SHOW LÄHEB EDASI: 6. juunist algab USAs tuur, kus raskerokibändi Dio endised liikmed astuvad üles koos Dio asutaja ja esilaulja Ronnie James Dio hologrammiga. Õige Dio (pildil) suri 2010. aastal vähki. Foto: Scanpix

Üks võimalikest põhjustest kõlas nii: „Võib-olla kaasneb kõrge arenguga huvipuudus ümbritseva universumiga suhtlemiseks ja selles reisimiseks. Kui tsivilisatsioon allutab planeedi keskkonna enda võimu alla ning suured tehnilised probleemid kaovad, pöörduvad nad pigem virtuaalse meelelahutuse kui avastamisretkede poole. Füüsiline maailm ei paku neile enam huvi.“

Jaa. Täitsa mõistan kaugemaid galaktikakaaslasi. See võib päris hea põhjus olla. Mõni aasta tagasi ma käisin virtuaalses reaalsuses. Võimas kogemus. Mul olid seal supervõimed, võisin käia kohtades, teha asju, mida siin ei saa.

Aga enne kui virtuaalne reaalsus tõelist võidukäiku teeb – muutub piisavalt odavaks, et olla olemas igas majapidamises –, teeb meelelahutuses hoogsat tõusu liitreaalsus. Ja üks oluline koht, kus reaalne keskkond on kombineeritud virtuaalsega, on surnud pop- ja rokktähtede kontserdid, mida nad annavad hologramm-kujutistena, koos laval päriselt mängivate muusikutega.

1988. aastal meie seast lahkunud Roy Orbison läheb sel aastal juba teisele postuumsele kontsertturneele. Suurtel galapidustustel on üles astunud 2Paci ja Michael Jacksoni kujutised. Eelmisel aastal käis turneel sopran Maria Callas, tänavune suur ­uudis hologrammtähtede ringreisidest on Whitney Houstoni „ellu äratamine“ kontserttuuriks.

Kas lahkunud kangelased oleksid nõus, et neid surma järel mööda lavasid ringi lohistatakse?

See trend tekitab hulga uusi eetilisi ja moraalseid küsimusi. Kas lahkunud kangelased oleksid nõus, et neid surma järel mööda lavasid ringi lohistatakse? Kultuuriteoreetik Simon Reynolds võrdles eetilisel ja majanduslikul tasandil seda olukorda „kummituste orjusega“, eriti puhkudel, kui hologramm läheb tuurile ilma lahkunud muusiku nõusolekuta, vaid artisti pärijate, plaadifirma või promootorite eestvõttel.

Eks need küsimused kaasnevad ka kõigi postuumsete plaatide välja andmisega. Kas muusik ikka tahtnuks, et elu ajal sahvrisse jäänud laulud maailma kõrvu jõuaks? Seda võib küsida ka pärast surma ilmunud biograafiate ja dokumentaalfilmide – sest muusik ei saa enam enda eest kosta – ning miks mitte ka kino­hiti „Bohemian Rhapsody“ kohta. Kas Freddie Mercury andnuks allkirja tema elu sedavõrd lamedaks surumisele?

Vastavad muidugi fännid ja see vastus peab jõudma kassasse. Ja ega fännidki ühel nõul ei ole. Aprillis läks maailmaturneele hologramm muusikust, kelle puhul on mul nii tema enda kui tema fännide puhul heakskiitu raske uskuda – Frank Zappa. Suure üllatusega loen Zappa gruppidest, et paljud Zappa austajad on asjaga väga rahul. Sest muusika on hea, Zappa vanadest bändiliikmetest muusikud samuti. Kas mina ise läheksin Zappa hologrammi kontserti vaatama? Ma ei julge sellele vastata, ei tea.

Küsimus on vist surematuses. Kui virtuaalreaalsus jõuab nii kaugele, et igal inimesel on võimalik elusa inimesena funktsioneeriva kujutisena siia ilma jääda, siis me ei sure enam kunagi. Ja kui me oleme leidnud võtme surematuseks, siis milleks meile teisi tsivilisatsioone universumist tarvis?