Kultuur ja vanadus

Kalev Kesküla mõtiskleb miks on kunstiinimeste vanadekodu idee hea.

Kunstnike Liidu president Jaan Elken on käinud välja idee rajada Nõmmele männimetsas seisvasse 1920-ndatel ehitatud haiglahoonesse kunstirahva vanadekodu. Kultuuriminister on seda mõtet juba toetada jõudnud, maja seisab ju jõude ja õilsamat eesmärki selle 18. sajandi paleed meenutavale barokkehitisele (umbes nii ütleb

Mart Kalm), oleks raske leida. Kunstnikud pääseksid vanuigi ärklitoast või keldriateljeest paleesse. Kus pealegi on “üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse ja raadioga; selts -- elukoht kellegi juures; ja prii söökla”. Nii see kadunud Ülo Kiple “Haiguste ravi” vormel ju kõlas. Kunstirahvas saab Kiple paradiisi.

See ettevõtmine, mis võib kõlada noortele naljakalt ning sütitada mõnes kadedas netikommentaatoris või riigikogulases vihaleegi, on ometigi tarvilik ettevõtmine.

Kui katsuda riiklikult mõelda, siis inimestele, kes eritavad avalikku vaimset produktsiooni, tuleks tagada mingi talutav äraolemine. Eriti siis, kui nad ise selleks enam väga võimelised pole. See on ühiskonna vaimse tervise seisukohalt kasulik. On ju nii, et näiteks streikivate õpetajate palka on palju odavam tõsta kui nende miiting kumminuiadega laiali ajada. See läheb ühiskonnale väljakoolitatud riigikukutajate põlvkondade näol väga kalliks maksma. Kunstirahvas pole ju ka muud kui rahva õpetajad. Ja niipalju kui mina olen tähele pannud, ei jäta kirjamees oma tööd ka siis katki, kui ta enam trepist käia ei jõua.

Vanadekodu inimlik külg on aga veelgi olulisem. Mida paremini meil läheb, seda individualistlikumaks me muutume. Need ajad kui põlvkonnad koos elasid ja vanemate eest hoolitsesid, on igavesti möödas. Heaoluilmas varuvad keskeas tegusad inimesed endale aegsasti  vanadekodukoha, et kui tuleb aeg “lasta ennast teistel vöötada ja viia”, nagu ütleb raugaea kohta piibel, oleksid need vöötajad (ja võimalikult professionaalsed) käepärast. Heaoluilma korralik kodanik ei seisa surmaga üksi silm-silma vastas, tal on tugigrupp.

Mulle on näidatud nii uhkeid losse kui moekaid korruselamuid Genfi järve kaldal vaatega mägedel mis voolavad – küll mitte piima ja mett – aga Eviani siiski. Need on vanadekodud, kus elavad ja surevad inimesed, kes terve elu kindlustusmaksetele rohkem kulutanud kui toidu, austrite ja shampanja peale. Kaks korda kuus söövad nad oma notariga (Eesti Vabariigi aukonsul prantsuskeelses Shveitsis härra Michel Merlotti on nimelt notar) lõunat ja vestlevad testamendist. Seal Genfi järve kaldale soetatud villas veetis oma viimased aastad  näiteks meie seast hiljuti lahkunud näitleja ja kirjanik Peter Ustinov.

Aga selge see, et meie pensionisambad Lausanne´i ümbruse terrassmaju ei kanna, nii et meile oleks Nõmme hea küll. Mina olen Nõmmel sündinud, ma võiksin küll seal surra.

“Ta suri viletsuses ja kõigi pool unustatuna,” on vormel, mis nii sageli kunstnike biograafiad lõpetab. See ei  mõju aga pensionisammaste ajastul tänapäevaselt, see ei jäta head muljet euroliidu ametnikele ja kriibib korraliku kodaniku südametunnistust. Kunstnikega on aga nii, et nende panust ühiskonnale on natuke raskem rahaga mõõta kui maamõõtja oma. Pole selge palju tema töö maksab. Kolleeg Barbi Pilvre tõi kunagi võrdluse, et kui Eest märgi joonistamine läks maksma 8 miljonit krooni siis võiks Jaan Kross elu jooksul kirjutatud romaanide eest Riigipreemia 300 000 küll saada. Ja teisalt: iga kirjastaja ütleb et sa oled aru kaotanud kui oma luulekogu eest 30 000 küsid.

Nii et kui me täpselt ei tea, mida kellegi vaimuöö maksab, võiks ühiskond igaks juhuks vaese luuletaja vanaduspäevad kinni maksta. Tuleb lõppkokkuvõttes odavam.

Pealegi arvan ma, et Nõmme mändide all asuv Vanade Kunstnike Palee saaks täiesti enneolematu potentsiaaliga loomemajaks. Sest kirjutamist ja joonistamist on veel raskem maha jätta kui joomist.

Ja lõpuks: seni kui ma veel ise vanadekodu kohale ei pretendeeri, vaid pean ajakirjanduses leiba teenima, ei saa ma jätta tähelepanuta üht omakasupüüdlikku mõteidu. Kui pagana mõnus oleks ajakirjanikel käia seal lugusid tegemas. Üks annab intervjuu, paarilt kolmelt küsid kohe kommentaarid kõrvale. Fotograaf saab ühe käiguga terve kuulsuste galerii üles pildistada. Loomingu toimetusel tuleks sinna ilmselt oma filiaal avada ja pärastpoole Vikerkaare omal kah. Kultuuriloolased võiks sinna lausa kinnistada, vahest hakkaks siis lõpuks kunstirahvast ka põnevaid biograafiaid ilmuma.

Tõesti mugav ja praktiline.

 
 
 
 
   
  
  
  
  
  
  

 
 
 
   
  
 & nbsp;
  
  
  

 
 
 
   
  
  
  
  
  

 
 
 
  & nbsp;
  
  
  
  
 & nbsp;

 
 
 
   
  
  
  
  
  
  
 

Millist maja on vaja

Arhitektide, kunstnike, kirjanike ning teatri- ja filmiinimeste loomeliitudes juba neli aastat päevakorras olnud idee rajada eakatele liikmetele pansionaat-vanadekodu ei vääri enam pelka kaalumist. See vajab Areeni toimetuse arvates rajamist. Otsustavat tegutsemist.

Me tuleme riigile ning loomeliitudele appi ja aitame sisustada vanadekodu ruume ning eluolu. Pidades kriitiliselt silmas, et uue vanadekodu võimalik elanik ei ole ainult praegune pensionipõlvepidaja või need, kes vajavad ööpäevaringset tuge ehk

lähema viie-kümne aasta sees, vaid ka loomeinimene, kes täna on 20-aastane. Ja et loomeinimesed on ka muusikud, kopiraiterid, toimetajad ja promootorid. See on suur ja pikaajaline investeering kogu kultuuriperele. Ja arvestades lausega loomeliitude ühispöördumisest kultuuriministrile – “See (hooldekodu-pansionaat) on väga oluline ja vajalik senises loomingulises protsessis väljakujunenud harjumuspärase elustiili jätkamiseks ja suhtlusringi säilumiseks”. 

Vanadekodu elutubade kompleks

Peaks koosnema kahest hoonest või siis helikindlate seintega eraldatud osakondadest. Vastavalt varasemale elustiilile  paigutab pensionile saabunud loomeinimene kas hoonesse 1, kus öörahu algab kl 23:00 ja lõppeb kell 06:00, või hoonesse 2, kus öörahu algab kell 05:00 ja lõpeb kell 13:00.

Galerii

Siin võib, aga ei pea korraldama retrospektiivseid või ka uusi näituseid. Märksa olulisem, et igal õhtul kell 17 pakutakse veini. Ja peetakse üks kõne.

Raamatukogu

Ülelugemissaal ja internetinurk, kus saab teineteisele – vana harjumuse kohaselt -  üleskutseid, manifeste, eklektiliste minifestivalide ning seminaride programme ja playliste meilida.

Arhiivi pannakse kõik avalikuks lugemiseks mõeldud kirjad.

Klubi

Menüüs kindlasti NoKust tuttavad tomatisupp, soe kana- ja peekonisalat, õuna-iirise kook. Alkohol on KuKu hinnaklassis, KuKu menüüst veel odav mulgipuder, Kunstniku Kõhutäis ja KuKu Special. Endistele Kuku liikmetele kehtib kaardiga allahindlus (aga mitte alkoholile).

Kõigile avatud DJ-pult. Memuaaride-, luule- ja lärmakad vestlusringiõhtud. Malelaud, mille nupud on varustatud vargakindlate mikrokiipidega.

Videoteek

Nappide võimaluste ja maitse tõttu kavas peamiselt Eesti, Islandi, Iraani filmid. Kuid ka kogu vene klassika ja kõik Bergmanid, Tarantinod, von Trierid, Hollywoodi muusikalid.

Muusikatuba kaminaga, ateljeed ja pisike stuudio

Soovijatele kasutada kitarred, klaverid, sämplerid, akvarellid, savi, purgid jmv. Filmi-inimestele kaamerad ja väike montaazhilaud, et saaks ringi tuiates kolleegidest ja põlvkonnakaaslastest dokumentaale või tõsieluseriaale vändata.

Med-punkt

Ehk meditatsioonipunkt maha rahunemiseks. Kasutatav ka kartserina, kus elanikud elavad Eviani vee ja peenleiva peal

Park

Aiapidudeks, perfoormantsiteks, maja näitetrupi suvelavastusteks. Pargi nurgas Intriigide Sein, millele taga saab seni elule shmekki andnud kismasid (maailmavaatelised, armualased, kriitikasõjad) edasi lahendada. Aga et majakaaslaste ajusid ja närve vanaduspõlves säästa, tulitatakse eraldatud seina taga. Võrkkiiged nudistidele (M. Mägi, Sobolev, Sorge, Luhaäär, Sarapuu Lemps).

Kabel

Pargi rüpes puude vilus künnapuliku arhitektuuriga hoone, mis mõeldud palvetamiseks nii luterlasele, katoliiklasele, õigeusklikule, krishnaiitidele ja teistele. Ka lahkumistseremoonia leiab siin aset. Maausulisele leidub pargis lohuga kivi. 

Sport

Kõikse eakohasem oleks ujula. Väike bassein. Ja spa! Saunakompleksis naistesaun, meestesaun, segasaun ja homosaun.

Vanadekodu võlud

I

Kuidas see kolimine käib? Nagu kolimine ikka – melanhooliaga. Aga vanadekodusse kolides ei pea vist kaasa transportima kogu mööblit, pole seal ju seda ruumigi, kuhu kõik mahuks. Kujutan ette, et meie kunstiinimeste vanadekodudes pole suuremaid kortereid (või kuidas neid elupindu nimetada?) kui kahe-kolmetoalised. Kes see üüri jõuab maksta. Äkki kulka toetab? Köök kuulub korteri juurde ka. Kõige olulisemad ruumid on tööruumid, ateljeed, helistuudiod, tantsusaal. Seal tehakse loomingut. Ärklikambrid kinnistatakse korterite juurde. Oleks tore öelda, et kodust lahkudes võtame me kaasa kaks kohvrit, fotod, kaisukarud ja mälestused. Et uues kohas ootab meid voodi päikselises magamistoas, avar elutuba ja professionaalne teenindus. Et rituaalse seaduspäraga järgnevad üksteisele hommikune tualett, hommikusöök, lõuna, lõunauinik, jalutuskäik, õhtusöök, siis hooaja pidustustena jõulupühad, lihavõtted, jaanipäev, mardipäev. Paaripäevased ekskursioonid kodumaa kaunitesse paikadesse. Armumised. Kust ma lugesin, et kõige kirglikumad armudraamad leiavad aset vanadekodudes? Et üks kepiga käiv naismaalija lükkas ratastoolis konkurendi trepist alla? Oli see Saksamaal?

II

Loomeinimeste vanadekodud pole Euroopas tundmatud paigad. Kuid neist ei räägita eriti, pressile need kohad huvi ei paku muidu, kui seal midagi skandaalset ei toimu. Saksamaal, kuuldavasti, paikneb loomeinimeste vanadekodusid, peenemalt ka pansionaatideks nimetatud, peamiselt kaunites maakohtades vanades lossides suurte parkide keskel. Ööpäevaringne meditsiiniline valve, liftid, toateenrid. Palju seltskondlikku tegevust: kes korraldab näituse, kes luuleõhtu, kes monoetenduse. Oma trükitud laualeht. Ühised filmiõhtud, Kaffee, Kuchen und Klatsch. Eestlase olemuses peegelduvat ju sakslane, nii et meie kultuuriinimesi ootavad vanadekodus sissejuurdunud väikekodanlikud meelelahutused.

III

Loomeinimeste vanadekodud on nišitoode. Nagu juutide vanadekodud Saksamaal, nagu lesbide ja gay’de vanadekodud Saksamaal ja Hollandis. Sageli kõik kolm kriteeriumi kattuvad ja siis on raske otsustada, kuhu elama asuda. Hollandis on see eksistentsiaalne probleem paljude jaoks, sest näiteks seksuaalvähemuste vanadekodudes ei piisa kohtadest, järjekord võib ulatuda kolmekümne (!) aastani. Pragmaatilises tegelikkuses tähendab see, et juba Kristuse eas pannakse endale koht kanaliäärses vanadekodus kinni. Harilikus vanadekodus ei leia homopaarid isegi Hollandis veel sageli mõistmist, ei kaaselanike ega personali poolt. Ühed häbenevad oma identiteeti ja teised ei tea, kuidas käituda.

IV

Vanadekodus, selles uues mikrokosmoses, kujunevad uued võimusuhted. Hollandis räägiti mulle lugu, kuidas endine radikaalne kuraator, kes valimatute sõnadega omal ajal materdas maalikunsti, palus ratastooliinvaliidina füüsiliselt heas vormis maastikumaalijal ennast voodist ratastooli tõsta. Aga maalija kergitas kaabut ega teinud palvest väljagi. Mida oled teisele teinud, selle eest pead kunagi hiljem maksma, ütleb piiblisalm. Mõni kaheksakümneaastane vanapoiss on kõbusam kui kümme aastat noorem “kolleeg”, andes talle tragiduses niivõrd silmad ette, et tekib küsimus, miks too üldse loomeinimeste vanadekodus elab. Üksi, oma endises hubases vanalinnakorteris elades poleks tal ju ka igav, arvaks kõrvaltvaataja.

V

Aga on! Ta ihkab seltskonda, vanu tuttavaid, noorusaja kamraade, endisi ­armukesi, naeruväärseid käberlinskeid, mõnusat jutu­suminat, ettekandjate standardküsimusi, järjekorda velskri ukse taga, õhtust bridži­partiid, uusima mobiiltelefoniga eputamist, puhta kraega särki ja viksitud kingi, vaidlusi ja solvumisi ja leppimisi, rõdult erutatud kambas uueaasta saluudi nautimist, üllatuskingitusi ning riigivapiga kirja teenetemärgiga autasustamisest. Kellega üksi elades kõike seda ­edevust jagada, kellele kirja ette lugeda, kelle üle tagaselja naerda? Pärast viiekümnendat elu­aastat elame me (või psühholoogide sõnul enamik meist) ju harjumustele. Ka iseäratsemine taltub, kuid igaühe individuaalsus säilib. Nagu Aurora Tippel, kes pani alati kübara pähe, kui kunstihoones oma viienda korruse korterist alla Kukusse sööma läks.

Harry Liivrand

Millist osa oma praegusest elustiilist soovid pensionipõlves kindlasti jätkata?

Jaan Elken (50)

Maalikunstnik, Kunstnike Liidu president

Mulle tundub, et küsimusse on annus irooniat programmeeritud, selline ennustamine on ju suhteliselt tulutu, veidi isegi endeline tegevus. Kui taevaisa tervist annab, siis vähemalt praegu arvan ma (nii nagu vist iga kunstnik ), et olulist elulaadi muutust, s.t loobumist praktilisest kunstitegemisest, ma ette ei planeeri. See on elukutse, kust pensionile ei minda, te vaadake vaid Ants Viidaleppa ja Evald Okast! Samas ei kujuta ma hüperaktiivset vanurist kuraatorit näiteks küll ette (kui, siis vaid Eha Komissarovit), ülikooliseadus sunnib pensioniea saabudes ka pedagoogitööst loobuma. Loodetavasti ei ole dotseeriv õpetamisharjumus selleks ajaks iseloomu lõplikult tuksi keeranud. Selline loominguliste inimeste vanadekodu võib aga oma fellinilikult tragikoomilise õhustikuga ja samas interdistsiplinaarsusest tingitud loomepuhangutega hoolduspersonali poole pealt tõeliseks hullumajaks saada. Loomeinimestele väärika vanaduspõlve kindlustamise vajalikkuses, arvestades meie lonkavat sotsiaalhoolekannet ja loojate (üldjuhul alatasustatud) panust rahvuskultuuri kehamisse, ei kahtle ma hetkekski.

Raul Saaremets (37)

Muusik ja DJ

Ma olen inimene, kes ei suuda tulevikku ette kujutada. See on vist väga halb ja maksab mulle sageli kätte. Nii, et ma tõesti ei kujuta ette – no noori tüdrukuid võiks sinna vanadekodusse kindlasti ligi lasta. Et nad saaksid külas käia vanameestel, kes siis rõõmsad oleksid.

Aga ega ma sellisesse vanadekodusse minna ei ihka, kui just vägisi ei viida. Näituste avamised, pensionile jäänud kunstiinimesed ja vana Kiwa heietused mind ei huvita, pigem oleksin erak. Need kunstiinimesed on ju suurem osa nii kuradi intensiivsed. Või juhul kui ma saaks oma majakese, või eraldi mõnusa päiksepoolse toa, kus saaksin rahus muusikat kuulata ja raamatuid lugeda.

Chalice (21)

muusik, hip-hop-artist

Nii palju kui võimalik sooviks ikka kõiki asju jätkata. Mussi edasi teha, kirjutada luuletusi… nii nagu ikka. Ega vanus ei loe. Ega vanadus pole haigus, mis halvaks.

Selline vanadekodu oleks hea küll. Samas, ma ei kujuta ette, et kui mu kõrval istub mõni kirjanik ja minul seal muusika pläriseks, et kuidas me siis läbi saame. Kõrvakuulmine ju ka halveneb vanaduses. Ei tea, kas ühte patta panemine on ikka kõige parem idee.

Samasuguste muusikute ja mölludega oleks väga šeff koos olla, me oleme ju praegugi tegelikult üks suur perekond. Aga riigi toetusel, ma saan aru, eks oleks selline koht küll kõva! Ja vajalik. See on kurb, et meie vanad muusikud, legendid, peavad kuskil laevade peal esinema. Ja pensionile pole ka loota, sest terve elu on elatud juhutöödest. Kas just maja, aga kindlasti mingi toetusfond.

Vanade loomeinimeste suvekodu, kuskil mere ääres, kus saaks möllata – super!

Hannes Praks (31)

Sisearhitekt ja muusikaprodutsent

Pensionipõlves soovin teha sama mida hetkelgi pluss midagi veel. Kindlasti lähen vaid vanadekoju, kus võimaldatakse normaalset käitumist nagu näiteks:

- koera kombel haukumine ja naabriäti säärest haaramine (hetkel seda kolleegidega praktiliselt teha ei saa – solvuvad);

- seljas sõitmine (et toanaaber ei pahandaks, kui talle kukile hüppan, põlvedega kannustan ning hüüan “Electro is my life! Kus Tõnso on?”);

- söögilauas luristamine (probleemivaba supi helpimine, mida saadab lauanaabri naabri mõistev jutt: võta veel, hea vedel);

- miim olemine (hooldajale nägude tegemine, kes ei vihasta, vaid küsib sõbralikult: Mis teed seal?).

Loomulikult on tore, kui suhtlusringkond säilib, nii nagu ettepanekus kirjas.

Jaan Pehk (29)

Luuletaja ja muusik

Mina ei oska praegu sellele küsimusele vastata, mis mulle 70-selt harjumuseks on jäänud.

Kui peaks homnepäev vanadekodusse minema, siis meeldiks mulle külmik tumeda õlle ja valge viinaga, arvuti internetiga, kitarrivõim koos instrumendiga ning elupaigaks võiks olla helikindlate seintega omaette tuba.

Taavi Eelmaa (33)

näitleja

Mõte on suurepärane, kuid segadusse ajab põhjendus “harjumuspärase elustiili jätkamisest”. Igal vähegi väärikal ja viljakal loomeinimesel on vanaduses villand oma harjumuspärasest eluviisist ja ta tahab lõpuks ometi “asjaga” tegeleda.

Mida rohkemat ma oskaks viljaka loometeekonna sügisel tahta kui jalutuskäike Nõmme parkides päikselistel kevadhommikutel. Hingata sisse eraaedadest hoovavat kütisepõletamise lõhna, mängida first person shooter’eid, vahetada sõpradega oma eriala naisüliõpilaste pilte ja õhtuti piibutoas ilkuda nende kallal, kes ei suuda väärikalt vananeda ning ikka veel kultuurist vigisevad.

Kõlab nagu paradiso rojale. Tehtagu!

Anu Lensment (33)

Moekunstnik ja ajakirja Cosmopolitan moe- ja ilutoimetaja

Kindlasti ma tahaks vanana olla võimalikult tegus, näiteks selline, nagu on praegu minu üle 80nene ülimalt vitaalne vanaema. Tugitoolispordi ja toalilledega suhtlemise asemel tahaks ikka pigem ettevõtlik olla. Seega kavatsen ma üldjoontes ollagi selline nagu praegu ja kindlasti midagi oma käte ja pea abiga teha. Võibolla ma hakkaks uuesti moekunstnikuks (sest kindlasti ma jätan vahepeal selle ameti kõrvale) ja mulle meeldiks pidada vinget moeateljeed, kus klientideks oleks kõik sellised vinged mutid. Kogu see ateljeevärk oleks ühtpidi glamuurne, aga samal ajal ka hästi zen ja öko, nii interjööri, valmivate rõivaste kui kogu mõtteviisi poolest. Olen üsna kindel, et selline suhtumine on mõnekümne aasta pärast endiselt päevakorral. Võib ka juhtuda, et see rõivavärk mind enam üldse ei huvita ja ma hakkan kaltsuvaipu kuduma, astelpajusid kasvatama ja maitsekaid loodusmaale maalima. Mul on juba praegu üsna mitu pilti silma ees, aga ma juba näen ette, et enne vanaduspuhkusele jäämist ma neid ei jõua realiseerida. Suurejoonelisi ja utoopilisi plaane ma niisiis selleks ajaks küll ei tee, aga põhiline oleks leida aega asjadesse süvenemiseks.

Aga ma tõesti pole päris kindel, kas tahaksin kogu oma pensionipõlve selles loodetavasti toredas Nõmme majas veeta. Näen oma elamist ette pigem kuskil keset metsa. Võibolla oleks see vanade kunstnike kodu variant siis tore, kui ma oleks füüsiliselt juba liiga vana selleks, et metsas elades loodusjõudude ja karudega võidelda.

Iir Hermeliin (31)

lavastuskunstnik

Toetudes klassikule, kes ütles, et energia kogus on inimeses konstantne, loodan, et ehk ei kao see ära ka keha vananedes. Et toimin seitsmekümneselt sama tegusalt kui hetkel. Loodan, et elu ei muserda mind ja minu sõpru kibestunud vanainimeseks ja me võiksime jätkata sama tihedat suhtlust kui praegu, kas või mängida lõputult doominot või arutada klaasi veini kõrvale maailma-asju. Sest keegi ei viitsi kurja vanainimese kaebusi kuulata.

Aga aega meil siis on ja võiks jätkuda elu, kus kellaajad ja kuupäevad ei ahistaks liialt õrna vanainimest. Hoolega valitud loovtöid teeksin rahulikult, laskmata end liiga lühikestest tähtaegadest segada. Elustiil võiks olla jätkuvalt spontaanne: kui hommikul tundub, et stuudios töötamise asemel võiks hoopis sõbaga merele minna, siis ka lähen.

Kindlasti ei viitsi muretseda elus kogutud mammona pärast. Kaevelda sõpradele, et majal sajab katus läbi ja koer sõi auto ära. Püüan juba praegu selliste ahistavate asjade üle mitte muretseda.

Aapo Ilves (33)

luuletaja

Kõigepealt ma nendiks, et poeedid ei vanane. Aga kui mul väetis põlves tsunftipoolset hooldepesa vaja läheb ja õnnestub sellesse ikka libiido kaasa venitada, siis ei tahaks kindlasti loobuda sellisest toredast literaatide kombest nagu poetesside, nende tütarde (siis juba tütretütarde?) ja sõbrannade ristkasutus; lühidalt – suhtlemisvõimalused inimeste vahel peavad jääma. Ja mingist öörahust ei tahaks midagi kuulda. Loomevajaduste realiseerimise võimalus (tehnopark) on samuti elementaarne.

Kirjanike noortekodu probleem tuleks samuti lahendada – Berk ja Kronberg peaks paluma NAKil Tartu Kirjanduse Maja võtmed tagasi võtta.

Wimberg (25)

kirjanik

Kui briljantselt aus olla, siis ma ei saagi aru, miks niisuguse vanadus- või hooldekodujutuga kummitatakse? Vanadekodu ei ole ju mingi anekdootide üksik saar, kuhu võetakse kaasa õlut, õlut ja... ee... veel kord õlut. See on koht, kuhu minnakse surema, mitte elama. See on haua eeskoda, pole mingit tähtsust, millega sa ennast matta lased. Vähemalt endise idabloki riikides on see nii ja veel pikka aega nii.

Mina loodan, et minul on vanamehekõbi-eas mingi kui tahes väike omaenese kotus ja piisavalt pinssi, et palgata teenija-põetaja enese eest hoolt kandma – kui ma seda enam ise mingil põhjusel teha ei suudaks. Kena oleks ka lastest natuke vanemate eest hoolt kanda.

Andres Maimik (34)

filmirežissöör

Ma üldse ei teagi, kas mul mingeid sambaid on. Kui elu kisub kiiva, oleks parem enne pensionipõlve ära surra. Ei peaks taara korjamisest hakkama elatuma.

Aga võib-olla viib reklaamiettevõtja-karjäär mind selleks ajaks haljale oksale ja saan vanuigi pelgalt minu vanale kirele, kinematograafiale pühenduda. Hakkaks selliseks über-produtsendiks, nagu Dino di Laurentiis. Kutsuks noori ilusaid staarihakatisi endale põlve peale, pakuks neile rolle uutes filmides. Spetsialiseeruks mahe-pornole.

Peaasi, et hemarroidid elu põrguks ei keera.

Sven Kivisildnik (40)

luuletaja, kolumnist

Mul on paha komme hommikul vara tõusta ja kohe tööle minna. Loodan, et vaestemajas leitakse mulle rakendus kas puulõhkuja, nõudepesija või avalike suhete juhina. Kes see mind lihtkirjanikku ikka loomingulisse vanadekodusse laseb, see loss ehitatakse nende jaoks, kes kulkast stippi saavad, välismaa loomemajades väärtkirjandust teevad ja vabariiki kapitalistlikes riikides esindavad. Mul pole sealt midagi otsida.

Märt Väljataga (39)

kirjanduskriitik, Vikerkaare peatoimetaja

Tahaksin jätkata Hasso Krullil külas käimist, kes elab seal lähedal Nõmmel. Üldse tuleks mõelda Nõmmel elavatel tuttavatele, kes võiksid endiselt seltsi pakkuda.

Anders Härm (27)

kuraator

Päevik 14. oktoober
AD 2050,
J. Elkeni nim Kultuuritöötajate Vanadekodu, Nõmme

Tõusin täna varakult, sest kolleeg Soans oli juba keset ööd kõrvaltoas vihaselt verd köhima hakanud ja sõimas meile muuseumipraktikale saadetud kunstiteaduse tudengeid schultzi-värdjateks, kuigi need üritasid püüdlikult üksnes tema siibrit tühjendada. Hanno, vaene mees, arvab muuseas, et endiselt on aasta 2004, kuigi Schultz oli juba 2015. aastal osutunud kapipedeks ning tema hea koolituse saanud õpilased lasteorganisatsioonist Peksa Pede eesotsas klassivälise töö organisaatori ja vabadusvõitleja Juku-Kalle Raidiga tegid talle otsa peale. Endiselt tegusad Ken ja Tolk olid selleks ajaks Maimiku voodist välja veeretanud, talle kargu alla ajanud ning sundisid teda intensiivselt midagi filmima. Selgus, et need olid nongratalased, kes olid ennast juba kella seitsme ajal alasti kiskunud ja rippusid pea alaspidi õunapuude otsas vanadekodu õuel. Kurat, 60 aastat on mööda läind ja ikka ei tea ma ühegi nende nime!!! Äkki peaks ikka küsima... Tundsin ära ainult Sobolevi, kes õõtsutas ennast mõnusalt meie vanadekodu aeda J. Elkeni mälestuseks istutatud tamme ladvas. Samal ajal, võidukas naeratus näol, üritas ta ex-minister Paetile pähe sülitada, kes korraliku inimesena püüdis kepiga äsades Sobolevi puu otsast alla meelitada. Järgmisel hetkel käiski kõva pauk ning viimasel ajal kasvus kõvasti kokku tõmbunud Sobolev sadas koos poolega J. Elkeni nimelisest tammest Paetile pähe. “Tore vaheldus!” jõudsin juba mõelda, ”tulevad riiklikud matused,” kui Paet end tamme alt püsti ajas ja kukkus Sobolevi tampima. Kuulsin veel, et Sobolev karjus, et ära löö, kuradi tõbras, see on radikaalne kunst, aga mitte mingid ministeeriumi munadepühad. Huvitav, mis ta sellega mõtles?

Seepeale läksin sööma. Nurgas istus nagu tavaliselt Juku-Kalle, koogutas end nukralt edasi-tagasi ja kirjutas Fagira di Mortile pühendatud sonette. Ta nuttis peaaegu vahet pidamata, sest Kivisildnik oli eelmisel aastal südamerabanduse saanud kui avastas, et Kiwa oli tema tuppa spetsiaalselt tellitud Navitrolla stiilis pannool kõikidele lollidele loomakestele genitaalid joonistanud. No oma viga, on siis raisal nii sitt maitse!!! Mäetamm ja Ole mängisid kõrvallauas kabet nagu alati, Mäetamm võitis nagu alati ja oli rõõmus nagu alati. Ole ei lasknud ennast sellest segada ja mõtles uutest kõlaritest, mis ta lapselapsed talle jõuluks kingivad. Juku-Kallest ei teinud nad kumbki välja. Kaugel saali teises otsas lõbustas Ojasoo end sellega, et tulistas Urmas E. Liivi kaerahelbepudruga, ise iga tabamuse üle infantiilselt naerdes.Tal oli juba neli tabamust viiest. Liiv aga ei saanud midagi aru, sest ta püüdis sõjakalt veenda Mirjam Tallyt selles, et Meie Mees on üldse maailma kõige parem bänd. Tally aga õnneks ei kuule enam suurt midagi, ainult naeratas ingellikult ja mõtles, et talle räägitakse John Cage´ist.
Võtsin oma pudru ja piima ja istusin Tõnso kõrvale. Tõnso kõrval on hea istuda, sest ta pole juba viimased 25 aastat ühtegi sõna lausunud. Räägitakse, et ta sai viimasel Hea Uus Heli festivalil nii kõva laksu, et otsustas enam mitte ühtegi heli ise kuuldavale tuua. Nüüd ta siis istus seal ja vaatas läbi akna päikest. Aknast vudisid parasjagu mööda Berk Vaher ja Andres Keil, kes karjusid noorusliku uljusega statemente, et "Eesti teater on pask" ja "Minge kurat festivalile", kuigi juba viimased kümme aastat ei olnud nad siit aiast kaugemale pääsenud, rääkimata siis veel mingisugustest festivalidest. Kuigi tehniliselt oleksid nad veel võinud minna. Aga viimati kui nad linna teatrisse lasti, said nad sihukese vapustuse, et tormasid lavale ja panid aksid põlema. Ise karjusid veel, et "Põle Stanislavski, põle!!". Peale seda otsustati neid enam mitte välja lasta.
Lõuna möödus suhteliselt rahulikult kui välja arvata see, et Ken ja Tolk peetisid vanadekodu juhatajat sellega, et too olevat Juhan Partsi kloon. Asi on ainult pooleldi vale, sest see on Juhan Partsi pojapoeg. Noh ja tegu on, ütleme, oma suguvõsa väärilise esindajaga. Aga varsti nad lõpetasid ära, sest Maimik oli juba väga tüdinud ja ütles, et kurat, mehed, siin ei ole mingit intriigi. Ahjaa- kunstiinimesed esitasid petitsiooni vanadekodu ümbernimetamiseks Jaan Toomiku nimeliseks vanadekoduks, põhjendusega, et Elken oli üks 20. sajandi lõpu mõttetu kunstiametnik ja konjukturist. Kuna tamm oli juba pooleks läinud ja keegi seda Elkenit nii kui nii ei mäleta, võeti vastu üksmeelne otsus seda ka teha. Pealegi oli Toomiku uisutajast hiljuti tehtud kineetiline pronksskulptuur ja nüüd see tiirutaski ümber Vabaduse väljaku - kokku umbes kolm surmajuhtumit ja viisteist raskemat vigastust.
Ka õhtu möödus suhteliselt rahulikult kui välja arvata see, et von Krahli teatri endine trupp tahtis jälle esineda. Kõik olid, nagu tavaliselt, selle vastu välja arvatud Vaher ja Keil. Mis sa neid ikka vahid, pealegi nad ei mäleta enam ühtegi asja peale selle Sex Pistolsi. Ja nad on kõik ratastoolis sellest ajast saadik kui nad "Luikede järve" esietenduse 40. aastapä_eval üritasid kammbäkki teha. Aga iga õhtu kell seitse täpselt sama jama. Peab vist magama minema. KURAT, KUS MU PROTEESID ON?

Turbovanainimese ratastool

Minu vanaduspõlve lahutamatuks seltsiliseks on kindlasti omadisainitud PENSCAR ©, ehk turbovanainimese ratastool, sest kes siis ikka viitsib pensiokana nii väga jala käia. Penscar lubab kõikjal ja pidevalt puhata, samas on tal mitu sportlikku võimalust ohutuks adrenaliiniteraapiaks. Tooli kolm positsiooni on enamasti mõeldud seiklusrikkaks mängimiseks, sest kes ei mängi, see ei söö. Kuid Penscari abil saab kibestunud vanainimene ka väga edukalt noori inimesi kiusata. Näiteks, kui tool nö selili keerata, võib rullikutel mööda tänavaid slaalomikurve võttes järeltulevate põlvede esindajaid rajalt maha võtta. Rallitamisest isu täis, tasub tool jälle püsti keerata ja käetoed päiksevarjuks üles tõsta. Observatiivne asend on vajalik omavanustega mängukogemuste vahetamiseks ja ümbritseva elu segamatuks uurimiseks. Kui toolil käetoed all, on hea sellega niisama päikese- ja õhuvanne võtta.

Veronika Valk