*tõsiasja, et loomemajandus kui "tuleviku" ala vajaks täiendavaid investeeringuid,

*tõsiasja, et kultuurivaldkonna eelarvelise osakaalu kasv on mõeldav vaid majanduskasvu tingimustes,

*n-ö "betooni ja tegevuse" vahekorda, teisisõnu olukorda, kus küll investeeritakse uutesse ehitistesse ja infrastruktuuri, kuid jäetakse tagaplaanile tõsiasi, et neid ehitisi hoiavad elus siiski inimesed ning nende loominguline tegevus,

*kõige abstraktsemat, kuid samas olemuslikemat aspekti – kultuuri toimet. Kultuur ei koosne teatavasti vaid etendustest, kontsertidest, trükistest; vaid kultuur hoiab elava ja areneva oma ühiskonna mõtlemise ja tunnetuse. Seda on raske mõõta, kuid see ei tähenda, et sellel poleks mõõtu.

Hr Sõerdi juures viibinud esindasid arhitektuuri, rahvakultuuri, raamatukogundust, teatrikunsti, muuseume, filmikunsti ja kirjandust. Ometi ei arutletud seda, milliste probleemidega seisab vastamisi üks või teine valdkond, vaid anti mõista, et praeguses olukorras pole enam tähtis, kui palju kedagi toetatakse, vaid et kasvav toetamine peab olema riigi põhimõtteline valik.

Mõneti ootuspärane ja siiski ka üllatav, et meedia nende väga oluliste teemadega tihtipeale haakuda ei suutnud ega tahtnudki. Selle asemel hakati kinni täiesti sekundaarsetest aspektidest, vormilistest küsimustest, paisutades nii täiesti ebaolulist. Paar näidet.

*Kas loomeinimeste protest oli kultuuriministri õhutatud? Küsigem vastu: mis vahet seal on? Küsimus pole ju selles, kes probleemi tõstatas, probleem püsib ja põletab üha enam – ning võib varsti põletada mitmeid näppe. Tõsi, võib ju olla, et loomeinimesed teevad hetkel kultuuriministri tööd, kuid keegi ei tee seda tööd vastumeelselt.

*Eelmises Areenis esitas mu sõber ning võitluskaaslane luulekooslusest Õigem Valem Fagira D. Morti küsimuse: miks tahavad loomeinimesed streikida? Fagira hüüatab: WTF (ehk what the fuck?) loomeinimesed? Viidates loomeinimeste kirjale, hurjutab Fagira sellele alla kirjutanud loominguliste institutsioonide esindajaid, et streik on töölisklassi vahend, loojad võiksid väljenduda pisutki loomingulisemalt. Vastaksin: braavo! Efektne samm. Kuid siiski: WTF, Fagira? Lugesid ehk kirja või ehk siiski mitte? Leiad sealt kirjast ehk sellise mõiste nagu "streik"? Vahest siiski mitte? Leiad sealt hoopis sellise mõiste nagu "protest", täpsemalt: "protestiaktsioonid". Keeletundliku inimesena ehk tead, et mõiste "protest" pole sünonüümne mõistega "streik"? Näiteks meeleavaldus on samuti protestiaktsioon. Või läinudesmaspäevane mänguautode, jalgrataste ja lillede asetamine Vabaduse väljaku parklasse. Niisiis – kust sa üleüldse võtad, et loomeliitude kirjas seisab streigisoov? Tõsi, kindlasti on tööseisakust räägitud kui ühest võimalusest, mitte ühesest väljavaatest; mitte kindlast, kirjasolevast kinnitusest. Tundub, et "nördinud ähvardus alustada kultuuristreigiga" on pigem ajakirjaniku, mitte loominguliste koosluste idee. Samas on mõistetav, et "streik" kõlab meediaformaadis "seksikamalt" kui ähmane "protestiaktsioonid".

Paraku on Fagira D. Morti artikkel ere näide tänase Eesti ajakirjanduse keskvoolust. Seda iseloomustavad kaks parameetrit: eneseimetlus ja pealiskaudsus, mis viivad suutmatuseni keskenduda asjade olemusele. Arvatavasti võtavad paljud ajakirjanikud "neljanda võimu" mandaati väga traditsiooniliselt – võim peab eelkõige paika panema, mitte õiget paika otsima. Tegemist on muide trendiga. Selle trendi illustratsiooniks sobib üks hiljuti loetud artikkel, mille pealkiri ütles otse, et selle väljaande toimetajad on ikkagi väga targad. Lugu rääkis toimetuse edust ühes mälumängus. Loo kõrval seisis foto targast meeskonnast (mis sobiks oma toimetatavasse lehte paremini kui suur foto toimetajatest, eks?), mille all toimetajate nimed. Ühe toimetaja nimi oli trükitud valesti – tegu polnud ühte tähemärki puudutava veaga, vaid üleüldse teise inimese nimega. Eneseimetlus ja pealiskaudsus.

Ma ei taha väita, et ajakirjanikul on keelatud teatud teemasid, näiteks kõnealust kirja, küsimuse alla seada. Olen Fagiraga nõus, et tavaline streik, tööseisak, poleks kõnealuses küsimuses kõige loomingulisem lahendus ning juhul, kui protesti vaja läheb, hakatakse selleks otsima erinevaid, ehk ka ootamatuid väljundeid. Kuid küsimus pole ju praegu streigis, vaid hoopis milleski olulisemas – ning ajakirjanikul peaks olema vähemalt soov olulist märgata. Vastasel korral on õigus vastu küsida: WTF? What the Fagira? – kuidas kukkus asi jälle eneseimetlusse ja pealiskaudsusesse; asja olemusest mööda? Järgmine kord helista mulle, eks?