“Esimene üles: kuum suvi 1968”
Kirjastus
K&K, 2009. 335 lk.
On hea, et Kulle Raig võttis
fookusesse ühe konkreetse, selle kõige kuulsama ajavahemiku
meeskonna loos. Aasta 1968, mil Kalevi võrkpallimeeskond võitles
end N Liidu meistriks ehk, kui nüüd järele mõelda, et N
Liit oli toona maailmas võrkpalliriik nr 1, oli Tallinna Kalev sel
hetkel üks maailma parimaid meeskondi. Aastat kirjeldades saab
üksikasjalikult lahti kirjutada kogu toonase aja võrkpalliloo,
mille juures soolaks ja pipraks mängumeeste ja teiste asjaosaliste
meenutused.
Pildid eluolust, mis jäi väljapoole
võrkpalliplatsi, jne.
Peaosas on siiski võrkpall kogu
selle ilus ja võlus. Kui inimlikult suureks kirjutab Raig ses raamatus
Kalevi treeneri Ivan Dratšovi, kui asjalikult on lahti kirjutatud Kalevi
toonase mängu mõte ning kui elusad tunduvad kirjeldused/reportaažid
võtmemängudest. (Mis paneb küsima, kuhu on kadunud mahlakas ja
emotsionaalne spordireportaaž tänapäeva kirjutavast pressist.)
Või lugege raamatu lõpu poole Mikk Mikiveri
mõtteid kahetsusväärselt vara surnud Peet Raigi matustelt.
Loed ja tunned, kuis kananahk ihule tuleb. Mikiver, tundub, oli üks neist
vaimusuurustest, kes Eesti spordi, ka korvpalli ja poksi näiteks,
tõepoolest võimsaks oskas mõtestada. Spordil ja kultuuril
oli neil aastail rohkem puutepunkte kui nüüdsel ajal.
Ja
siinkohal, kui lugemisega juba oma aja suure mängumehe Raigi matusteni
jõudsin, jäin mõtlema, et Kulle Raig on oma eksmehe ja laste
isa kirjeldamisel jäänud kaunikesti mõõdukaks.
Ühest küljest ju arusaadav – see on ühe meeskonna
lugu. Võrkpall on meeskonnamäng ning suur võit oli kogu
meeskonna võit. Olgugi et Raig oli ses meeskonnas eriline, nagu
raamatustki võib nii mõnelgi korral lugeda, maailmaklassi mees,
olid ses tiimis Kalle Kukk, vennad Uljased, Henn Karits ja mitmed teised. Pluss
muidugi treener-intelligent Dratšov, kelleta poleks see meeskond olnud
enam see Kalev.
Teisalt, kui olen rääkinud nii
mõnegagi, kes Raigiga omal ajal tihedamalt lävisid, on minus
sugenenud veendumus, et ta polnud elukunstnikuna lahjem mees kui
võrkpallurina palliplatsil.
Muidugi, portreeraamatuid
sportlastest on viimasel ajal ilmunud üksjagu. Ja üldiselt on need
jäänud lahjaks. Näiteks Aleksei Tammiste raamat. Selle lugemise
järel tundsin, justkui oleks mu ette toodud suurepäraselt valmistatud
ning isuäratavalt lõhnav praad (Tammiste on ju suurepärane
materjal raamatuks), mis söömisel siiski pooltooreks ja nätskeks
tükiks osutub. Oli kui üks lõputult pikk ajaleheartikkel, mis
kohati tundus vägagi paeluv, kuid lõpuks tüütas.
See ongi vahest paljude meie spordiraamatute häda, et nende
kirjutamisel on initsiatiivi haaranud spordiajakirjanikud. Paraku on vähe
neist selliseid, kes tavapärase pika leheloo formaadist enamat suudavad.
Või siis teeb mõni statistikaspets tulemuste ja numbritekeskse
elutu kogumiku, mis toimib kui teatmik, ei enam.
Seni
jäävad tugevaimateks spordilugudeks (vähemasti minu hinnangul)
Mihkel Tiksi “Korvpalliromaan” ja sama autori peatükk
Salumetsast “Korvpalliportreede” raamatus. Ning nüüd ka
“Esimene üles”, kus, kui vinguda, võinuks olla rohkem
higilõhna ja vandesõnu. Meeste mäng ju. Ent raamatuga on
kaasas DVD-plaat, kus peal Ela Tomsoni lühidokumentaal
“Mäng” – “akadeemikute” mäng ja Peet
Raigi kommentaar.
See korvab kõik.