Kunst sekkub suurde poliitikasse
Filmifestivalid on nagu tohutud moedemonstratsioonid. Siin manifesteerivad end äsja valminud värsked taiesed, olgugi need sageli väikesetiraazhilised või hoopis piiratud tarbijaskonna jaoks. Ka fashion-shows nähtu ei sobi sageli selga panna. Kuid välja teenitud auhind avab automaatselt kommertsiväravad.
Hindajateks on teised kunstnikud ise. Zhürii valivad küll organiseerijad, kuid jätavad nad siis suhteliselt omapead. Zhürii tegevus ja lobby selle ümber jääb saladusse ja auhind üllatab sageli. Kunstis pole kellelgi absoluutset maitset.
Just viimasel põhjusel asuvadki tegevusse kriitikud. Nad toimivad tasakaalustajana ja informeerijana. Kui zhüriis saavad kunstnikud endale lubada vabu maitsevalikuid, olla auhindamisel, kui soovite, modernistlikud ja novaatorlikud -- festivaliparemiku hulka kuulub väga erilaadilisi teoseid -, siis kriitikud, nii kummaline kui see ka pole, on loomuldasa konservatiivsemad, seotud kogemusega ja juba olemasoleva kunstifooniga.
Cannes’i üheksast liikmest koosnev zhürii:
Quentin Tarantino, ameerika rezhissöör, stsenarist, näitleja
Edwidge Danticat, haiti-ameerika kirjanik
Emmanuelle Béart, prantsuse näitlejatar
Kathleen Turner, ameerika näitlejatar
Tilda Swinton, šoti-inglise näitlejatar
Tsui Hark, hongkongi rezhissöör
Jerry Schatzberg, ameerika rezhissöör
Peter von Bagh, soome filmiajaloolane ja filmitegelane
Benoit Poelvoorde, belgia näitleja ja kirjanik
Cannes’i festivalidel paisutavad muskleid ka filmitööstuse ajakirjad. Nad elatuvad reklaamist - turul tahtis end tutvustada 1275 filmi. Päevast päeva toimuv ametlik võistlusprogramm moodustab festivali jäämäe nähtava osa ja pidev informeerimine sellest kuulub filmiajakirjanduse loomulike kohustuste hulka. Inglise ja prantsuse filmitööstuse ajakirjad (Screen International ja Le film francais) annavad välja igapäevalehte ja lasevad võistlusmomendi tõstmiseks kriitikutel siis ka hindetabelit pidada. Prantslastel on kaasatud kõik oma maa tähtsamad väljaanded, kaanele mahub neid 26. Inglise Screen International korjab kokku kriitikud üle Euroopa, Kanadast ja USAst. Mul oli võimalus esindada Eesti Ekspressi. Hinnang tuli anda kohe pärast filmi linastumist, nii et kriteeriumid tuli leida juba enne festivali. Hinnangud tuli langetada skaalal: suurepärane (4), hea (3), keskpärane (2), kehv (1), vilets (x).
Screen Internationali kriitikuid oli üksteist. Esindatud olid väljaanded
De Morgen, Belgia
Globe & Mail, Kanada
Weekend Avisen, Taani
Eesti Ekspress, Eesti
Positif, Prantsusmaa
Film-Dienst, Saksamaa
Israel Broadcasting, Iisrael
Il messagero, Itaalia
Diario ABC, Hispaania
The Guardian, Suurbritannia
Newsday, USA
Kui seada kõrvu festivali auhinnad ja kriitikute hinnangud, näeks kõrvutus välja selline:
Zhürii otsused & nbsp; &nb sp; ; Kriitikud
Kuldne Palmioks - “9/11 Fahrenheiti” B>, “20046”, B> &n bsp; 3,3
Rezhissöör Michael Moore, USA ; Wong Kar-wai, Hongkong
Zhürii grand prix – “Vana poiss”, &nb sp; “Vaata mind” B> &n bsp; 3,0
Park Chan-Wook, Lõuna-Korea &n bsp; Agnes Jaoui, Prantsusmaa
Parim rezhissöör – “Eksiilid” B> “Mootorrattapäevikud” B> 2,9
Tony Gatlif, Prantsusmaa &nb sp; ; Walter Salles, Brasiilia ; & nbsp; &nb sp; ;
Parim stsenarist – “Vaata mind” B> “Fahrenheit 9/11”, &nbs p; 2,7
Agnes Jaoui ja Jean-Pierre Bacri, &n bsp; Michael Moore, USA
Prantsusmaa
Zhürii preemia – “Troopikahaigus B>”, &nbs p; “Ükski ei tea” &nbs p; 2,5
Apichatpong Weerasethakul, Tai ; Hirokazu Kore-eda, Jaapan
Zhürii preemia - Irma P. Hall, &nb sp; ; “Vana poiss” B> 2,5
“Naisetapjad”, rezh. Joel Coen, USA ; Park Chan-Wook, Lõuna-Korea
Parim meesnäitleja – Yagira Yuuya, &nbs p; “Armastuse järelmid”, 2,2
“Ükski ei tea”, Jaapan &n bsp; &nbs p; Paolo Sorrentino, Itaalia
Parim naisnäitleja – Maggie Cheung Olivier, “Elu on ime” B> &n bsp; 2,1
“Puhas”, Prantsusmaa &nb sp; ; & nbsp; Emir Kusturica, Serbia/Montenegro
; & nbsp; &nb sp; ; & nbsp; “Shrek 2” &n bsp; &nbs p; 2,1
; & nbsp; &nb sp; ; & nbsp; Andrew Adamson, Kelly Asbury,
; & nbsp; &nb sp; ; & nbsp; Conrad Vernon
Cannes’i tänavuse Kuldse Palmioksaga pärjatu, äsja 50seks saanud ameerika dokumentalisti Michael Moore’i “Fahrenheit 9/11”, oli algusest peale jokkerikaart. Pärast linastust kõlas Lumie`re’ide palees pikk aplaus. Ajakirjandus toetus lõpuks Variety reporteritele, kes oma stopperkelladega harjunud mõõtma filmide pikkust, ja tunnistas aplausi kestuseks 20 minutit. “ See oli festivali ajaloo pikim ovatsioon”, täheldas festivali direktor Thierry Frémaux.
Aplaus oli siiras. Ameeriklastest vaatajad said väljendada suhtumist sellesse, millest ametlik Ameerika vaikib, ja prantslaste poolehoid kuulub alati ameeriklaste Ameerika-kriitikale. “Fahrenheit 9/11” oli tugev analüüsiv film, mis ennekõike monteerib meisterlikult kokku juba olemasolevad kaadrid president Bushist. Moore ise leiab vapustavaid kaadreid Iraagist, külastab Iraagis hukkunud sõdurite peresid, esitab kongressi liikmetele küsimuse: kas nemad ei tahaks oma lapsi esimestena Iraaki saata (praegu sõdib seal vaid ühe kongressmani poeg). Moore paneb filmi sisse amatööri võetud kaadrid Bushi esinemisest koolis, kui Bush pärast teadet New Yorgi Maailmakaubanduskeskuse esimese torni ründamist jätkab seitsme minuti vältel raamatu ettelugemist liikumatu näoga. Siis tuleb nõunik ja kutsub ta ära. Kindlasti oli Bush šokis ja võttis endale toibumisaega. Kas ta pidanuks kohe hüsteeriliselt püsti kargama?
Film paneb veelkord kahtluse alla tema valimised, kirjeldab Bushi lubaduste muutumist ja valelikkust, tema võimetust riiki juhtida, tema ärisidemeid naftašeikidega, kaasa arvatud Bin Ladeni perekonnaga. Ameeriklaste jaoks oli võit Cannes’is enamat kui kunstiline triumf. ”See võrdus poliitilise käsigranaadiga, mis Valges Majas plahvatas,” kirjutas Cannes’is kohal olnud “Washington Posti” kriitik Desson Thomson. Prantslaste “Liberation” pealkirjastas festivalijärgse päeva juhtkirja “”Kill Bush 2”, vihjates zhürii esimehe Quentin Tarantino festivali ajal linastunud filmile “Kill Bill: volume 2” ja võttis kokku: “Ennekõike on tegelikkus 11. septembrist peale muutunud uskumatumaks kui väljamõeldis, see ongi üks neist põhjustest, miks dokumentaalfilm tõuseb au sisse.”
Osaliselt võib uskuda zhürii esimeest Tarantinot, kui ta festivalile järgneval pressikonverentsil (selline oli esimest korda Cannes’I ajaloos, siiani zhürii otsused selgitamisele ei kuulunud) kinnitas, et see oli auhind parimale filmile ja mitte poliitikale. “Filmis on võimsaid kujundeid. Selle huumor ja emotsioon ei saa jätta puudutamata. See dokumentaalfilm on essee.” Zhürii liige, šoti näitlejatar Tilda Swinton lisas: ”Mõtlesime tõsiselt parima koomikanäitleja auhinna andmist Bushile”.
Vapper ja vastuoluline film. Ülipoliitiline ja sekkub ajahetkesse. Ühelgi teisel filmil polnud Cannes’is sellist mõõdet. Ja zhürii kasutas võimalust muuta maailma kulgu.
Nagu näete, jõudis “Fahrenheit 9/11” maailma üheteistkümne riigi kriitikute tabelis alles neljandale kohale. Kindlasti luges kriitikute jaoks see, et Moore oli kaks aastat tagasi ameerika relvakultuse vastase filmiga “Colombine’i keeglimäng” palmioksa juba saanud, ja kuigi nüüdne film oli tunduvalt meisterlikum, polnud enam ootamatu dokumentaali uudsuse võlu.
Cannes’is arvati kuluaarides, et kuulsaim palmioks läheb Wong Kar-Wai visuaalselt rikkalikule futuristlikule film-noir’ile “2046”, milles ulmeliste populaarromaanide kirjutaja (Hongkongi esinäitleja Tony Leung) elab 1966. a. Shanghai räpases hotellis ning peab suhteid kolme naisega. Pessimistlikus filmis on kõik suhted määratud lootusetule hääbumisele ja peategelane püüab neid suhteid unustada. Kuid see õnnetu ja valus olevik on lummavalt ilus, film on kaasakiskuvalt meelas ja salapärane. 2046 tähendab hotellituba, milles elab kirjanik ja ühtlasi on 2046 ülemaailmne rongivõrk, kuhu sisenedes saavad inimesed tagasi oma mälu. Filmi laad on midagi niisugust, kui Kubrick segaks “Mulholland Drive’i” ära “Tuulest viiduga”. Muidugi lähtusid kriitikud sellele esikoha andmisel ennekõike esteetilistest kriteeriumidest, pidades seda siis “puhtaks kunstiks”. Zhürii aga, nagu te juba märkasite, ei tunnustanud filmi üldse.
Kuluaarides pakuti Kuldset Palmioksa ka brasiillase Walter Sallesi filmile “Mootorrattapäevikud”. See oli inspireeritud Ernesto “Che” Guevara päevikutest aastal 1952, kui ta koos sõbraga võttis ette mootorrattarännaku piki Lõuna-Ameerikat. Ta alustas kodanlike vaadetaga arstiteaduskonna üliõpilasena ja lõpetas sotsiaalselt ärganud kodanikuna. Kuid film on tehtud selliselt, nagu poleks tema tulevikust midagi teada ja noor mees muutub täielikult selle läbi, mida ta reisil näeb. Ka see film jäi zhürii poolt hindamata, kuid kriitikud “pärgasid” seda kolmanda kohaga.
Prantsuse suhetekomöödia “Vaata mind” sai stsenaariumi auhinna. Kriitikud hindasid seda kõrgelt, see asus teisel kohal (3,0 punkti). Elegantne linnakomöödia korpulentsest neiust, kes tunneb end tõrjutuna. Vaimukas egotsentriline isa, kuulus kirjastaja, näeb vaid ennast ja neiule tundub, et tema austajad tahavad isa kaudu vaid karjääri teha. Rezhissööriks on naine, Agne`s Jaoui, ta on ka üks stsenariste ning mängib ka olulist kõrvalosa. Teine stsenarist Jean-Pierre Bacri mängib ise egotsentrilist kirjanikku. Vaimukas, eluline, kõrgel tasemel prantsuspärane film, kuigi traditsiooniline.
Ootamatult hea oli Jaapani rezhissööri Kore-Eda Hirokazu “Ükski ei tea”, mida näidati esimesena. Tähelepaneliku õrnusega jälgitud peredraama neljast lapsest (igaüks ise isaga), kelle ema nenede linnakorteris maha jätab, neile küll sporaadiliselt raha saates. Vanim, 11aastane poiss peab peret piskuga ülal, vahel nälgides. Lapsed ei taha minna politseisse, teades, et siis nad lahutatakse. Sügavalt liigutav film üksi jäetud hingedest siin maailmas. Zhürii andis parima meespeaosa 14aastasele Yuuya Yagirale, mis oli kergelt kummaline tegu. See olnuks peaaegu sama, kui hinnata parimaks meesosatäitjaks sookoll Shrek (võistles “Shrek 2”). Meespeaosa auhinda väärinuks ka kasvõi Gael Garcia Bernali noor Ernesto Guevara “Mootorrattapäevikutes”. Paljud minu kolleegid-kriitikud ennustasid parimat meesosa Tony Servillole itaalia elegantses mõistatusfilmis “Armastuse järelmid” (kriitikutelt 7. koht).
Parima naisosa saaja vietnamlanna Maggie Chung, kes mängis narkosõltlusest vabaneda ja uut elu alustada ning oma last kasvatada püüdvat kunagist rockstaari Prantsuse/Kanada/Suurbritannia filmis “Puhas”, tegutses kramplikult ja kiirustades ja film ise jäi mehhaaniliseks.
Tänavu toimis ka reegel: ühelegi filmile mitte üle ühe auhinna. See oli reaktsiooniks mullusele, kui vaid kolm filmi said kõik tähtsaimad auhinnad.
Tarantino juhitud zhürii ei andnud auhindu kuulsustele ja Wong Kar-Wai, Kusturica, Salles jäid auhinnata.
Festivalijärgsel zhürii pressikonverentsil teatas Tarantino, et mõeldi (siis tema ise?) Kuldse Palmioksa andmisest ka korea lavastaja Park Chan-Wooki melodramaatilisele kättemaksupõnevikule “Vana poiss”. See oli justkui Tarantino enda lavastatud aasialik B-film. Vägivalda täis lugu taastab tundmatu vaenlase poolt 15 aastaks vangistatud mehe mineviku ning selgitab siis ka kättemaksu põhjuse. Hirmutav ja õudnegi lugu hoiab sul kogu aeg nuga kõril. Kriitikute järjestuses sai film 6. koha.
Esimene Tai film konkursil, Apichatpong Weerasethakuli “Troopikapalavik” lõi kriitikud pahviks. Harjumuspärast narratiivi eitava moodsa aasia filmi kombel tehtud film talumehest ja reservsõdurist, kelle sõprus kasvab armastuseks, on raskesti jälgitav. Lõppeks muutub film idamaiseks mõistukõneks mehe ja vaimu seostest. Puu otsas varitseva tiigri kujul ilmub kaadrisse ka hing. Paljutähenduslik ja seosetu, kuid pikad dzhunglikaadrid – vaim ja sõdur vaikuses teineteist otsimas – mõjusid küllalt hallutsinatoorsetena. Enamikule minu kolleegidele jäi film tabamatuks (koondhindeks 1,4) ja tema hindamises zhürii eripreemiaga tuleb näha tüdimust mainstream-filmidest. Kuid see harilikust narratiivist mittehooliv lugu võib nüüd vabalt tõusta kultusfilmiks.
Ka prantsuse Tony Gatliffi “Eksiilid”, road-movie alzheeria noormehe ja araablanna tagasipöördumine Alzheeriasse, auhindamine nii kõrgelt, parima rezhiina,oli helde tegu.
Festivali direktor Thierry Frémaux oli otsustanud pärast mullust kõva kriitikat, et suurem ei ole tingimata parem ja toonud võistlusprogrammi 19 filmi (mullu 20). Ta jagas need avastuslikeks ja juba omaks võetud laadiga filmideks. Kaksteist lavastajat promeneerisid punasel vaibal esimest korda, neist enamikel seni tehtud vaid kaks-kolm filmi. Kuid reeglina tuleb Cannes’is punasele vaibale sattumiseks ennast näidata mõnes kõrvalprogrammis, näiteks Tai rezhissööri eelmine film oli aastal 2002 programmis “Kindel pilk”.
Ameeriklased olid Cannes’is kohal kõikjal, kuid nad sulandusid üldisse festivalimelusse. Siiski annavad nad kuluaarides tooni. Mullu jäi kriitikute enimhinnatud Lars von Trieri “Dogville” üldse hindamata väidetavasti ameeriklastest zhürii liikmete vastuseisu tõttu. Zhürii esimeheks oli ameeriklane nii tänavu kui ka tunamullu (David Lynch).
Ikkagi tuleb Cannesi lugeda kordaläinuks. Ka halvad filmid olid omalaadselt huvitavad ja polemiseerisid mainstreamiga. 19st filmist olid kaks dokumentaalid ja kaks animafilmi. 1956. aastal andsid Jean-Jacques Cousteau’le tema “Vaikuse maailma” kaunid veealused pildid eelmise dokumentaalfilmi Kuldse Palmioksa. Nüüd on maailm muutunud ja looduseksootika möödanik. Erinevate filmiliikide võrdsete mõõdupuudega mõõtmine jääb festivalil endiselt päevakorda. Ja kriitikud jäävad, võrreldes festivali zhüriidega, vist alati ennekõike esteetideks. Ja hea on, et on erinevaid mõõdupuid – võib-olla, et nende omavahelises (enamasti varjatud) poleemikas astubki pjedestaalile kunst.
.
