Kumades ajalugu

Karin Paulus soovitab vaatama minna Eesti klaasikunsti uusaega tutvustavat näitust.

Mida tõstaksid esile eesti klaasikunstis?

Eino Mäelt,
klaasikunstnik:

Tõstaksin esile, et eesti klaasikunst ei ole rasketel-rasketel aegadel välja surnud. Seda muidugi tänu inimeste tohutule entusiasmile. Noored on natuke passiivsevõitu, ja teevad sellele klaasile, mida "poes saada on", kuigi tööd on samas ilusad ja maitsekad. Rohkem võiks olla kuumtöötlust, mis on raske ja kulukam.

Maie-Ann Raun,
klaasikunstnik ja õppejõud:

Kui seda näitust vaadata, siis on see esteetiline, hillitsetud ja elegantne. Valitud esemed sisuliselt ja tehniliselt perfektsed. Ilus on see asi rüüstatud hingele, ajal, mil terve maailm sõdib, otsitakse siin puhast ilu. Liigutavad Kairi Orgussaare "Hõljuvad sõnad", mis on ju tegelikult lihtsalt õrnad klaasikillud, rääkimata Tiina Sarapu installatsioonist "Orkester".

Rait Prääts,
klaasikunstnik:

Klaasis on üldiselt üks valik disainerlik lähenemine, kuna meil on praegu üks tehas - endine Lorup, praegune Glasstone -, siis ehedat klaasidisaini on vähe. Teine liin on laiaulatusliku põhjaga stuudioklaas, selle liikumise kõrghetk maailmas on juba üle läinud ja meile jõudis see poliitilistel ja majanduslikel põhjustel hilinemisega. Seda iseloomustab uus lähenemine materjalidele ja tänu ökonoomsetele ahjudele võib iga kunstnik seda endale lubada. Näituse puhul ja Eestis üldse stuudioklaas domineerib, sellega kaasneb ka huvi vanade tehnikate vastu, millest osa pärit suisa Vana-Egiptusest. Tarbeesemeid on vähe, sest suurte tehastega, kes toodavad odavalt tohututes tiraažides, on raske konkureerida. Omal ajal tegi seda ka Tarbeklaas, olles nõukogude disainimaastikul väljapaistev. Minu enda asjad pole ei dekoratiivsed ega ka disainiobjektid. Olen maalinud, teinud graafikat ja skulptuuri, klaasi kasutan pigem meediumina.

Anne Ruussaar,
kunstiajaloolane, Eesti Ajaloomuuseumi teadur:

Põhjamaist karget vormi. Ka värvuseta klaas on väga kaunis. Kesk-Euroopas valdab näiteks tohutu värvilisus. Eesti klaasikunst on pigem sarnane Soome omaga. Isegi Lorupi viimastes disainides olid olemas jää ja lumi, mida hiljem kasutati väga tihti.

Lennart Mänd,
Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna dekaan:

Eesti klaasis on hästi arenenud vormikeel. Õõnesnõud nii erutavad pole kui kunstilised vormimängud. Eesti klaasikunst püüab olla pigem kunst kui disain.

Merike Alber,
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi direktor:

Tehnikate mitmekesisust, eriti arvestades võimalusi: nende perfektne valdamine, täiesti sobivate vormide kasutamine.

Eeva Käsper,
klaasikunstnik:

Tohutut uuendusmeelsust, tehnikate mitmekesisust ja ka seda, et eesti klaasikunst on juba ammu väljunud tarbekunsti piiridest. Eesti kunstnike tööd on klaasikunstimaailmas täiesti arvestatavad ning klaas kui meedium ja materjal on nüüdisaegses kunstis omal kohal.

Inge Teder,
kunstiajaloolane:

Mina isiklikult rõõmustan, et üldse on tekkinud nii rikkalik ja mitmekesine klaasikunst. See sai alguse 1960ndate minimaalsetes oludes. Nii käidi kuskil Venemaal t ootmisbaasis ja tagasi tuldi konteineritäie klaasiga. Klaas on võluv materjal, millel on palju võimalusi. Tore, et nüüd on jälle tekkinud grupid, kes vanu tehnikaid proovivad teha (Kristiina Uslar kasutab edukalt näiteks diatreettehnikat jne).

Klaas on nagu õhk, vesi, jää, udu, tardunud unistused ja unenäod.

Eesti professionaalse klaasikunsti seitsmekümnendat sünnipäeva tähistatakse klaasikate enda koostatud ja kujundatud, kümne viimase aasta paremikku (1996-2006) demonstreeriva näitusega Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Näitus "EESTI KLAASIKUNST 70: Kümne aasta paremik" on lahti 25. veebruarini.