Kullavihm ja teemandisära
Sina oled naine, järelikult tead sa kõike sõrmustest. Tule vaata, kas see on odav või kallis sõrmus Lindsey Lohani sõrmes," tirib üks paparazzo italiano mind oma läptopi ligi hinnangut andma. Kahjuks ei oska ma teda aidata, sest mehe loogika - naine, järelikult ehtefriik - veab teda seekord alt. Siinkirjutajal puudub vähimgi kompetents teemandi karaatide määramiseks.
Kuid juba mõni päev hiljem võime BBC uudistest lugeda, et Emilio Estevezi filmi "Bobby" Veneetsiasse promoma lennutatud Lohanil oli kaasas tervelt poole miljoni naelsterlingi eest ehteid. Vaesekesel läks väärt kohver koduteel Heathrow' lennujaamas veel kaduma. Ja siis tuli see jälle välja, ja juttu jätkus meedias kauemaks. Ning just selleni tahtsingi ma jõuda.
Ühe aastanumbri sisse mahub maailma eri paigus ligi 600 festivali, ning võidujooks ei käi ainult parimate filmide ja eksklusiivsete maailmaesilinastuste peale, vaid ka nimekate staaride peale, kes saaksid punasel vaibal välklampide säras sahistada ja kes meelitaks kohale meedia-esindajaid üle ilma.
Staarid omakorda tagavad ka sponsorite toetuse, ja ilma selleta ei saa vähemalt Euroopa A-kategooria festivalid kuidagi läbi. Staaride kohaletoomiseks ei peeta paljuks neile peale maksta. Kuigi otseselt palga või päevaraha maksmist loetakse halvaks tooniks, on asi vormistatud nii, et kinni makstakse staari sõit ja ööbimine (viietärnihotellis, loomulikult) ning tihti ka tema ihukaitsja, ihutreeneri ja ihukosmeetiku ja veel mõne hädavajaliku ihuinimese majutus ja transport.
Staaride "ostmine" festivalile ongi pigem Euroopa pärusmaa, Ameerikas sellega väga vaeva ei nähta, pole ka niisuguseid ressursse, kirjutab Nicole LaPorte viimases Variety numbris. Tema andmetel maksab ühe stuudiofilmi toomine Veneetsiasse, Cannes'i või Berliini 400 000 - 600 000 dollarit. Ja kulud jagavad festival ja stuudio harilikult pooleks. Kui pole teisiti kokku lepitud. Veneetsiasse oli Hollywoodist ostetud Scarlett Johansson, Josh Hartnett, Adrien Brody, Ben Affleck jt.
Aga eks mündil ole ka teine pool. Suurte (mõistagi Hollywoodi) filmide reklaamijõu ja -raha najal võib festival oma kavasse lubada ka debütantide kunstilisi katsetusi, eksperimentaalset avangardi, puhast arthouse'i ja indie't, mis muidu jõuaks vaid väikestele spetsiifilistele festivalidele. Kõik pooled on justkui rahuldatud. Asi läheb pingelisemaks siis, kui areenile tahab astuda uus festival. 12. oktoobril anno 2006 debüteerib Rooma filmifestival, mis on teinud kõik, et olla vastupandamatult atraktiivne meediale ja professionaalidele. Festivali avab Nicole Kidman, elutöö preemia antakse Sean Conneryle. Ja need on vaid mõned staarid, keda Rooma ootab.
Veneetsia filmifestivali juhil Marco Mülleril ei ole seetõttu just elu parimad päevad. Rooma astub valusalt varvastele, ja mees on endale lubanud emotsionaalseid väljaütlemisi stiilis "Rooma näitab filme, mis mina välja praakisin" jne. Tegelikult aga teeb talle muret Rooma festivali plaan lükata kohe käima ka korralik filmiturg, mis meelitaks ligi ostjaid ja levitajaid ning tagaks festivalile veelgi suurema kõlapinna.
Veneetsias, Lido saarel, kus on pika ajalooga Mostra (tänavu juba 63. aastakäik) kodu, pole lihtsalt füüsiliselt enam ruumi, et veel suuremat hulka filmibisnisega seotud inimesi ära mahutada. Pressilinastusteks mõeldud saalides käib nagunii võidujooks nende ridade peale, kus saab vahelduseks jalad välja sirutada, sest maksimumi võtmiseks on saalid klaustrofoobselt tihedalt toole täis topitud. Müller koputab küll juba mitmendat aastat Itaalia valitsusele südamele, leidmaks finantse festivalile uue Palazzo del Cinema ehitamiseks, kuid seni tulemusteta.
Kriitikute festival versus publiku festival
"Ma lintšiks meeleldi Lynchi ära," kirjutas minu kõrval istunud ajakirjanik Jason Solomons pühapäevases The Guardianis. Ainsana ligi kolmesajast pressilinastusel viibinust valjult "buu" hüüdnud mees oli siiralt nördinud, sest neid kolme tundi, mis David Lynch (pildil trofeega) oma "INLAND EMPIRE'ga" tema elust varastas, ei saa ta enam kunagi tagasi.
Elutöö eest Kuldlõvi pälvinud 60aastane Lynch ise keeldus pressikonverentsil filmi saladusteuksele võtit laenamast, jättes Laura Derni tegelaskuju ümber koondunud müsteeriumi iga inimese enda lahendada.
Samavõrd ambivalentse vastuvõtu osaliseks sai ka Darren Aronofsky kauaoodatud sci-fi melodraama "The Fountain / Purskkaev", mille publikulinastusel ei tahtnud ovatsioonid lõppeda, ja mis pressilinastusel konkreetselt välja vilistati. Aronofsky ("Requiem for a Dream", "Pi") on enda sõnul selliste reaktsioonidega harjunud ning ei muretse põrmugi. Filmist saab ilmselt kultusteos Castaneda-fännidele, elu puud ja surematuse valemit otsiv kosmogooniline visuaaleepos on sedavõrd nõudlik. Dame Helen Mirren võitis küünikutegi külmad südamed kuninganna Elizabethi rolliga filmis "The Queen /Kuninganna". Esimene preemia käes, võib talle neid ennustada veel terve riiulitäie. Stephen Frearsi film oli ainulaadne teos, mis võlus ühevõrra nii publikut kui kriitikuid. Ning lõppude lõpuks, festivali pea et ainus komöödia.
Teinegi inglise film, Alfonso Cuaroni lavastatud "Children of Men / Inimese lapsed", PD Jamesi futuromaani adaptsioon, leidis sooja vastuvõtu. Apokalüptiline draama käivitub aastal 2027, mil sureb Maa kõige noorem kodanik, 18 aastat tagasi sündinud poiss. Maa naised ei ole enam fertiilsed ning oodata jääb vaid imet.
žürii (esinaine Catherine Deneuve) otsused on tihti suure juhuse (ja suurte isiksuste kompromissituse) tõugata - sestap ei maksa imestada, et Kuldlõvi läks seekord Hiina, dokfilmile "Dong/Vaikelu", mis transporditi võistlusprogrammi alles viimasel hetkel. Kriitikute meelest uimane ja väheütlev Jia Zhang-Ke film lummas žüriid kaadri ilu ja siirusega.
