“Esimene üles: kuum suvi 1968”

Kirjastus K&K, 2009. 335 lk.


On hea, et Kulle Raig võttis fookusesse ühe konkreetse, selle kõige kuulsama ajavahemiku meeskonna loos. Aasta 1968, mil Kalevi võrkpallimeeskond võitles end N Liidu meistriks ehk, kui nüüd järele mõelda, et N Liit oli toona maailmas võrkpalliriik nr 1, oli Tallinna Kalev sel hetkel üks maailma parimaid meeskondi. Aastat kirjeldades saab üksikasjalikult lahti kirjutada kogu toonase aja võrkpalliloo, mille juures soolaks ja pipraks mängumeeste ja teiste asjaosaliste meenutused.


Pildid eluolust, mis jäi väljapoole võrkpalliplatsi, jne.


Peaosas on siiski võrkpall kogu selle ilus ja võlus. Kui inimlikult suureks kirjutab Raig ses raamatus Kalevi treeneri Ivan Dratšovi, kui asjalikult on lahti kirjutatud Kalevi toonase mängu mõte ning kui elusad tunduvad kirjeldused/reportaažid võtmemängudest. (Mis paneb küsima, kuhu on kadunud mahlakas ja emotsionaalne spordireportaaž tänapäeva kirjutavast pressist.)


Või lugege raamatu lõpu poole Mikk Mikiveri mõtteid kahetsusväärselt vara surnud Peet Raigi matustelt. Loed ja tunned, kuis kananahk ihule tuleb. Mikiver, tundub, oli üks neist vaimusuurustest, kes Eesti spordi, ka korvpalli ja poksi näiteks, tõepoolest võimsaks oskas mõtestada. Spordil ja kultuuril oli neil aastail rohkem puutepunkte kui nüüdsel ajal.


Ja siinkohal, kui lugemisega juba oma aja suure mängumehe Raigi matusteni jõudsin, jäin mõtlema, et Kulle Raig on oma eksmehe ja laste isa kirjeldamisel jäänud kaunikesti mõõdukaks.


Ühest küljest ju arusaadav – see on ühe meeskonna lugu. Võrkpall on meeskonnamäng ning suur võit oli kogu meeskonna võit. Olgugi et Raig oli ses meeskonnas eriline, nagu raamatustki võib nii mõnelgi korral lugeda, maailmaklassi mees, olid ses tiimis Kalle Kukk, vennad Uljased, Henn Karits ja mitmed teised. Pluss muidugi treener-intelligent Dratšov, kelleta poleks see meeskond olnud enam see Kalev.


Teisalt, kui olen rääkinud nii mõnegagi, kes Raigiga omal ajal tihedamalt lävisid, on minus sugenenud veendumus, et ta polnud elukunstnikuna lahjem mees kui võrkpallurina palliplatsil.


Muidugi, portreeraamatuid sportlastest on viimasel ajal ilmunud üksjagu. Ja üldiselt on need jäänud lahjaks. Näiteks Aleksei Tammiste raamat. Selle lugemise järel tundsin, justkui oleks mu ette toodud suurepäraselt valmistatud ning isuäratavalt lõhnav praad (Tammiste on ju suurepärane materjal raamatuks), mis söömisel siiski pooltooreks ja nätskeks tükiks osutub. Oli kui üks lõputult pikk ajaleheartikkel, mis kohati tundus vägagi paeluv, kuid lõpuks tüütas.


See ongi vahest paljude meie spordiraamatute häda, et nende kirjutamisel on initsiatiivi haaranud spordiajakirjanikud. Paraku on vähe neist selliseid, kes tavapärase pika leheloo formaadist enamat suudavad. Või siis teeb mõni statistikaspets tulemuste ja numbritekeskse elutu kogumiku, mis toimib kui teatmik, ei enam.


Seni jäävad tugevaimateks spordilugudeks (vähemasti minu hinnangul) Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” ja sama autori peatükk Salumetsast “Korvpalliportreede” raamatus. Ning nüüd ka “Esimene üles”, kus, kui vinguda, võinuks olla rohkem higilõhna ja vandesõnu. Meeste mäng ju. Ent raamatuga on kaasas DVD-plaat, kus peal Ela Tomsoni lühidokumentaal “Mäng” – “akadeemikute” mäng ja Peet Raigi kommentaar. See korvab kõik.