Kuningas on alasti
Kui sattusin meie pealinnas Brüsselis Kunstbergil
kõndides vastamisi näituseplakatiga “Euro Visions”, ei
võtnud ma seda üldse mitte isiklikult. Et küllap on tegu
kauaks õhku jäänud Eurovisiooni järellainetusega, kus
Balkani lesbid ja gay’d, suled peas, ringi keksivad. Mis mul sest.
Siis aga mõjus irriteeriva faktorina maagiline sõna
“Eesti” paaris nimega Donovan Wylie. Lasin silme eest läbi
eesti kunstnike pseudonüüme, ei tulnud ühtegi pähe.
Isiklikkuse määr hakkas kasvama. Ikkagi omad.
Põrgupalavuses Belgia kuninglikule kunstimuuseumile lähemale
sammudes selgus, et tegu on uutlaadi tippkohtumisega, kus esindatud Euroopa
Liidu kaksteist uut liikmesriiki (Küpros, Malta, Tšehhi, Läti,
Leedu, Sloveenia, Rumeenia, Ungari, Poola, Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria ja
mõistagi Eesti) kaheteistkümne Magnum Photo fotograafiga. Ja
näitus oli omamoodi jätk selle agentuuri ühe kaaslooja Henri
Cartier Bressoni 1955. aasta väljapanekule “Eurooplased”.
Värsked eurooplased versus vanad eurooplased, sest fotograafid ise
esindavad linnu nimega Pariis, London, Rooma. Siis tundsin ma peaaegu
eksamieelset ärevust. Väga isiklikku kusjuures. Nagu oleks oma
elutoast reality show’ piilukaamera avastanud.
Kes kordki on
ihanud vaadata Tallinna läbi seda väisava briti poissmeeste parve
silmade või jaapani turisti kaamera, teab, millest ma räägin.
Ausus teeb reeglina relvituks. Tunned end nagu Mustjala valla elanik enne
Keeduse dokumentaali vaatamist.
Vana eurooplane on ju
“valge massa” – tsiviliseeritud, haritud ja palju
reisinud. Ehkki ta võib härimatult küsida, kas Gruusia on
Läti kõrval. Meie potjomkinlus teda ei huvita, meid näeb ta
oma naiivsevõitu heaoluriigi kogemusega läbi. Valget inimest
– puhast lehte meie ajaloo ja läbielamiste suhtes –
hämmastab kõik meie jaoks igapäevane. Ta on siiras, sinisilmne
ja pealiskaudne nagu laps. Ja siis võib ootamatult selguda, et oo
õudu – kuningas on alasti. Me polegi nii tublid ja ilusad, kui
tahaks.
Konkreetse näituse idee sai alguse ignorantsusest.
Mõned aastad tagasi päris ajaleht Liberation prantslastelt uute
Euroopa Liidu riikide nimesid. Selgus, et kaks inimest kolmest ei osanud
nimetada ühtegi. Niisiis võeti ette moodne ristiretk, mis
päädis fotonäitusega Pompidou keskuses.
Närvilise paanikaga matkasin ma suurte fotode vahel, leidmaks märke
Eesti ja Põhja-Iirimaal Belfastis sündinud Donovan Wylie
kohtumisest. Seintelt vastu vaatamas umbusklikult piidlevaid näod,
masendus, külmad talved, paneelelamurajoonid, mahajäetud kuldsed
liivad, ajalootaak, täieliku vaesuse ja häbenematu rikkuse
kontrast. Hallus ja tolm. Õigeusk. Aga ka kerge ohutunne ja umbusk
teisel pool kaamerat. Võib-olla ka eelarvamus. Ida on ikka tundmatu ja
ohtlik.
Ja märkimisväärselt palju dokumenteeritud
wannabe’likkust – mingi tundmatu seebika diivadeks maskeerunud
Ida-Euroopa kaunitarid väljumas metroost, lakk süsimustaks
värvitud, tikk-kontsad all, silmalaud helesiniseks toonitud ja jope
nabani.
Ma adusin, et me oleme neetud moel sarnased.
Ükskõik millise kontseptsiooniga fotograaf ka poleks
lähenenud. Okupatsioone tulvil ajalugu (Malta), postsoveti metropol
(Bulgaaria), vastupanuliikumine läbi kolme põlve (Tšehhi),
valge vaikus betoonelamute vahel (Läti), hall mustvalgele fotole
püütuna (Rumeenia), turumajandus (Poola).
Ja lõpuks
Eesti – inimesed oma igapäevases tulemises-minemises, 23s Eesti
linnas ja kü
;las. Tallinnas, Tartus, Viljandis, aga ka Püssis, Kiviõlis,
Värskas, Oraval, Kallastel. Millal keegi meist viimati neis paigus
käis?
Lihtsad mütsiga vanad mehed, Säästumarketi
kilekotiga naised, Žigulist mööda kõmpivad turuteksastes
teismelised. Mitu ühtäkki ülemäära säravat
persooni. Tavalised inimesed. Nagu me neid iga päev tänaval
näeme ja neist läbi vaatame.
Kahtlaselt samas stilistikas
on nad kui ühes Teet Veispaku pildiraamatus Nõukogude Eestist,
ehkki vahepeal on aastakümneid möödunud. Vaevalt, et iiri
fotograaf sovetihõngust midagi teab.
Wylie valis oma
kohtingupartneriks Eesti, kuna tema soov oli leida midagi
Põhja-Iirimaaga sarnast, oleme ju lähedased nii rahvaarvult,
rannajoonelt kui kauguselt. Üks asub ELi läänepiiril, teine
idapiiril. Perifeerias mõlemad.
“Mida sa teed, kui
ärkad üles riigis kus sa varem pole viibinud?” arutas Wylie.
Vaatad inimesi. Kuidas nad riietuvad ja käituvad, millised on nende
särgid, püksid, kingad ja soengud, sõrmused sõrmes.
Nagu oleks tegu tänava catwalk’iga.
Tema eesmärk
polnud luua midagi, mis pretendeeriks dokumentalistikale, pigem oli tegu
pealispindse vaatlusega, kus kõnekaks muutusid detailid kui osa
keerulisest reaalsusest. Isegi kui me oleme endale ette kujutanud, et
Stockmanni ja Viru keskuse vahel sagivad yuppie’d on
meie edulugu,
ei huvita selle kloonitud püüdlikkus kedagi.
Palju
kõnekam on nokkmütsiga vanem mees, kes, portfell käes ja soni
peas, tuleb näiteks Tõrvas oma asju ajamast. Püksid on
viigitud, pintsak on seljas. Sissetulek jääb alla keskmise.
Me
ei tunne ega näe teda. Ajalehed ei kirjuta temast. Võib-olla
ta isegi valib Keskerakonda.
Aga ta on olemas. Ja Eesti on tema
nägu. Kõigi nende 23 juhusliku foto nägu.
“Me loome sageli seda, mida me tahame näha,” ütleb
fotograaf. Eks meiegi.