Kui ma möödunud neljapäeval Pärnusse jõuan, pakib Andres Noormets asju, et järgmisel hommikul New Mexicosse sõita. Action-teatri (see tähendab tegevuslikku improvisatsiooni) õpituba kõrgmäestikurantšos. Ta ei võta arvutit kaasa, ta on ilmselt kuuks ajaks levist väljas.


Samal õhtul on Endlas tema uusima lavastuse esietendus, Urmas Vadi “Ballettmeister”. Ma kisun olulise nädalalehe töötaja esimese öö õigusega kõige hullemast võimalikust ajast välja poolteist tundi. Me istume teatrimaja ümmarguse aknaga lavastajatetoas ja püüame lõpuks ometi valmis saada kolm aastat planeeritud ja ikka pooleli jutuajamise.


Ega ma ju Andrest tegelikult ei tunne, või siiski? Ma tutvusin temaga aastaid tagasi Viljandi Ugala loomenõukogu liikmena. Tema oli sel hetkel peanäitejuht. Ugala asjad läksid allamäge.


Andrese leebelt pretensioonikas, kuid vaba ja moodne hoiak põrkus publiku ja osa teatrikollektiivi konservatiivsusega ja majanduslikult oli asi eriti segane. Konfliktid kulmineerusid olukorraga, kus nõukogu ei näinud enam muud võimalust kui paluda kultuuriministeeriumil lahti lasta nii teatri direktor kui ka peanäitejuht. Mis ka juhtus. Kurb lahendus, aga paratamatu. Mul oli Andrese pärast süütunne sel hetkel, sest ma nägin tollases Ugalas tänu tema ideedele ikkagi suuri võimalusi. (Mul oli umbes samal ajal kahju ka ühe oma liialt purjutava, kuigi andeka alluva vallandamise pärast, mida ma pidin mingil moel ellu viima.)


Aga ma olen õnnelik, et võin mõlemat endiselt peaaegu et sõpradena ette kujutada.


Andrese karjäär oli tegelikult algul aeglane, kuid siis on mu arust edenenud üha tõusvas tempos.


Ugala legendaarse etenduse “Armastus kolme apelsini vastu” üks peaosatäitjaid hakkas järsku avastama ­uusi ja laiemaid maailmu, kui oleks lihtsalt näitlemine. Tuli lavastamine.


Näidendite ja kuuldemängude kirjutamine. Näitekunsti õpetamine Viljandi Kultuurikolledžis. ETV lasteseriaal “Lumejänesed”. Raadiotöö Vikerraadio peresaates ja Klassikaraadio “Fantaasias”.


Pidev õppimine, workshop’id välismaal.


Lõpuks bänditegemine, ASK:, kummaline, teadvuse voolu kasutav improvisatsiooniline koosseis Tanel Kerikmäe ja Mart Sooga. Ta on üks Eesti suurimaid post-rock’i-nimelise muusikanähtuse fänne.


Ma kadestan tema entusiasmi, suutlikkust kihutada kodulinn Viljandi, Tallinna ja Pärnu vahet, kus ta hetkel lavastajakohal palgal on. Mind ehmatab tema optimism ja õppimistahe, see ei ole 45aastase tüüphoiak meie kultuurimaailmas.


Sinu teater?


“Mulle meeldib, kui asjades on õhk sees, või läbipaistvus. Kontseptsioonid mulle meeldivad, aga mulle ei meeldi, kui mulle kontseptsiooniga mööda pead taotakse. Kontseptsiooni peaksid ka minu enda mõtted ja fantaasiad ära mahtuma! Mulle ei meeldi lõpetatus. Ka teatris: mulle on oluline algsündmus, mitte see, et on olemas lõpplahendus, kus suunas kõik läheb. Mitte et üks oleks halvem teater, aga mulle meeldib, kui otsad on lahti, asi ei jää seisma selle koha peal, kus peaks lõpp olema. Sellist teatrit ma praegu teengi.


Ma ei kavatse enam teha neid asju, mida ma ei taha teha. Ma ei taha teha midagi sellist, kus on konkreetsed etteantused, kindel materjal ja näiteks ülesanne, et asi peab olema kolmes vaatuses. Samas, kui sa oled oma ­kontseptsioonis kindel, siis ma pole selle vastu, kui mulle öeldakse, et sul on just need nä itlejad.


Lepitakse kokku mingites struktuurides, mis jäävad tegevusi raamima. Raamivate struktuuride sees võib kogeda absoluutset vabadust. Sa võid näitlejale ju öelda, et mine tee midagi, aga vaevalt et keegi sest eduga välja tuleb. Raamid on olulised, aga tuleb välja mõelda sellised, mis ei ahista.


Mul on teatri alal väga tihti visuaalne mõtlemine. Aga see ei ole ainult pilt, see on ikkagi seotud ka muude asjadega, selline kompleksne asi. Loed teksti, siis tekib sinna juurde pilt ja sa tunned, et sa oskad seda teha, samas ei pea oskama seda üles joonistada. Pilt näitab, kuidas asi liigub.”


Arutleme vahepeal selle üle, miks teatris räägitakse erilise pateetilise hääle­tooniga. Ma räägin oma ­kolleegist, kes kunagi väitis, et ta raadiosaatejuhina kasutabki teadlikult teist häält. ­


Andres leiab, et kuigi võimeline klassikalist lavakõnet pakkuma, on ta nüüd, tänu improvisatsiooniga tegelemisele, just saanud oma häälega esineda. Ja et pole enam see aeg, kus on kindel, missugune peab lavakõne või teater laiemalt olema.


Mälu?


“Teater pole see, mis kasutab vaid sõnalist teksti. Teatri tekstikihistused on mitmekesisemad.


Mulle meeldib Pärnu teatris olla. Mulle meeldib, kui teatris teatriga tegeldakse. Ma olen Ugala-perioodi oma mälust välja lülitanud. See pole poos, mu jaoks on ka teatris üks olulisemaid teemasid mälu. Mäluga seostub palju, aga samas ka mälutusega. Ka see, mis ei salvestu, kuigi mälust räägitakse kui salvestajast. Mul on kokkupuuteid oma mäluga, mis vahel ei salvesta või siis kustutab ära.”


Andres kirjeldab oma äsja Raadioteatris esietendunud kuuldemängu “Öö” (kuulatav
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1135921
), mis on pigem musique concrete kui tavaline raadiotekst, tuginedes öises linnas hulkudes tehtud salvestistele, millele hiljem lisandusid tekstid, mis neid ühendavad; mitte ilukirjandus, vaid pigem manuaalid, mis kirjeldavad, mis tulemas on. Seal ei ole lugu, ütleb Andres, sest ööd on katkevate narratiivide aeg.


Post-rock?


Texases leiab post-rock’i, Austin on hea koht. Põhjas on Chicago post-rock’i pealinn.


Minu kirg oli ambient. Ambient’i leidsin, kuna mulle meeldis Roxy Music. Bryan Ferry polegi ju rock-laulja, ta on nagu ambient-laulja! Siis jõudsin Brian Eno juurde, kelle asjad siiamaani meeldivad. Otsides sarnast muusikat, leidsin Labradfordi, mis on juba post-rock.


Post-rock’i on defineeritud kui rockmuusika tegemist mitte-rock’i vahenditega või siis traditsionaalse rock-loo parameetrite segamini lükkamist. Et ei ole lugu A-B-A-B, vaid on A-B-C-D-E-A, samas sel pole proge-rock’i intellektuaalsust, mis võib olla ka pseudointellektuaalsus.


Ma ei suuda neid progebände, mida vanasti kuulasin, enam kuulata, nagu tapab ära. Post-rock on kinemaatiline, ta paneb su fantaasia tööle.


*

Mitu aastat tagasi jalutasin Berliinis Unter den Lindenil ja kuulsin järsku eestikeelset juttu. Mu ees seisid Andres Noormets ja tema Pärnu kolleegid, lavastajad Tiit Palu ja Enn Keerd, õllepudelid käes. Hämmastav kokkusattumus, mõtlesin, ja lisaks oli neil Theatertreffeni, tähtsaima saksakeelsete maade teatrifestivali pileteid üle. Nägin tänu neile kaht vapustavalt head ja arusaadavat etendust, kuigi mu saksa keel piirdub oskusega tänada, tervitada ja tellida õlut ning vorsti.


Veel aasta hiljem samal ajal olin jälle sama s tüpograafiakonverentsil; ja see oli lausa déjà vu, kui Andres helistas mulle ehku peale, et näe, olen jälle Berliinis, oled äkki ka, sööks midagi! Vietnami toitu sõime Alexanderplatzil seepeale, teatrifestival oli kahjuks juba läbi.


Andres, omaenda määratluse järgi “kultuuritalupoeg”, kohutavalt paljude asjadega tegeleja, on mu arvates üks empaatilisemaid inimesi, keda tunnen.


Selliseid inimesi on hea ja soe kohata.
10 post-rock-bändi, keda peaks Andres Noormetsa arvates ­tingimata kuulama
Labraford
Do Make Say Think
Mono
Japancakes
Gregor Samsa
This Will Destroy You
Yndi Halda
Colleen
Radicalfashion
The books
Psühhedeeliline ­lähenemine ajaloole
Urmas Vadi
“Ballettmeister”

Lavastaja Andres Noormets. Esietendus Endla teatris 30. aprillil 2009.

Hullumeelne jama, eks? Tuletõrjujatest spordimeestele ei tea kust käsu korras laekuv kategooriline idee päästa ära Kaasani vaimuhaiglas vaevlev president Konstantin Päts ja tuua tagasi Eesti iseseisvus, olles maskeerunud rahvatantsuansambliks Sõleke?

Urmas Vadi tekstidega kursis olles on see irreaalsus normaalne. See pole samas Kivirähk, see on üks teine maailm. Kohati pehmem, kohati sürrealistlikum selle termini algses mõttes, kus seosed ideede vahel ei ole kriitikule eriti kokkupandavad. Ja kas seda vaja ongi?

Kui siin on suuri rolle, siis Ago Andersoni algul tõrkuv ja siis hoogsaks projektijuhiks muutuv tuletõrjujast Vanemuise pseudoballettmeister, uue nimega Harald Vöörmann, on seda kindlasti. Eriti kui vaadata näitleja tavaimagot ja samas tekkinud imetletavalt üliefektset osatäitmist.

Ja Indrek Taalmaa (kui osav grimmiga inimese vanuriks muutmine!) president Päts on lihtne ja monumentaalne, ta läheks peale ka rahvuslastele, vaatamata jutu demagoogilisusele – või on see ikkagi seniilsuse kujutamine?... Ükspuha.

Niinimetatud Sõleke on oma pseudorahvatantsunumbrites hiilgav. Rahvusliku eneseiroonia väheseid ilminguid 21. sajandi Eestis.

Omaette kommentaariks toimuvale on ekraanil pidevalt vahelduvad kunstnikeduo Girlin Bassovskaja animeeritud kollaažid, kohati on kõike isegi liiga palju, jälgitavuse piir publiku jaoks ületatakse.

Tegelikult ma kujutan ette lavastaja raskusi end läbi süüa tekstist, millest suur osa pole mitte dialoog või action, vaid kirjeldused toimunust, lihtsalt lavalise tegevuseta narratiiv, aja ja koha ühtsuse rikkumine. Postteater? Jutustus dramaatiliste kohtade eksponeerimisega?

Miks mitte?

See on ikkagi komöödia, mis sisaldab hulgaliselt naljakaid detaile. Üle lava kakerdav ja totralt ropendav Vene kindral. Ja muidugi eri rollides ilmnevad karismaatilised, vastuvaidlemisega mittenõustuvad megabeibed.

Paar kohta ju on, kus saaks vaielda või lihtsalt toimuvat natuke lühendada, kuid mu arust siiski on see teatritükk, mis ühendab meelelahutust ja pärisprobleeme. Ja esindab tõsist päristeatrit, mis on ka väga tähtis.

Tõnu Kaalep