Tõestuseks mõned hämmastavad arvud. Sarja esimest raamatut, Ivan Jefremovi "Oikumeeni äärel", müüdi majandustõusu ajal 1000-1500 krooniga. Praegugi saab selle eest 700-800. On selge, et nii suure populaarsuse taga on midagi muud kui ainult lugemiselamus. Sellesama Jefremovi teised raamatud, kaasa arvatud samuti SMM sarjas ilmunud "Andromeeda udukogu" ei ärata ostjais mingisugust entusiasmi. (Selle loo kirjutamise ajal pakuti osta.ee-s "Oiku­meeni äärel" eest 724 ja "Andromeeda..." eest 3 krooni.)

Tallinna raamatuantikvariaadi Raamatukoi juhataja Margo Matsina sõnul on "Oikumeeni äärel" edu aluseks väike, ehkki tänapäeva oludes ikkagi hiigelsuur tiraaž - 15 000. Teistel sarja raamatutel on see 25 000 - 40 000. Kusjuures raamatu populaarsus aina kasvab: "Aasta 2000 paiku maksis "Oikumeeni äärel" meil 150-200, praegu 700-800 krooni. Osta.ee-s on seda müüdud ka 2000 krooniga."

Matsina nimetab ka "Seiklusjuttude" teisi eriti tagaotsitavaid raamatuid. Näiteks Vladimir Obrutševi "Sannikovi maa", mis ilmus sarja teise-kolmanda raamatuna ja samuti suhteliselt väikese tiraažiga - 20 000. Aga seda aeti rohkem taga mõne aasta eest. Ja Vassili Vassilevski ning Robert Stilmarki "Pärija Kalkutast": "Selle trükiarv oli küll suur, aga teda on palju loetud ja kuna kogu tiraaž oli trükitehniliselt väga kehv, on enamik ära lagunenud ja ilusat köidet raske leida."

Võib vist kommenteerida, et nendegi väärtus on mitte kirjanduslik, vaid esteetiline, sest tegu on nomenklatuursete nõukogude autoritega.

Aga väga hinnatud on Matsina sõnul ka "Tom Sawyer" ja "Kolm musketäri" kõigi oma nelja järjega.

Milline on antikvariaadi juhataja kogemuste põhjal keskmine SMM sarja fänn?

Matsina: ""Seiklusjutte" korjavad pigem täiskasvanud meesterahvad vanuses kuni keskea lõpuni.

Päris vanad inimesed ja koolipoisid jäävad sihtrühmast välja. Eks huvilisi ajendavad omaaegsed poisikesest peast saadud lugemiselamused - selle sarja raamatud on ju tõesti väga head.

"Mirabiiliat" on tunduvalt vähem loetud, teistest klassikalistest sarjadest rääkimata.

Muidugi tunnevad selle sarja vastu huvi ka naised. Aga naised ütlevad meie poes harilikult: "Meil kodus on see raamat puudu." Mehed seevastu ütlevad: "Minul on see raamat puudu.""

Küsin, kas mõni heauskne müüja tuleb Raamatukoisse näiteks "Oikumeeni äärel" pakkuma 10 krooniga, võimaldades meeletut vaheltkasu?

Matsina: "Inimesed ei paku meie juurde tulles konkreetset raamatut kindla hinnaga. Tavaliselt tuuakse mingi ports raamatuid, mi s kodus üle jäänud. Muidugi nad ei saa aru, miks meil ühe raamatu peale silm särama läheb ja teist pealtnäha samasugust ei võta me ka minimaalse summa eest. Aga kuna me pole ju südametunnistuseta, siis kümme krooniga me "Oikumeeni äärel" vastu ei võta."

Tervikuna saab SMM sarja Raamatukoi antikvariaadist 6000-13000 krooni eest - olenevalt säilimisastmest. Juhataja sõnul on majanduskriis küll vanade raamatute pakkumist tunduvalt suurendanud, kuid "Seiklusjuttude" tervikliku kogu omanikud oma varast lahkuda ei raatsi.

Kui "Seiklusjuttude" sarja kirjandusväliste kurioosumitega lõpetada, siis selle kogujad peaksid arvestama, et Jules Verne'i "Saladuslik saar" ja Mark Twaini "Tom Sawyer. Huckleberry Finn" ilmusid eesti keeles aastal 1954 ehk enne "Seiklusjutte maalt ja merelt" kirjastamise algust ja mõne aasta pärast ka SMM sarjas, kusjuures esimese kaanekujundus ning mõlema illustratsioonid on sarnased.

Kõik läks libedalt

"Seiklusjutte maalt ja merelt" osutus algusest peale Eesti Riiklikule Kirjastusele äärmiselt kasulikuks projektiks. See tõi kõvasti raha sisse ning oli vaba ideoloogilistest kammitsatest. 55 raamatust koosneva sarja tolleaegse toimetaja Linda Targo sõnul seisid inimesed raamatupoodides järjekorras ning kõik uued raamatud haarati lennult, ehkki tiraažid olid tohutud - kuni muinasjutulise 40 000ni ("Kolm musketäri", "Kuningas Saalomoni sõrmus").

Tuleb rõhutada, et suurem raamatubuum ENSVs saabus alles 1970ndatel, kui inimestel polnud enam oma rahaga midagi peale hakata. Vaestel viiekümnendatel oli raamat veel pigem luksuskaup.

Targo sõnul ei saanud tsensuuriga pahandusi tekkida juba seetõttu, et tegu oli eranditult tõlketeostega, mis olid varem Moskvas ilmunud. "Ma ei ole kuulnud isegi kumu, et mingi raamatuga oleks takistusi olnud."

Sarja väljaandmine kuulus täiskasvanute tõlkekirjanduse toimetuse plaani, aga kuna töömaht oli suur, jaotati osa käsikirju ka laste- ja noorsookirjanduse toimetusele. Ülikooli inglise filoloogina lõpetanud Linda Targo sattus "Seiklusjuttude" toimetajaks 1958. aastal, kui ta oli selle tarvis tõlkinud Walter Scotti "Rob Roy": "Nähtavasti minu töö ja arutlused tekkinud probleemide lahendamisel jätsid toimetajale niisuguse mulje, et mind kutsuti laste- ja noorsookirjanduse toimetusse tööle. Esimene "Seiklusjuttude" raamat, mida toimetasin, oli Mayne Reidi "Peata ratsanik"."

Targo toimetas seitse raamatut, sealhulgas ka tõlkeid vene ja saksa keelest. Koostamisprintsiipide kohta arvab ta nii: "Ma ei tea kindlalt, aga oletan, et sari koostati osalt tõlkijatepoolsete pakkumistega, osalt tolleaegse Eesti Riikliku Kirjastuse peatoimetaja Felix Kauba teadmiste põhjal."

Targo rõhutab, et käsikirju redigeeriti väga hoolikalt, mistõttu trükivigu pole sarja raamatuist mõtet otsida. "Toimetaja käest läks parandustega käsikiri masinakirja. Siis tuli tagasi toimetaja kätte, kes selle uuesti üle vaatas. Mäletan, et oli üks suur lipikute lõikamise ja kleepimise töö, kui oli vaja veel parandusi teha. Siis läks töö trükikotta, kust saadeti tagasi esimeseks korrektuuriks. Igal raamatul oli kaks korrektorit - üks luges käsikirja, teine kontrollis. Teine eksemplar korrektuurist läks toimetajale ja tõlkijale. Siis läks asi jälle trükikotta, kust saadeti teine korrektuur. Sama korrektoritepaar vaata s teksti jälle üle, toimetaja ka. Siis lõpuks läks raamat trükki."

Tõlkijatega vaidlemist Targo ei mäleta: "Nad jäid minu argumentidega nõusse."

Linda Targo kiidab ka sarja kujundust. "Paber on muidugi jube, tänaseks täitsa kollakashalliks tõmbunud. Raske on juba lugeda. Aga head kunstnikud olid ja ainult eesti omad. Richard Kaljo, kes illustreeris Dumas' raamatud. Siis veel Hugo Mitt, Henno Arrak ja veel mitmed väga head, kahjuks juba surnud kunstnikud."

Sarja lõpetamise üheks põhjuseks võis olla kirjastuse peatoimetaja vahetumine. Felix Kaubat asendas 1962 Meinhard Teder, keda kutsutud ka piiskop Meinhardiks, sest ta oli oma töötajate üle üsna valvas. Aga Targo arvates oli sari ennast ka sisuliselt ammendanud: "Klassikalisi põnevuslugusid polnud enam võtta."

Igatahes sarja viimased, 1961-1962 ilmunud raamatud menukaimate hulka ei kuulu - kui kergesti räbalduv "Pärija Kalkutast" välja arvata.

"Seiklusjutud" on ka praegu Targo raamaturiiulis silmapaistval kohal. "Aga päris kõiki mul siin ei ole, poeg on mõned enda juurde võtnud."

Samuti tol ajal SMM sarja toimetajana töötanud prantsuse filoloog Helle-Iris Michelson mäletab, et temale kui kõvale ujujale pakkus erilist rõõmu "Amfiibinimese" tõlkimine.

Viies musketär Richard Kaljo

Kirjanik ja kirjastaja Jaak Urmet kuulub "Seiklusjuttude" saagasse, kuna andis kirjastusega Jutulind välja eraldi raamatu Richard Kaljo illustratsioonidest juba nimetatud musketäride sarjale. Miks?

"Jutulinnul oli soov 2008. aastal välja anda Dumas' romaanid "Kakskümmend aastat hiljem" ja "Kümme aastat hiljem". Musketärilugude uuesti väljaandmist oli Eesti Ekspressi kirjastus 2004. aastal "Kolme musketäriga" küll juba alustanud, kuid siis oli protsess mingil põhjusel seisma jäänud. Eeldatavasti olulisel määral seepärast, et olid tekkinud probleemid Richard Kaljo autoriõigustega - aga ilma Kaljo piltideta ei olnud ju mõeldav ülejäänud nelja köidet uuesti välja anda. Jutulind seevastu saavutas piltide avaldamisõigused. Siis jätkas Eesti Ekspressi kirjastus saaga väljaandmist Kaljo piltideta.

Sealt tuligi idee anda välja ainult pildid.

Esiteks on tegu eesti kunsti klassikaga, mis kuulub eestlase jaoks lahutamatult Dumas' musketärilugude juurde. Teiseks, viimati oli suurem osa neist piltidest ära trükitud täpselt poole sajandi eest. Tuli anda kordustrüki lugejale ometi ka võimalus pilti kõrvale vaadata, olgugi teisest raamatust! Arvestades sedagi, et just saaga teises ja kolmandas köites on Kaljo pildid eriti hoogsad ja võimsad. Kolmandaks, Kaljo musketärimaailm on sisuliselt ja tehniliselt nii kindel ja terviklik maailm, et nõudis lausa ise kokkukogumist ühte suurde raamatusse, kus see korraga ja täies hiilguses mõjule pääseks. Need 203 sulejoonistust on Dumas' haarava musketärimaailma täisväärtuslik ja võrdväärne ekvivalent kujutavas kunstis.

"Kolm musketäri" sai mul poisikesena läbi loetud. Suure mehena lugesin üle - ja avastasin selle veelgi säravama teose olevat. Muide, minu vaimusilmas hakkas d'Artagnan köide köite järel järjest rohkem omandama sarnasust - Joosep Tootsiga! Kõik need monoloogid, vaimukused ja krutskid.

Nooremas koolieas varustas mind sarja teostega Türil elanud vanat&a uml;di, tema kodusest raamatukapist sain neid iga kord paar-kolm tükki ühes. "Viieteistkümneaastast kaptenit" lugesin Paide bussijaamas, paksu spioonilugu "Tarantlit" maal heinategemise vaheajal, Nils Holgerssoni lugusid rappuvas Viljandi-Tallinn rongis... "Saladuslik saar" on minu meelest Verne'i loomingu tippe, erakordselt võimas ja humanistlik teos. Ääretult põnevad olid veel "Sannikovi maa" ja "Kahe ookeani saladus" - kas Eesti Ekspress söandab neidki kunagisi nõuka-põnevikke uuesti trükkida?

Kõik nimetatu sai neelatud kiiresti, suure õhina ja kaasaelamisega, kõigi puhul mäletan eredalt lugemiselamust. Kusjuures ma ei ole osasid sarja teoseid veel lugenud, näiteks J. F. Cooperi Nahksuka-pentaloogiat ja V. Jani khaani-triloogiat. Nii et avastamisrõõmu jagub veel! Kindlasti soovitan fännidel kunagi loetut uuesti üle lugeda - võib avastada veel rohkemat!"

Libaseiklusjutt

1996. aastal andis tolleaegse ansambli Vennaskond liider Tõnu Trubetsky välja oma jutustuse "Mina ja George" täpselt "Seiklusjutte maalt ja merelt" kujunduses. Miks ta nii tegi, ei tea autor enam isegi. Raamatu illustreeris Kaspar Jancis, kaane kujundas Trubetsky ise.

TT: ""Seiklusjutte maalt ja merelt" on mulle avaldanud suurt mõju. Kõiki raamatuid ei ole läbi lugenud, aga kõik on olemas. Lemmikraamatuid ei oska nimetada, kõige vähem meeldisid need, mis räägivad Tšingis-khaanist ja mongolitest - see teema ei ole millegipärast eriti huvitanud."

Trubetsky arvates on sarja pika populaarsuse põhjuseks hea kujundus. "Seda enam on kahju, et see on tänapäeval ära solgitud, tehes kordustrükke, kus kuldvärv on asendatud mustaga, kus endine värviline frontispiss on trükitud mustvalgelt jne. Ning täiesti arusaamatu on, miks tehakse kordustrükke selle asemel, et välja anda uusi raamatuid endise kvaliteetse kujundusega."

Ka "Mina ja George" on antikvaarne haruldus. Margo Matsina: "Selle tiraaž oli ju väike, mitte üle tuhande. Teda liigub veel harvem kui päris-sarjas ilmunud teoseid. On üksikuid, kes spetsiaalselt seda taga ajavad, aga enamik sarja fännidest ei tea sellest raamatust midagi."

Sünnipäevakink Savisaarele

Rändur, reisifirma omanik, rännuraamatute ning rännuluule propageerija ja toetaja Tiit Pruuli on nii soo kui vanuse poolest "Seiklusjutte maalt merelt" sarja eeldatav austaja. Pruuli mäletab sarjaga seoses nii kurba kui lõbusat: "Ma ei armastanud lapsena oma kodust raamatukogu. Seal oli sellist noorele poisile arusaamatut jama, aga vähe põnevaid teoseid. Mäletan, kui kade alati olin, kui tädipoja juures libistasin raamaturiiuli ees seistes käega üle "Seiklusjuttude" täiusliku sarja. Ma ei mäleta lapsepõlvest teist sellist teravat ja allasurumatut kadeduse tunnet, kui nende raamatute pärast.

Esimest korda "Pál-tänava poisse" lugedes nutsin lohutamatult, sain sellise šoki, et kuigi võtsin seda raamatut veel mitmel korral kätte ja tahtsin uuesti lugeda, ei suutnud. Ei ole tänini suutnud.

James Fenimore Cooperi "Nahksuka juttude" põhjal lõime lausa omaette maailma. Tartu Tähtvere linnaosa tänavad ja park olid jagatud delavaride ja huroonide vahel. Tõsisema ajaloo juurde juhatasid mind "Egeri tähed" ja "Rob Roy". Ungarlaste võitlus türklaste vastu tekitas kohe selge paralleeli eestlaste võitlusega venelas te vastu. Dumas' musketäride sarja lugesin täielikult läbi suhteliselt hilja, juba vanemas koolieas, pärast venelaste tehtud filmi vaatamist. Ja hea oligi, sest sarja viimaste osade ajaloofilosoofia oleks päris poisikesele kindlasti kaduma läinud. See näitab ka "Seiklusjuttude" sarja mõningast ebaühtlust. Ühes otsas lihtsakoelised lasteraamatud nagu "Pantrikuru vangid", teises Dumas.

Pikka aega olid mu lemmikuteks Jules Verne'i "Viieteistkümneaastane kapten" ja "Saladuslik saar".

Neist merejuttudest innustatuna ehitasime tädipojaga endale Vergi küla rannas parve ja kavatsesime sõita kapten Hatterase kombel uusi maid avastama. Õnneks sai külarahvas jaole ja tõi meid tagasi enne, kui seda oleks teinud nõukogude piirivalvurid.

See, et ma siiani mõnikord reaalse ja ebareaalse maailma segi ajan, ongi "Seiklusjuttude" sarja süü!
Romantilised raamatud muudavad inimesi paremaks, sellepärast olen selle sarja raamatuid ajuti ise üle lugenud ja oma sõpradele-tuttavatele kinkinud. Edgar Savisaarele kinkisin näiteks kunagi sünnipäevaks terve sarja korraga.

Üks naljakas detail veel, mida sarja koostajad ja nõukaaegsed moraalinormid kindlasti ette ei näinud.

Üks mu naistuttav rääkis mulle, kuidas ta sai oma nooruse esimese tõsise erootilise elamuse - lugedes Vassili Jani khaanide raamatuist stseene, kus kirjeldatakse, kuidas mongoli sõdalased käitusid alistatud alade naistega.

"Seiklusjuttude" populaarsuse põhjus on lihtne - ainuke nõukogudeaegne põnevate noortejuttude sari, kuhu polnud reeglina ideoloogilist möga juurde poogitud. Teiseks oli tegu enamasti ajaloolise romantikaga või kergekoelisema fantastikaga, mille suhtes noored inimesed ükskõik millisel maal ja ajal on eriti vastuvõtlikud. Kolmandaks on suure osa teoste puhul tegemist äraproovitud maailmaklassikaga - vaadake kui palju tõlkeid, kordustrükke ja filme neist raamatutest on tehtud.

See sari mõjutas mitut nõukaaegset (poiste)põlvkonda, sestap on tänane nostalgia vägagi mõistetav."

Kulinaarsed seiklusjutud

Tallinnas Tartu maanteel asub pubi Seiklusjutte maalt ja merelt. See on pretsedent, millele ükski teine raamatusari vähemalt Eestis vastu ei saa.

Astun sisse. Tumepunane lipp sarja logoga lehvib tuules. Rahvast on neljapäeva varase õhtu kohta üsna palju. Erilist seiklushimu klientide silmadest ei kiirga ja ainus asi, mis mind veidi jahmatab, on õlle hind. Pigem on tegu asiste ja reserveeritud eesti inimestega, kes pikaldaselt oma praadi mäluvad, klaasi silitavad või lehte loevad. Baarimees selgitab, et praeguses majanduslikus situatsioonis ainult seiklushimulistele või ka mõnele muule kitsale sihtgrupile spetsialiseeruda oleks üsna hukatuslik.

Omanik Aivo Sauna meenutab mais 2000 avatud pubile nime panemist nii: "Minu visiooni oli sisse kirjutatud, et sellest kohast kujuneks eelkõige rännu- ja reisihuviliste kohtumispaik, kus seiklusplaane paika pannakse, kust tublisid seiklejaid teele saadetakse ja naastes neid vastu võetakse, ja kus kõik omi muljeid teistelegi jagada saaksid. Seega üks kindel viide nimele oli mul olemas, s.o "travelers pub". Nimepanijaid ja -pakkujaid oli palju. Kuna aga tollal veel noor kirjanikuhärra Kaur Kender oli minu vanalinna katusekorteris kirjaniku põlve pidamise eest üüri võlgu jäänud ja maksmata välismaale seiklema putkanud, kuid nüüd jälle tagasi tulnud, otsustasin ta vend Heiti kaudu üles otsida - et võlgnevuse katteks aitad mul pubile hea nime välja mõelda.

Leidsingi ta NoKu klubist ning järgneval paaril õhtul istusime vendade Kenderitega ja mõtlesime lapsukesele nime, manustasime Kauriga tema tellitud Camparit apelsinimahlaga, mis pidavat mõtted paremini liikuma panema ja siis ta tuligi, see Seiklusjutte maalt ja merelt!
Tähelepanuväärne on märkida, et 1928. aasta Tallinna linnavalitsuse otsusega olid tänased pubihooned ja tollal Suur-Tartu maantee poolne esiterrassiäärne hoone määratud lammutamisele.

Aga ei lammutatud ja kui 2006 lammutati terve Tartu maantee serv, elas seiklejate pubi sellegi üle."