Küllalt pilaprotsessidest!
Kahe aasta eest mõisteti Euroopas kohut
rõivareklaami üle, mille lavastuses olevat selge vihje Leonardo da
Vinci kuulsale maalile “Püha õhtusöömaaeg”.
Läbi aegade on kirjanikud, muu hulgas Baudelaire, Pamuk ja Houellebecq,
käinud oma kirjutiste pärast kohut.
Pariisi linnakohus
pidas tänavu veebruaris kohtuistungi tuntud satiiriajakirja üle, kuna
leht ilmutas aasta tagasi väljavõtteid Taani päevalehes
Jyllands Posten ilmunud usukarikatuuridest. Kohtuistungil rääkisid
süüdistajad (Prantsuse Islamiorganisatsioonide Liit, Pariisi
Suurmošee ning Maailma Islamiliiga) vägivalla õhutamisest ja
usklike riivamisest, nad nõudsid patustanud ajalehe
süüdimõistmist, kuna too külvas vabatahtlikult
ühiskonda viha.
Süüdistajate mure põhjuseks
oli, et nende jaoks esitlesid joonistused kõiki moslemeid terroristidena
ning et karikatuuride ilmutamine oli osa läbimõeldud
provotseerimisplaanist, suunatud islamikogukonna kõige isiklikumate
usuveendumuste vastu.
Muide, Eestiski on päevalehed
kõnealuseid karikatuure ilmutanud. Kas on võimalik, et me
mõistame karikatuure erinevalt? Või on asi selles, et paljud
meist pole harjunud sellise pilaga?
Nimetatud protsessi
nähakse Prantsusmaal kui sõnavabaduse proovikivi, sest enamiku
jaoks narrisid karikatuurid pigem usuhulle, kes religiooni kilbi taga
vägivallaakte sooritavad.
Teravmeelsete liialduste abil
tekitab pila võimaluse kritiseerida tsensuuri – karikatuur on
pigem mänguline kui kummutav, pigem irooniline kui humoorikas. Vahe on
selles, et huumor aitab aktuaalseid teemasid naeruvääristada, iroonia
aga pilkab tegelikkust, heites nalja ka nende üle, kes suhtuvad teemasse
liiga tõsimeelselt. Näiteks need, kes näevad usukarikatuurides
vihjet terrorismile, võiksid sama hästi irooniliselt
rääkida vihmast kui päikesepaistest.
Siga,
tunnista oma pattu!
Hiliskeskajast pärineb legend, kuidas
Püha Franciscus kord Gubbio linnas väsinud hundi kõrval jalga
puhkas. Kriimsilm visanud end pühaku ette pikutama ja viimane kasutas head
juhust ning saavutas kurjamiga kokkuleppe: “Vennas Hunt, sa oled palju
selles ilmas halba teinud ja kindel surm on sulle määratud.
Jõhkrad teod, mida sa inimeste kallal sooritanud oled, viivad su
võllapukki! Aga ma tean, et sa ei teinud seda pelgast verehimust,
tapatöödele ajendas sind nälg. Sestap pakun ma sulle lepet:
loobu inimeste ja nende koduloomade tapmisest, vastutasuks pakume sulle rahu:
ei jälita sind edaspidi me kurjad koerad, saad rahulikult
põõsa varjus põõnata. Lisaks varustame sind viimse
päevani toidumoonaga, et sa enam Jumala lapsi siin maal tapma ei
peaks...”
Võib tunduda naljakas, kuid hilisel keskajal
oli üsna tavaline, et linnakohtud ja kiriklikud kohtud pidasid istungeid
patustanud loomakeste üle, kes kippusid rikkuma Jumala poolt
ettenähtud maailma asjade kulgu. Kohtute erilise tähelepanu
pälvisid inimeste vahetus läheduses elavad koduloomad.
Loomaprotsesside kummalisus tuleneb nende süvendatud formaalsusest,
naiivsest inimomaduste ülekandmisest loomadele ja sellest, millises
võtmes istungeid peeti: näiteks ei tohtinud loomade üle kohut
mõista, ilma et neil oleks olnud võimalus end kaitsta. 1522.
aastast Autuni maakohtust pärineb kaasus, kus jurist Bartholomé de
Chassenaux pandi kaitsma linna rotte, kes linnakodanike igapäevaelu
segasid. Täiesti absurdne! Muidugi ei jäänud Chassenaux’l
muud üle kui pahad rotid kiriku rüpest välja visata. Teine l&a
mp;o
tilde;bus lugu juhtus Normandias 1385. aastal, kui üht last hammustanud
näljane emis jalgupidi üles poodi, inimnäoline mask ees.
Keskajal usuti nimelt, et loomadel pole Jumala ees sama positsioon
võrreldes inimestega, kuid maailma loomisel olla nad inimeste
kõrval koos asja ajanud ja seega tõestanud, et tegutsevad oma
vastutusel. Aga säärane inimesi ja loomi lähendav
sümboolika, kaunid muinasjutud ja neljajalgsetega seostatud
arhetüübid tegid keskaja lõpus areneva ratsionalismiga
kannapöörde: teaduste areng hajutas loomade hingelisuse saladuse ja
ratsionaalses Euroopas enam neljajalgseid kohtutes ei süüdistatud.
Tabud kohtusse ei mahu
Analoogselt pole
kohtuprotsess karikatuuride üle suunatud mitte selle pihta, mis on hea
või halb, vaid keskendub lubatavale ja lubamatule ehk tabudele. Teame,
et kõikidel primitiivsetel klannidel oli oma tootem, mida kummardati ja
millega kaasnes teatud keeldude ja võimaluste süsteem. Tabuteadlane
Patrick Banon järeldab, et tootemiga kaasnev tabu puudutab vaid klanni
liikmeid ehk et Karu suguharust pärit noored mehed võisid vahekorda
astuda Kotkahõimu naistega, aga mitte enda omadega. See tähendab,
et taunitud polnud mitte seks, vaid seks oma hõimukaaslastega.
Pariisi kohtuprotsess teeks suure teene näidates, et säärased
tabud on seotud vaid kindla usurühmaga. Prantslastele meeldib
selgesõnaliselt rõhutada põhimõtteid, tänu
millele nende riik kunagi kujunes. Usuautoriteedi kukutanud revolutsiooniga
tekkis kirikust lahutatud riik, kus ükski ideoloogia pole
seadusülene. Keeld karikeerida religiooni hõlmab samuti vaid
kindlat usklike gruppi, seda enam, et teisest usust pärit inimesele ei
lähe see üldse korda. Ilmalikus maailmakorras on selge, et
erinõuete olemasolu kehtib süsteemisiseselt.
Kalev
Kesküla kirjutas kord Eesti Ekspressis, et oleks mõistlik
ühiskondlikud tabud privatiseerida, jätta need politsei asemel oma
maitse ja sündsustunde otsustada: “Kui oleme valmis enda üle
irvitama, on meil moraalne õigus ka prohveteid pilada,” kirjutas
Kesküla. Võiks öelda, et meil pärinevad prohvetid,
pühaduseteotused, jumalakartmatus, tabud, moraalipolitsei ja ketserid
teisest ajastust ja kohtuarutellu sääraste argumentide kaasamine ei
ole enam võimalik.
Sallimine või
austamine
Lapsepõlvest mäletame hämaralt
mõjuvaid kirikuid, kus on ristitud, leeritatud, laulatatud või
lahutatud mitmeid jumalakartlikke. Reisidel puutume kokku moslemitega, kes
jäävad silma oma ümisevate itkude ja palvetamisega, sest islam
tähendab ju “Jumalale andumist”. Vahel kohtame täiesti
juhuslikult juudiortodokse, televiisorist näeme nende Nutumüüri,
millele nad oma muresid sosistavad ja igasuguseid muid usuakte sooritavad.
Paremal juhul ei häiri nad teisi ega teised neid, pigem suhtutakse
nendesse leigelt isegi nüüd, kui kogukondade ja tsivilisatsioonide
hea läbikäimine on ilmalikus maailmas aktuaalne. Kuid mainitud
ükskõiksus end kindla ideoloogiaga siduvate rahvamasside suhtes ei
takista neid tunnustamast.
Tolerants ei ole moraaliküsimus,
see ei tulene heast kasvatusest või huvitavast kogemusest. Seadus
nõuab teiste sallimist, kuid teiste tunnustamine on õigus, mitte
kohustus. Samamoodi eksisteerib ka õigus teisi analüüsida,
kritiseerida, vahel ka pilgata. Kas seda mõista on tõesti nii
keeruline?