Nüüd on Eesti Euroopas ja pole vaja akna kaudu väljas käia - väravad on valla. Aga milline meie eurotunne õieti on. Väravad on valla ja ühtedel on tunne, et Eesti võib rahast ja ajudest tühjaks voolata. Teistel on tunne, et Euroopast tulvab sisse tohutult direktiive, mis ahistavad meie algupära ja vormivad meist keskmist ja igavat Euroopat. Kohe meenub Rooma väravate, sisse- ja väljapääsude jumal Janus, kelle templi väravaid Roomas hoiti suletuna vaid rahuaegadel. Avatud värav võib olla ohu tunnistaja. Seepärast vaatas kahenäoline Janus korraga ette ja taha.

Kuid tänu Lennart Merile on meil veel kolmaski tunne. Eesti on oma maa ja juurtega alati Euroopa olnud. Nõukogude Liidu lahkumine on lihtsalt ka meis, eurooplastes, tekitanud ülemineku tunde. Sest piiriväravad on nihkunud ida poole. Ja eurovärava avatusel või suletusel on vaid mentaalne tähendus. Sellele tähendusele on ehk kõige otsesemalt viidanud euroopa filosoof Friedrich Nietzsche, kelle Zarathustra ütleb: "Aga just sääl, kus peatusime, oli teevärav. "Vaata seda väravat, kääbus!" jätkasin ma, "tal on kaks nägu. Kaks teed tuleb siin kokku: neid pole veel keegi käinud lõpuni. See pikk tänav tagasi: ta vältab igaviku. Ja too pikk tänav edasi - on teine igavik. Need teed tulevad teineteise vastu; nad põrkavad ootamata teineteisega kokku: - ja siin, ses väravas, on koht, kus nad ühinevad. Värava nimi on üleval kirjutatud: "Hetk"."(F. Nietzsche. Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, 1932, lk 165).

Värava suletus ja avatus on seega vaid hetke mõtestamise, mineviku, tuleviku ja oleviku kokkuviimise küsimus. On hetk ja on piiritult võimalusi seda hetke mõista. Üks film igast Euroopa riigist tänavuse PÖFFi eriprogrammis "Culture Gate / Kultuurivärav" loob juhuslikkusele vaatamata kindlasti oma terviku. See on antud hetke Euroopa tekst Eestis ja selle hetke mõistmise ja mõtestamise jaoks tuleb 6. detsembril kokku hulk inimesi, et arutada filmi koha üle Euroopa ühinemisprotsessis, identiteediloomes ja kultuuride mitmekesisuse kaitsmises.

Filmi, nagu kõiki muidki kultuurinähtusi, saab poliitika huvides hästi ära kasutada. Film võib olla visuaalse propaganda, aga ka identiteediloome vahend. On iseloomulik, et identiteedi-uuringute klassik Anthony Smith kirjutas pärast oma kuulsat "Rahvusidentiteedi" ""National Identity") raamatut viimasel sajandivahetusel artikli rahvuse visuaalse kujutamise olulisusest ("Images of the nation: Cinema, art and national identity"). Visuaalsus muutub kultuuris aina tähtsamaks ning trükimeedia mõju on muude meediate mõju all oma tähtsust minetanud. Semiootik Günther Kress (vt ka Areen nr 44, 2. november, lk 10 - Toim.) on seda vaadelnud kirjutamise asendumisena kujundiloomega ja raamatu asendumisena ekraaniga.

See on kultuuri globaalne muutumine. Kuid mitte kultuuri mitmekesisuse muutumine. Globaalsed poliitilised protsessid on ka Euroopas kasvatanud lokaalset identiteedijanu. Globaalsed majandusprotsessid on vi inud identiteedikaupade tootmise ja tarbimise tähtsustumiseni ning kultuuriidentiteedist on saanud ka turundusmõiste. Näiteks kõrvuti toiduainetega osaleb selles lokaliseerivas turunduses ka kohalik filmikunst.

Filmikunstil on globaalse ja lokaalse pingeväljas oma eriline koht. Ja seega on eriline roll ka ekraanil, millele filmi projitseeritakse. Filmikunsti ja filmiteaduse puutepunktis on üheks segaseimaks mõisteks stiil. Esiteks on film suure hulga inimeste ühispingutuste tulemus ja seetõttu on raske rääkida autoristiilist. Kuigi režissöör on enamasti tähtsaim isik filmigrupis. Teiseks on film jäädvustatud kaamera abil ning kaamera tehnilised parameetrid mõjutavad otseselt tulemust.

Lisaks on filmikunstis palju žanrikaanoneid, millest kinnipidamine või üleastumine on tihti hoomatav ka tavavaatajale. Ekraanile projitseeritava maailma heterogeenne tekkelugu on mitmekesisuse esimeseks kooliks. Ekraanilt peegeldub ju tihti korraga kaamera vahendatud maailm (view), režissööri või loomingulise grupi maailmapilt (point of view) ja žanri maailm (gaze). Ei ole raske eristada juba esimestest kaadritest Tarkovskit ja Trieri või vesterni ja õudusfilmi. Kuid kaamera funktsiooni on raskem mõista, sest kaamera võib lisaks tehnilisele vahendajale olla ka kellegi vaatepunkt.

Seetõttu on oluline veel filmi aegruumiline olemine. Mihhail Bahtin on öelnud, et mingi teose kunstilisse maailma pääseme vaid läbi aegruumi ehk kronotoobi värava. See aga tähendab, et eelmisele kolmele parameetrile lisandub veel kolm. Igas filmis on loo maailm ehk mingil viisil kujutatud tegelikkus. Isegi "Dogville'is". Selles kujutatud maailmas võib eksisteerida mitmeid subjektiivseid maailmu, tegelaste poolt erinevalt tajutud aegu ja ruume. Ja enamikus filmides võime näha kontseptuaalset maailma kui tegelikkust ja tegelaste maailmu suhestavat tervikut, mille on taotluslikult loonud režissöör. "Somnambuul" on ehk viimase aja Eesti filmidest selline, kus nende maailmade erinevus on selgesti näha ja kus nende suhestumist mõistmata on raske mõista ka filmi.

Nii koolitab filmikunst loomuldasa oma vaatajaid diversiteeti otsima, austama ja mõistma. PÖFFi missioon on olnud läbi aegade aidata sellele väljendusvahendite mitmekesisuse mõistmisele kaasa nii autorikeskseid retrospektiive pakkudes kui regionaalseid filmikunste tutvustades. Ja saab ruttu selgeks, et kõik hiinlased ei ole äravahetamiseni sarnased pilusilmad ja hiina filmikunst on tõeliselt mitmekesine. Ja seda mitmekesisust adudes saab tekkida ka mingi tervikutunne, olgu see siis hiinalikkuse või aasialikkuse tuvastamine.

Sama lugu on Euroopaga. PÖFFi pakutav ülevaade euroopa filmikunstist on kõigepealt ülevaade filmikunsti kirevatest väljendusvahenditest Euroopas, millede eristamise kaudu jõuab vaataja ehk mingi euroopalikkuse adumiseni oma tavapärase ameerika filmikogemuse taustal. Nii on PÖFF kaitsnud filmikunsti sisemist mitmekülgsust ja nii saab filmikunst ise kaitsta maailma tajumise eripära ehk kultuurilist diversiteeti.

Dialoog filmide vahel ja dialoog vaatajaga loovad olukorra, milles filmikunst toimib tõesti väravana maailma mitmekesisuse ja filmikunsti enda mitmekesisuse vahel. Inimese kohanemine maailmaga sõltub paljus tema kultuurist. Kultuuriline mitmekesisus suurendab inimese enda mitmekesisust, mis omakorda võimaldab maailma mitmekesisemana tajuda. Seega on kultuurilise mitmekesisuse kaitsmine maailma ja inimese keerukuse kaitsmine.

Euroopa identiteet ei saa olla vaid poliitiline kokkulepe v õi suuremate riikide surve tulemus väiksematele. Filmikunst näitab, et tegelik identiteet saab olla vaid mitmekesisust aktsepteeriv kultuuriidentiteet, milles on keerukas põimingus etniline, sotsiaalne ja poliitiline identiteet, retrospektiivne ja aktuaalne identiteet, sooline, seksuaalne ja majanduslik identiteet, deklareeritud ja tegelik identiteet, individuaalne ja kollektiivne identiteet. Läbi kultuuriväravate astunule ei tundu see identiteetide paljusus vastuolulise segadusena. Vastupidi. Iga identiteedivõimaluse kadumine maailmast vähendab tasakaalu maailmas ning lähendab inimkonda kaosele. Kultuurivärava kaudu maailma minnes säilib lootus kaost vältida. Üksikus hinges, üksikus rahvas, Euroopas ja maailmas.

Culture Gate/Kultuurivärav ehk üks film igast Euroopa Liidu riigist linastuvad KUMU auditooriumis 1.-10. detsembrini, samateemaline konverents toimub Radisson SAS hotellis 6. detsembril kell 10-17.