Kuninglik pop

Elu muserdas Marten Kuninga põhja, ta tuli sealt pinnale elurõõmsa popmuusikaga, kirjutab Siim Nestor.

“Janu”, Marten Kuninga esimene sooloalbum, on plaat, mis teeb Eesti muusikat suuremaks. Laiendab Eesti muusika vallutatud alasid. Sedavõrd majesteetlikku lai-ekraan-popmuusikat ei ole meil varem olnud. Mitte et “Janu” oleks vupsanud meie sekka teiselt planeedilt – see kauamängiv lokkab suurest muusikapärandist –, aga kogu maailma popmuusika kogemused ja õpetused on siin pihustunud udupeeneks sädelevaks tolmuks. Seda ei püüa kinni suurte kamakatena, isegi mitte peotäitena. Muusikat ehtivat tolmu sajab aegamisi, vahel rutakamalt, teinekord ootamatuid pöördeid tehes, läbi kogu plaadi. Kui ma veel lisan, et “Janust” saab kindlasti märgiline plaat, siis võib see vist tunduda utreerituna ja sensatsioonimaiana. Ilmselt. Aga see on siiski tõsi.

Ma olen üsna veendunud, et plaadi autor on teose üle õnnelik.

“Jah,” vastab Marten teetassi kolksutades. “Koormus on maha saadud. Selle plaadi sisu on mul hinges ja turjal olnud viimased kaks aastat vähemalt. Kuigi mõned lood on vanemad.”

Minule tundub ka “Janu” muusika väga õnnelikuna. Elujaatava, rõkkava, lõbusa ja rõõmu tundvana. Aga see näib olevat debateeritav. Sest Marten pöörab arusaamatuses pea viltu: “Õnnelikuna…!?”
Jah. “Janu” tekstidest voolab küll ohtralt mõrudat, haput ja täbarat, aga see lõppeb kas järgmisel või juba samal hetkel absurdihuumoris, eneseiroonias või ka väljalauldud noodi uljas jõus. Leplik shit-happens-optimism kuumutab “Janusse” valatud isiklikud kibedad läbielamised elu nautivaks popkunstiks. Ja “Janu” on Marteni sõnul läbi ja lõhki isiklik.