eesti Kultuurkapitali aastapreemia kirjaduse alal sai kogumik “O Dorpat, urbs addictissima musis ... Valik 17. sajandi Tartu juhuluulet”, koostanud Kristi Viiding, Jana Orion, Janika Päll; Eesti Keele Sihtasutuse kirjastamisel; 475 lk. (Pealkiri tähendab “Oo Tartu, muusadele püh endatud linn”, see on pärit üli&oti lde;pilase Ludolph Joachim Busse 1638.aasta teelesaatmisluuletusest.)

Tartu ülikooli 375. aasta juubelipidustusteks ilmunud teos sisaldab 68 luuletust orginaalkeeles (vanakreeka, ladina, heebrea, saksa, läti ja rootsi) filoloogilise tõlkega eesti keelde. Teoses on esindatud kümme luuletusliiki: näiteks õnnitlused mitmesugusteks akadeemilisteks puhkudeks, pühendused, pulma- ja leinaluuletused, õnnitlused reisilemineku ja naasmise puhul ning sünnipäeva puhul. Luuletused on väga õpetatud, rohkelt leidub allusioone antiikluulele, anagramme jm vormimänge.

“Väljaanne on täiesti unikaalne, midagi sellist ei ole varem tehtud ja ei ole kindel, et tulevikus tehakse, sest see eeldab (pehmelt öeldes) väga laiapõhjalist humanitaarset ettevalmistust ja üleinimlikku kannatlikkust” (Marju Lepajõe, Vikerkaar 2007 nr 6).

Kirjanduse sihtkapitali auhinnad antakse välja 14. märtsil.

Kalev Kesküla


Audiovisuaalne kunst

Kuuldavasti ei ole kultuuriministeerium eesotsas Laine Jänesega veel lubatud vastuvõttu Veneziast võidu toonud filmitiimile korraldanud, sestap saab “Sügisballi” loominguline kollektiiv – režissöör Veiko Õunpuu, operaator Mart Taniel, helilooja Ülo Krigul ja produtsent Katrin Kissa – selle Kultuurkapitali aastapreemia eest kenasti ise peo korraldada.

Sihtkapitali preemiate puhul (teiste hulgas Õie Orav, Marko Raat, Sulev Keedus, Mait Laas ja Reet Grosberg) tasub eraldi esile tõstmist filmikassett “Must lagi” viis kokku eesti joonisfilmi tänased tipud ja eesti luule klassika. Kuidagi on sihtkapitalil kahe silma vahele jäänud, et see ilmus lõpuks kauni raamatu kujul, kus iga film-luuletust saadavad Jan Kausi tekstid, mis iseloomustavad seda teinud režissööride loomelaadi ja samuti neid eesti kirjanikke, kelle luuletuste alusel filmid tehtud. Kahju, et audiovisuaalne sihtkapital ei läbenud avada ust kirjanaabri aeda, kellega koos ju tervikhoone valmis sai, ning määras preemia vaid filmide autoritele-lavastajatele.


Heameel on näha preemiasaajate hulgas ka Eesti filmi halli kardinali ehk “parimat taustajõudu” Elo Seliranda (režissööri assistent “Taarka”, “Georgi”, “Kuldrannakese” jpt juures, põhikohaga ETVs režissöör). See noor naine teeb, kui uskuda kas või peagi valmiva “Taarka” lavastajaid Hardi Volmerit ja Ain Mäeotsa, režissööri eest võtteplatsil enam kui pool tööd ära.

Armin Kõomäele preemia andmine “isikliku panuse eest Eesti filmikunsti” on pretsedent. Metseenluse ärgitamise mõttes tähelepanuväärne samm. Sellegipoolest tundub, et siit vaid üks sammuke edasi on järgmise aasta kulka preemia määramine Armin Karule, kes toetas samuti miljoniga vabariigi juubeliks valmivat “Detsembrikuumuse”-nimelist mässufilmi.