Kultuur kui koer
Kassina julgen koera alljärgnevalt määratleda kui madalamat olendit. Koer on arhetüüpne alluv, dresseeritav, suunatav, olemuslikult kontrollitav. Koer ei ole keegi ilma peremeheta. Vastupidi, koer otsib, kurb pilk silmis isandat, kellele alluda. Koer sööb meelsasti raasukesi peremehe laualt. Mahajäetud koer on määratud hukatusele, samas kui mahajäetud kass üldjuhul iseseisvub. Paremad koerad käivad koolis, mis on ühiskonna keskne sunni- ja karistusasutus. Dresseeritud ja kuulekat koera peetakse targaks. Kui koer ei allu, on kasvatamatu, võib ta hukata (väljend: “Sure, koer!” , mis saadab mingi eriti vääritu olendi hukkamist). Iseloomukas (inimkeeli “kuri koer”) peab kandma suukorvi, et ta hambaid ei näitaks. Koeraga suhtlemise repertuaari võtab kokku käsklus “Koht!” Peremees, kes jääb elule alla, taob oma koera jalaga ja see niutsub saba liputades.
Kuidas on kultuur meie inimühiskonnas koera staatusse langenud?
Tegelikult käitus kultuur koerana ka eelmises, nõukogude ühiskonnas. Kultuur oli täiesti taltsas, kontrolli all; mida kuulekam, seda söönum. Standardsus pälvis kõige kõrgema heakskiidu. See koer, kes oskas kõigi ülemustega hästi läbi saada, oli kõige suurem ja läikivam. Võimalik, et ta sai isegi medaleid näitustelt õige kõrgusega hüpete ja torust võidu läbironimise eest. Sabaliputamist premeeriti heldelt. Ülekäte läinud ja allumatud koerad-kultuuritegelased olid paariastaatuses. Muidugi, osa koeri hulkus ja mõtles, mida tahtis, aga nad olid ka näljas ja kirpe täis.
Hiljuti lõppes tants kultuuriväljaande Sirp ümber. Toimus jõuline katse ülekäte läinud koerale õpetust andma hakata: missugune peab olema kultuur uues uljas Eesti ühiskonnas, kus on ta koht, missugused on standardid, millele koer turuühiskonnas vastama peab, kelle käsklusi tuleb kuulata ja kelle omi mitte. Loomulikult on turuühiskonna nõudmised koerale teised kui vene aja või ka metsiku ida aastate normid, kui igaüks, ka koerad said vabalt ringi lipata.
Kõige hullem on, kui kultuur koera staatusest välja tahab rabeleda, kui ta ei kuua sõna. Omapead käimine on koerale keelatud. Koer ei tohi ennast ka pidada privilegeerituks ega nina püsti ajada, nagu kultuuriinimesed seda sageli teevad. Koer olgu arusaadav, millal ta haugub ja kelle peale. Ennasttäis koer on hukule määratud: toimub magamapanek ehk kultuuriasutus või väljaanne suletakse.
Sirbi kui probleemse koera juhtum lahendati: pandi uus intelligentne peaperemees, kes raske iseloomuga koeraga ehk hakkama saab. Ülemperemehed said aru, et Sirbi näol on tegemist väärt tõukoeraga, kes on ehk juba vana ja kohati nõder, ent oleks olnud liiga ohtlik peremehele endale see koer magama panna. Umbes nii nagu käituti briti printsess Anne´i üleannetu bullterjeriga, kes Elizabethi sülekutsu ära sõi ja pargis lapsi hirmutas (Sirbi puhul heideti küll pigem ette hambutust.) Mõned “rasked” koerad on liiga vana sugupuuga, et neid nagu teisi kohelda.
Üldiselt on Eestis kultuurikutsud taltsad, kuna korrapärane toitmine hoiab seedimise korras ja meele rõõmsa. Kui koer täidab ülesande hästi, saab ta preemia; täidab veel paremini, saab mitu preemiat. Mõlemad on rõõmsad, nii koer kui tema peremees. Täissöönud kutsu pilk on küll pisut nüri, aga peaasi, et peremees teda nutikaks peab ja teistele näidata tahab.
