Berk Vaher

Räägitakse, et kunagi ammu raius Peeter I akna Euroopasse.
Aegade jooksul on seda akent palju määritud ja mätsitud.
Ta tuleks puruks lüüa.

Henry Laks ühel 80ndate lõpu
Rock Summeril

Nii, nüüd läheb toitjate käte hammustamiseks, võimalike “halastuslaskude” kiuste – enam ei jaksa ennast veenda, et tegelikult polegi ju olukord nii hull.
Kui Postimees 1999. aastal oma Kultuuri-lisale noa neeru suskas, astus vastutav väljaandja Mart Kadastik oma lehe veergudel üles kärkimakippuva vabandusega, kus väitis (üsna vastuoluliselt), et Kultuuri lõpetamisega järgitakse Lugeja soovi ja et tegelikult hakkab ärinädala lehtedes sellevõrra rohkem kultuuri olema. Too viimane lubadus oli juba iseenesest päris räige must huumor. Olid ju veel meeles 90ndate teise poole algusaastad, mil Postimehes ilmusid – kui rääkida ainult kirjandusest – regulaarselt Ilmar Vene harivad esseed, luulet ja proosajuppe (säälhulgas üle kahe lehekülje käiv värviline Erakkonna-valimik), Valdur Mikita mõtisklus “Keelevaikus” (värvilise illustratsiooniga Jaan Tammsaarelt)… Aga ka kunstinäitustest oli sagedasti vähemalt pooleleheküljelisi kajastusi, kus pildid siiski ei olnud tekstist suuremad.
Kujutate te praegu midagi sellist Postimehes ette? Mina ka ei kujuta. See ongi kõige õudsem. Isegi meie, kes me mäletame, enam ei kujuta. Aga kasvab terve uus põlvkond, kes ei tea isegi toda lähiminevikku taga igatseda. Kelle jaoks on loomulik, et Postimehe nädalalõpulisast kujuneb tibide reisi-, kosmeetika- ja mensuleht, kust on juba peaaegu välja juuritud ärksavaimuline muusikaarvustuste lehekülg ja kus juba ka raamatukülge on asutud harvendama. Ning kus uudiskünnis on spordi ja moe jaoks kordi madalamal kui vaimukultuuri ja noorte muusikatalentide jaoks. Uus põlvkond ei suuda võib-olla enam mõeldagi teistsuguse ajaviitelisa võimalikkusest… See, kulla sõbrad, on vaimne genotsiid.
Eesti Päevalehes on reedene raamaturubriik Arkaadia veel esialgu alles – kuid ka sinna imbub üha enam kirjastuste hooghaipi ja kollakat kirjandusteadust. Ja kui abitoimetaja Urmeti hungveipingluse vastu ehk polegi mõtet sõdida – mingi kiiksuga koloriidi see ju lehele annab –, siis raamatuarvustuste kahanemine keskeltläbi 2000-tähemärgiliseks on igatahes languse märk. (See formaat näib kehtivat ka teiste Päevalehe kultuuriartiklite kohta). Et selle ja vähemagi mahuga on võimalik raamatut teraselt tutvustada, näib tõendavat Areeni uus raamatukülg (kui kauaks?). Kuid põhimõtteliselt peaks säärane kasinus siiski tunduma alandav nii kirjanikule, kriitikule kui ka lugejale.
Päevalehed ehk ütlevad nüüd: aga on ju olemas spetsiaalne kultuurileht – Sirp! On. Ning sääl saab tõepoolest operatiivset kriitikat kohitsematult avaldada. Ent… neil reedehommikuil, mil olen kuulanud Vikerraadiost ajalehtede tutvustust, on Sirbi puhul kirjandusleheküljed alati vahele jäetud. Praegusest “kirjandusbuumist” ei jõua eetrisse virendustki. Milles viga? Kas Sirp ei oska kirjandust väärikalt mõjule päästa? Ei tahaks ju uskuda, et Vikerraadio saatejuhid ootavad Sirbilt samasugust kimedavõitu frivoolsust, nagu on sugenenud päevalehtedesse? Mitmeti võiks Sirp hoopis Areenilt õppust võtta – ehkki mitte liialdada kultuuri lustmängustamisega ja “kultuspersoonide” ümber heppamisega. Aga ega Areengi enam väga liialda.
Kohalik meediaguru Hennoste põlastaks selle kurtmise pääle vist jälle, et noored ei taipa absoluutselt ajalehekriitika spetsiifikat. Kuidas võtta. Kui ajalehekriitika peabki olema pihkukihistav klatš, nüri ümberjutustus ja mõtete pudiksnämmutamine, siis ma ei taipa küll. Kui ajalehed peavadki üha suurendama reklaami mahtu ja ikkagi tellima üha vähem pikki artikleid toimetusevälistelt ekspertidelt, siis ma ikka tõesti ei taipa. Kui kultuuriinimesed ISE (mitte abstraktsed “turujõud”!) hakkavad toimetajatena kultuuri niimoodi pilastama, siis – ma ei taipa.
Ma taipan esialgu seda, et Lugeja, kellega toimetajad kirjutajaid hirmutavad, on muutunud mõttekat eneseväljendust segavaks teguriks, kellest tekib tahtmine kiiresti ja valutult vabaneda. Kuid kui ma elusa lugejaga ise jutule saan, selgub, et ta jagab mu nördimust. Ja siis taipan ma, et hoopis praegune kultuurilehestik võõrandab lugejat ja kirjutajat kunstlikult teineteisest, tekitab vastastikust umbusku , debiliseerib meid teineteise silmis.
Seda akent on palju määritud ja mätsitud – see tuleb puruks lüüa. Mitte aga üldsegi toimetajate vallandamisega – nad on ju siiski enamjaolt kogenud profid! Kuid nad peavad julgema rohkem riskida, päätoimetajale ja omanikule mõtestatult vastu hakata. Ning loomeinimesed peavad seisma toimetajate selja taga ja protestima, kui kellelegi jälle tahetakse eluterve kriitikameele pärast kinga anda. Bürokraadid ei pea saama kultuuriga ülbitseda – tulgu või uus loomeliitude pleenum! Sest ka erakätes oleval meediakanalil on ikkagi vääramatu kohustus avaldada operatiivseid ja konstruktiivseid kajastusi tõsiseltvõetavatest kultuuriaktidest.