Kunst on kõikjal
Karl Hyde, ansambli Underworld asutajaliige, võtab telefoni nii rõõmsa häälega, et umbusklikule eestlasele tuleb esimesena pähe kahtlus, et mehest on äkki mingi usukuulutaja saanud. Ja neid - üht 90ndate hiiglaslikku, staadioneid täitnud tantsumuusika bändi Chemical Brothersi, Leftfieldi ja The Prodigy kõrval - pole ammu näha olnud. Tegelikult on tegu lihtsalt sellega, et hoolimata Underworldi kadumisest muusikameedia uurivate päevavalguslampide käest, on nende pioneerilaagris käimas mänge ja laule igasuguseid. Nagu te järgnevalt ka ise veendute.
Tervist. Oled juba üleval?
Jaa, ma ärkasin pool seitse. Kõnnin tänavatel ringi ja kirjutan.
Mida täpsemalt?
Lihtsalt tekste. Ma nagu kohe pean iga päev midagi kirjutama. Siis on meil igasuguseid sõnu, mida lugudes kasutada. Luulet ja ka kõike muud.
Kümmekond aastat tagasi tekkis üks küsimus... Teie loos "Tongue" on taustal kuulda mingit ukse kriiksumist ja samme...Me ei suutnud selgeks vaielda, kas teil ununes stuudiouks lahti, või mis värk sellega oli.
Mis asja? Tead, ilmselt on sul õigus, sest me võtsime selle albumi (album "Dubnobasswithmyheadman" ‘93 - Toim.) üles Ricki (Underworldi teine liige Rick Smith - Toim.) magamistoas. Ma tean, et ühes kohas võib kuulda telefonihelinat, ja vahepeal haugub naabri koer. Meile meeldivad sellised asjad ja jätsime neid tihti meelega sisse. Ricki koer kõndis ka kogu aeg lindistuse ajal toast sisse-välja.
Laiema publiku silmist olete te kadunud olnud alates 2002. aastast, mil ilmus teie viimane album... On mul õigus?
Hmm, see on veider, sest oleme viimased 12 kuud uut kraami välja lasknud. Küll ainult internetis. Seega oleme muusikat avaldanud, kuid otsustasime seda teha teistsugusel moel, meid nagu piiras see tavaline CD ja vinüülplaadi formaat. Tahtsime proovida midagi teistsugust. Tahtsime avaldada materjali siis, kui meil tuju tuleb, mitte kellegi teise ajakava järgi.
Lisaks sellele on meil viis uut 12-tollist, mis tulidki just nüüd välja (nende enda kaubamärgi Underworldlive.com all - T.P), koos suurepäraste kaanekujundustega meie sõpradelt firmast Tomato (Underworldi isiklik ja edukas reklaamiagentuur, kelle klientide hulka on aastate jooksul kuulunud sellised nimed nagu Nike, Adidas ja Sony - T.P). Oktoobri lõpus tuleb välja meie tehtud soundtrack Anthony Minghella uuele filmile "Breaking and Entering", mille tegime koos hea sõbra, fantastilise helilooja Gabriel Yarediga. Koos võtsime üles orkestraalsed seaded ja palju traditsioonilisi instrumente ning miksisime neid elektroonikaga.
Kui lähed meie veebsaidile http://www.underworldlive.com/, siis seal on uued asjad ka mp3dena üleval. Seal peaks praegu vähemalt kolm plaati üleval olema ja lisaks sellele ka tasuta mahalaetavaid faile meie kontsertidest. Pluss veel kunsti- ja fotograafiataieseid. Pean seal iga päev oma päevikut, nii et võite seal seda aeg-ajalt lugemas käia!
Üldiselt tundub, et olete Underworldiga päris heasse kohta jõudnud.
Jaa, täiesti fantastilisse kohta. Ma ütleks, et oleme Rickiga loominguliselt paremas kohas kui kunagi enne nende 26 koosoldud aasta jooksul!
Kõik see sai kuidagi hoo sisse aastal 2003, kui otsustasime oma asja sõltumatult ajada ja ise kõike finantseerida . Sest hetkest muutus ka meie looming ja selle iseloom - see on nüüd palju kirevam. Me publitseerime oma veebsaidi kaudu raamatuid, tegeleme ühtaegu nii visuaalse kui helikunstiga. Kõik oleks nagu paisu tagant valla pääsenud. Me lihtsalt proovime seda tulvavett kuidagi suunata ühte või teise projekti.
Mis tunne on kahekesi koos Rickiga töötada, ilma kunagise kolmanda liikme Darren Emersonita, nagu algusaegadelgi?
Noh, eks sellest ajast, kui Darren lahkus, on juba kuus aastat möödas, nii et hakkame tasapisi harjuma (naerab). Oleme Rickiga aastate jooksul näinud paljusid inimesi tulemas ja minemas. Endiselt oleme sõbrad inimestega Junior Boy's Ownist (bändi varajane plaadifirma - T.P), praegune tiim on laienenud võrguhaldajate ja tõeliselt mõistvate mänedžeride võrra, kes proovivad meie hulle mõtteid kuidagi reaalsuseks vormida. Panime püsti ka veebiraadio, et saaks stuudiost otse laive anda, ning need on osutunud väga populaarseteks. Oleme juba ammu oma asjaga edasi liikunud.
Paljud tantsuartistid on öelnud, et nad tahaks või tahavad vanemaks saades hoopis soundtrack'e teha.
Me oleme tegelikult soundtrack'e teinud alates 1984. või 85. aastast. Sealt saime tegelikult ka oma nime - meie esimene filmimuusika oli filmile nimega "Underworld". See polnud just suurem asi film, aga väga lõbus oli seda teha. Kui me selle bändi 80ndate alguses kokku panime, siis olid mõned asjad, mis olid meie mõlema jaoks kindlaks prioriteediks, ja üheks selliseks oligi filmimuusika. Just filmimuusikat tahtsime teha, rohkem kui midagi muud. Praegune karjäär oleks mõnes mõttes nagu kogemata juhtunud.
90. aastatest peale oleme kirjutanud muusikat reklaamidele, heliinstallatsioonidele, galeriidele ja ka päris paljudele filmidele. Väga tore oli töötada koos Anthony Minghellaga ja tegelikult oleme nüüd jälle koos ka Danny Boyle'iga, helindamas tema uut filmi "Sunshine", millest tuleb suur Hollywoodi ulmefilm 20th Century Foxi all. Me teeme sellele kogu heliriba. Praegu oleme umbes poole peal. Ilmuma peaks see järgmisel aastal.
90ndatel peeti tantsumuusikat tänapäeva muusika päästjaks. Kõik toimus kuidagi korraga ja suures koguses ja väga progressiivselt. Kuidas te ise neid aegu meenutate?
Oi, siis oli kõik väga super. Me olime väga positiivse kogukonna liikmed, palju toredaid inimesi, head energiat. Suhtlus oli tõeliselt avatud ja inimesed aitasid üksteist palju. Kontserdid imelikes paikades, suurtes mõisahoonetes, randadel, teatrites ja kindlustes - kohtades, kus tavaliselt kunagi kontserte polnud. Ma pean küll ütlema, et praegune aeg on isegi parem!
Tundub, et siis tehti kõiki muusikaga seotud asju muusika pärast, mitte kuulsuse, seksi või võimuihaluse tõttu...
See on kõik väga õige, aga lõpuks läks tantsumuusikaga nii nagu teiste stiilidegagi - põhiliseks muutus isikukultus ja kuulsus, mis tegelikult vedas selle asja kunstilise poole põhja. Me oleks ilmselt võinud mitu korda rohkem raha kokku ajada, kui oleks ka sellise raja valinud (naer). Tegelikult on oluline teenida nii palju kui pere jaoks vaja, olla vaba oma tegemistes ja teha seda, mida tahad. Selle oleme saavutanud. Ja miks me peakski tahtma midagi muud valida?
Kas see oligi põhjuseks, miks tantsumuusikast seda päästjat ei saanud?
Kogu asi läks liiga suureks. Kõige võti oli lõpuks "suurus" - staadioni suurus, ürituse suurus, hunnik nimesid jne. Oluliseks muutus muusika asemel staar, tema bränd. Mulle meeldis varase tantsumuusika pungilik suhtumine asjadesse: illegaalsed reivid, plaatide lindistamine magamistubades ja nende ise levitamine. Kõik meie plaadid on tänaseni tehtud kas magamistoas või ühes väikses kambris meie majas. Nüüd oleme edasi liikunud - kuuri! Meil on maja taga suur kuur. Sellised tingimused loovad ka loominguks vabama õhkkonna.
Ja veel. Õnneks avastasime mingi hetk, et meist saaks tõeliselt nirud popstaarid. See pole nagu meie rida, et kuulsustena limusiinis kohale ilmuda ja muu selline. Meile meeldib teha muusikat, kunsti, pilte, avaldada raamatuid... Ma õppisin kunstikoolis skulptuuri. Kunst on hetkel nii põnev, et tahaks veel 200 aastat elada.
Mis sa arvad Banksy viimasest trikist? Ta võttis 500 Paris Hiltoni CDd ja kleepis neile valed kleepekad peale - "featuring singles "What Am I Here For?" - ja nii edasi.
Haahahaaa! Ma pole sellest kuulnudki! See on fantastiline! Ma elan Londoni East Endis ja näen tema töid tänavatel muidugi rohkelt. Mulle on ta asjad alati meeldinud.
Kuidas te end kontsertidel tunnete?
Väga hästi! Kontserdid on väga oluline osa meie olemusest. Esimese kontserdi andsime muuseas 1992. aastal Ministry of Soundi DJ-puldist, ja oleme senimaani alati laive teinud. Mõte on selles, et meie DJ tuleb kohale ilma lugude nimekirjata, vaatab rahvast ja hakkab kuskilt otsast peale. Meil pole kunagi enne valmis mõeldud, mis saama hakkab.
Kui Eminem lasi Ameerikas
välja oma singli "Stan", siis sai loo peategelasest -
kinnismõttega fännist, kes tapab oma perekonna, kuna iidol ei vasta
ta kirjale - fännide hulgas tema üllatuseks kangelane. Kas teie looga
"Born Slippy" polnud sama lugu? Et joomist pilavast irooniast sai
hoopis joomahümn kogu Euroopas?
Jah... Kui ausalt öelda, siis "Born Slippy" oli appikarje. Minu abipalumine, et pääseda alkoholismi küüsist. See oli ainus viis, kuidas ma seda teha oskasin - panna kogu see asi loosse. "Drive boy, dog boy", kõik see üksildane hulkumine mööda Londoni tänavaid, alati midagi otsides, jahtides. Mööda neid pimedaid tänavaid, üksi... see kõik oli minu viis öelda, et "kuulge, mul on tegelikult abi vaja!". Alguses olin ma täiesti šokeeritud, et inimesed pidasid seda lahedaks joomalauluks, aga siis sain aru, et miks nad ei peakski seda tegema. Sõnu tõlgendatakse ikka igat moodi.
Sinu sõnad on alati olnud pisut abstraktsed ning edastavad minu arvates pigem atmosfääri ja emotsiooni kui selget sõnumit.
Hehee, minu arvates edastan ma küll selget sõnumit! Ma ju kirjutan kõigest sellest, mida ma enda ümber näen. Lähen mööda Londonit kõndima ja uurin pisiasju, kuulan vestluskatkeid ja siis, hiljem, laulan sellest, mida nägin. Mu tööd on mõnes mõttes nagu impressionistlikud maalid, mille eesmärk on, jah, luua mingit tunnet. Lood peegeldavad alati just seda meeleolu, mis mul hetkel on.
Sa mainisid enne Tomatot... Oled sa endiselt aktiivselt reklaamiäriga seotud?
Jaa, muidugi! Tomato üks osanik John Warwicker vedas 80ndatel kontserdi ajal lavale videomasina ja tegi meile visuaale. Ta oli vist esimene, keda ma üldse seda tegemas nägin. Nüüd elab ta Austraalias, aga me teem e iga päev koostööd. Tema tehtud on kõik meie plaadikaaned, ta aitab meid igasuguste projektidega. Oleme endiselt Tomato tööga tihedalt seotud.
Meie kireks on koostöö eri inimestega eri projektide kallal. Meie suur õpetaja John Peel õpetas meile seda, et see on põhiline asi: omavaheline suhtlus, ideede vahetus, üksteise tööde vaatamine. Oli üldse suur au ajutiselt juhatada tema raadiosaadet - ajal, kui ta läks puhkusele, kust ta enam ei naasnudki.
Okei, lõpetuseks - mida inimesed teie kontserdilt oodata võiks?
... Ma ei tea! Ma tõesti ei tea. Kindlasti mängime uusi asju. Kindlasti tahaks vähemalt kolm tundi mängida. Siis oleks nagu õige gruuv sees, ma arvan!
