Külm õlu Lvivis

Kui Lvivi südames ooperiteatri ees laiuvat platsi ületame, tõuseb äkitselt tuulega terve väljaku koristamata liiv ning tuiskab selle ringisebijate näkku. Silmi sulgedes kuulen kaugemalt klarnetiheli; kuulen, kuidas doominonupud plaksuga vastu pingilauda lendavad. Tekst Martin Hanson.

Lviv on ehk Odessa ja Musta mere ranniku järel Ukraina kõige nauditavam paik. Pisikesed tänavad, kaunid hooned, robustne minevikumaik. Lvivi linna lõi 13. sajandil kuningas Danylo Halytskiy ning nimetas selle oma poja Lev’i järgi.

Lviv sai kiiresti kohaliku piirkonna olulisimaks kultuuri ja hariduskeskuseks. Pidev võitlus selle linna pärast on toonud linna väravatele nii kasakaid, rootslasi, poolakaid kui ungarlasi. Pärast Teist maailmasõda oli Lviv Poola suuruselt teine linn.

Alates 1998. aastast on Lviv UNESCO maailmapärandi nimistus. Üheks maailmapärandiks nimetamise põhjuseks on määruse järgmine punkt: “Oma linnaliku mustri ning arhitektuuri pärast on Lviv väljapaistev näidis Ida-Euroopa arhitektuuri ja kunstitraditsioonide sulandumisest, nagu seda saab näha ka vennaslinnades Itaalias ja Saksamaal.”

Kaunis pohhuism
UNESCO-meestel on selles suhtes küll õigus, et sulanduvad erinevad kunsti ja arhitektuurivoolud, kuid teevad seda kaunikõlaliselt ning ilma ühegi liigdomineerimiseta. Võiks isegi nimetada, et prevaleerivaks kujundiks linnakeskkonnas on rustikaalne pohhuism.
Sisuliselt on linnas visatud kümme aastat tagasi seina värv ning nii ongi jäänud. Aknad on ennemuistsed ning kesklinna kõige kuumema kinnisvara akendelt vahivad alla 80aastased moorid ning seal kasvab sibul. Võiks öelda, et kinnisvaramahhinaator pole siia veel jõudnud.
Aga elu on ligi miljonilise elanikkonnaga Lvivis ilus – õlu odav, ilm soe, prouad pool­alasti ning eestlast võetakse kui kuningat naaberkuningriigist. Ei osata kuidagi ära kummardada ja teenindada. Samas on kohalikul silmis uhkus, mis paratamatult teatavat pseudoaustust tekitab.

Aga absoluutsed vaatamisväärsused Lvivis on keskprospektil asuv harukordse majesteetlikkusega kokkuklopsitud Ooperi- ja Balletiteater ning täiesti absurdses keskkonnas asuv art nouveau stiilis 1903. aastal W?adys?aw Sad?owski poolt ehitatud Lvivi pearaudteejaam. Kaks põhilist vaatamisväärsust raehoone ja mõne kaunikujulise katedraali kõrval.

Munakiviteed ning mööda linna käänulisi, kitsaid tänavaid kolistav tramm annavad linnale kummalise miniatuurse olustiku. Tunne, nagu oleks sattunud kellegi keldris kokkuklopsitud maketi sisse.

Ukraina Toitev Ema
Lviv on võrreldes muu Ukrainaga liberaalsem. Olgu selle põhjuseks siis ülikool ning studendid, olgu selleks kaunis madal linn koos keerlevate tänavate, sisehoovide ning karjakaupa mööda linna puistatud kõrtsudega või lihtlabane väikelinna meeleolu [Lvivis elab koos eeslinnadega üle miljoni inimese (sic!)].

Kuid mida kauem seal aega veeta, lugeda linna ajalugu ning neid paiku näha, seista Lvivi peatänaval, mille alt voolab läbi nireks kuivanud Poltava jõgi, või mõeldes kõigile neile haritlastele, kes selles linnas on kurja vaeva näinud maailma muutvate avastustega ja filosoofiliste dilemmade lahendamisega, tungib põlistartlasesse, alma mater’i igipõlisesse jüngrisse, soojus ja mõnu.

Lvivis kui Ukraina tähtsaimas hariduskeskuses on kolm suurt ülikooli ning hunnik pisemaid akadeemilisi õppeasutusi. Linnas asub ka 8 Ukraina Riikliku Teadus­akadeemia instituuti, rohkem kui 40 uurimisasutust, 3 akadeemiat ning 11 riigikolledžit. Ergo, võime Lvivi lugeda küll kõrgema meelevalgustuse linnaks.

Tudeng on igal pool tudeng, vabameelne ning liberaalsete vaadetega. Küllap sellepärast on Lviv ka hetkel presidendiks oleva Viktor Juštšenko võimu kants, oranži revolutsiooni sünnilinn.

Lvivlaste silmis võib näha rõõmu, kuid olekult on nad siiski pigem veidike  stagneerunud, paistes arvavat, et elu peabki olema selline kui täna Ukrainas ning eriti paremat polegi vaja.

Selle koha pealt on ukrainets rohkem selline valgevenelase masti tegelane, kes ei oota pudrumäge ja piimajõge, vaid on rahul hetkega. Kade eestlane seda ei kannataks, meil on ikka rohkem, rohkem, kiiremini, kiiremini!

Lviv on samas tõmbenumber hulgale turistidele. Peamiselt küll siseturistile ja poolakale, kuid suhteliselt palju kära ja kuklakratsimist põhjustas 40pealine eestlaste bande, kes järjepidevalt kõrtse ja restosid väisas. Kui ühe mõnusalt päikselise väliterrassi mõnusid nautisime, istus kõrvallauda silmanähtavalt väsinud ja nokastanud meesterahvas, kes prassimistuhinas laua sööki ja jooki täis tellis ning seejärel, liha hambus, visalt magama üritas jääda.

Personal ajas teda üles, pritsides talle näkku vett, kuid palju tolku sellest ei olnud. Mees otsis järjepidevalt tuge oma supi- ja praetaldrikust. Meile arvet tooma ilmunud kelner osutas mehele ning ütles kuldsed sõnad: “Vaadake, poolakas puhkab!” Nalja nabani. Vennas oli selleks ajaks juba poolenisti oma seljankasse uppumas.

Rassi- ja rahvusviha ukrainlasel jätkub. Rohkem kui eestlane ei salli kohalik kunagist anastajat Venemaad. Veerest on ebasallimist näha, kuid selgemini on seda tunda. Kohalik on kursis meie Hugobossi ja Armaani öödega ning siunab russi veelgi rohkem.

Ja Lvivi turult haarasin kaasa särgi, millel ilutseb suur kiri: “Jumal tänatud, et ma ei ole venelane!”

 

Lviv numbrites

• Elanikke koos eeslinnadega
  1 020 000, sõsarlinnadeks näiteks Sankt-Peterburg ja Winnipeg. 
• Lvivist on pärit Ruslana (34), kes 2004. aastal Eurovisiooni võitis.
• Õlle hind varieerub 7,5 kroonist poes kuni 60 kroonini kõrtsus.
• Takso sõidab tavaliselt kuhu vaja eelkokkuleppena umbes 20 grivna eest (Eesti rahas u 50 krooni).